ehk suhtlus kui funktsioneerivate suhete alustala.
Liigagi palju olen oma elus näinud suhteid, mis ei toimi. Siinkohal ei räägi ma vaid romantilistest suhetest, vaid igat laadi suhetest- sõprade vahel, kolleegide vahel, perekonnasisesed, õpetaja-õpilase vahelised- milliseid aga ise soovite. Aga ma olen näinud kümneid, ilmselt sadu, probably not tuhandeid, aga siiski piisavalt palju suhteid, mis ei toimi. Ja ma ei teagi millised on toimivad suhted, sest neid suudan ma oma elus kokku lugeda ilmselt ühe käe sõrmedel.
Põhjus, miks sellest teemast kirjutan on lihtne - puutun sellega viimasel ajal isiklikult kokku. Olenemata suhetest, viimasel ajal olen väga palju kokku puutunud sellega, kus inimene mulle ei vasta ega minuga ei suhtle ja samas ka kus ma ise täpselt sama vea teen - vaikin.
Idee iseenesest on lihtne ja arusaavad kõigile - suhtled ja räägid ja ei ole vait ja kõik laabub suurepäraselt. Ei ole lahkarvamusi, ei ole möödarääkimisi... Ei ole midagi, mida võiks valesti mõista või mis võiks mõistmata jääda. Eks me kõik avastame mingil hetkel oma elus, et võibolla oleks pidanud sel hetkel midagi ütlema, aga me ei teinud seda. Miks?
Võin rääkida vaid isiklikust kogemusest, sest psühholoog ma ei ole. Ma tean vaid seda, miks mina ei julge väga paljudes kohtades oma suud lahti teha. Ja tegelikult on vastus lihtne - ma ei julge. Lihtne ja arusaadav - ma ei julge. Mul ei ole piisavalt seda... julgust, et midagi teatud kohtades öelda. Ja see on erinev - vahel ma ei taha inimesi lasta oma mõttemaailma, sest ma ei usalda neid. Vahel ma tunnen, et ma võibolla ei tea ega tunne seda teemat piisavalt, et ma julgeks sõna võtta. Vahel ma kardan inimest, kellega ma räägin (olgu ta mistahes autoriteet). Aga ma lihtsalt ei julge.
Ma ei vaidle vastu, et olen oma elus elanud läbi juba aja, kus ütlesin ja tegutsesin ilma mõtlemata, ja samas võib ka see olla põhjuseks miks ma ei julge. Aga kas pole see mitte lauslollus?
Mismõttes ma ei julge avaldada oma arvamust - on meil tõesti kõik maailmas nii mustvalge, et elame vaid õigete ja valede vastuste põhjal? Ma ei tahaks seda uskuda. Miks ma ei julge inimestele usaldada oma mõttemaailma? Sellest tekib arutelu, diskussioon. Läbi enda avamise avame ka teisi inimesi ja nende mõtteid, unistusi, hirme. Kõike. Nende oma maailma.
Kuidas ma viimasel ajal isiklikult selle teemaga kokku puutunud olen? Lihtne. Kõik algas sellest kui ma nägin kuidas mu vahetuspere Norras omavahel suhtles. Kuidas mu sealsed vanemad teadsid teineteise iga mõtet, soovi, unelmat. Kuidas na teadsid, mis neil tööl juhtus. Neid huvitas teise arvamus mingi kindla uudise kohta. Ma olin tõesti üllatunud. Miks? Sest ma ei olnud kunagi näinud, et kaks inimest omavahel nii vabalt ja piirideta suhelda saavad. Ma olin kuusteist ja ei olnud mitte kunagi oma elus kogenud seda, et ma võiksin kedagi puhtalt lihtsalt usaldada.
Imelik? Elada kuusteist aastat teadmisega, et 100% puhast, piirideta, läbipaistvat ja ausat suhet (ükskõik millist suhet) ei ole olemas. Ja ma pean tänama vaid oma Norra perekonda kes mind sellele maailmale tutvustasid. Neid nähes, nendega koos elades ja neid tundma õppides ma sain lõpuks aru, kui oluline on inimestevaheline suhtlus. Aus suhtlus.
Tagasi Eestis olles olen ma just selle koha pealt ilmselt kõige rohkem muutunud. Ilmselt on kõige kurvem just see, et ma ei suuda siiani kedagi usaldada nii jäägitult ja piiritult, et võiksin talle rääkida kõike seda mis mu peas toimub. Miks? Sest jällegi - ma kardan. Aga samas ma tean, et mul on olemas vähemalt kolm inimest, kellele ma võin usaldada maa ja ilma ja vähemalt 90% oma isiklikust universumist mu sees. Ja nad ei mõista mind hukka.
Niisiis olen oma elus näinud tegelikkuses kaht erinevat suhet - töötavat ja mittetöötavat. Ehk siis - ma tean millest ma räägin. Ma tean ka seda, et suhtlus peaks olema meie ühiskonna alustala. Kuidas me suudame kunagi milleski kokkuleppele jõuda, kui me ei suhtle omavahel normaalselt. Kui me ei kuula kui on vaja ja ei ütle välja kui on vaja.
Me ei tohiks karta oma arvamuse avaldamist. Me ei tohiks karta seda, mida teised meist arvavad. Ideaalis oleme kõik head ja tugevad inimesed, kes ei karda. Reaalsuses? On nii mõndagi mida parandada. Aga ka lahendus on lihtne. Õppida usaldama, kuulama, rääkima, suhtlema. Ilmselt peame õpetama inimestele juba lapsest peale, et hea läbisaamise võti on suhtlus. Sest suhtlust ei saa olla liiga palju. Me oleme sotsiaalsed olendid siin maal. Ja seda põhjusega.
Ütle midagi.
Lihtsalt ära vaiki.
kista.
Tuesday, December 16, 2014
Saturday, November 22, 2014
Õppimisest
Kas teate seda tunnet, kui tahate kõike enda sisse immutada? Kui tahate igat uut informatsiooni lihtsalt võtta ja seda selgeks saada?
Mina tean.
Mida ma viimasel ajal olen avastanud, ilmselt seepärast, et olen enne liiga pime olnud, et seda reaalselt tähele panna, on see, et ma tahan õppida ja teada kõike (iseenda jaoks- ilmselgelt) seni, kuni mul ei ole kohustust seda reaalselt õppida ja teada. See arusaam on pannud paljud mälestused minu jaoks õigesse paika.
Mäletan, kuidas ma vahetusaastalt tagasi Eestis olles tahtsin minna kooli ja õppida. Tahtsin olla kõige parem. Tahtsin teha kõike. Tahtsintahtsintahtsin. Ja kahe kuuga oli see suur motivatsioonitung kadunud. Kuhu see kadus? Kohustustesse.
Mulle ei meeldinud põhikoolis matemaatika ja füüsika. Ma tundsin tülgastust vene keele vastu. Ma ei tahtnud õppida inglise keele grammatikat ja bioloogia ei olnud üldse huvitav. Keemia mulle meeldis, aga sellest ei tahtnud ma kellelegi rääkida- keemia meeldib ju ainult nohikutele.
Muidugi tegin ma kõik ära mis ma tegema pidin, aga ma ei teinud seda hea meelega. Minus ei olnud seda sisemist tahtmist seda teha, sest see kõik käis aja peale ja õpetaja oli alati valmis meelde tuletama, et midagi on puudu ja tegemata aga aega enam ei ole.
Ma olen praeguseks aru saanud millal inimesed õpivad kõige rohkem. Või vähemalt - millal mina õpin kõige rohkem. Lihtne - siis kui ei pea. Siis, kui saad võtta oma aja ja õppida täpselt sellest, millest sa tahad rohkem teada.
Nüüd, olles ülikoolis, tahan ma aina rohkem teada ja õppida just seda, mis mind huvitab. Olen võtnud omale 100% vabatahtlikult kohustuse seda kõike ka teha, mis minult tahetakse (olin see ju siiski mina, kes lepingule alla kirjutas), kuid millegipärast ei tee ma seda ikka. Miks?
Sest mina olengi see inimene, kes kohustusi väldib. Ma võin need asjad ära teha. Ma võin olla osa sellest ühiskonnast, kus austatakse kohustusi ja täidetakse neid. Aga ma ei taha. Ilmselt jään oma elu lõpuni nendele kohustustele vastu puiklema.
Mulle ei meeldinud põhikoolis füüsika ja nüüd loen seda vabatahtlikult, sest see on huvitav. Ma ei näinud gümnaasiumis suurt vaeva esseede kirjutamisega, sest ükski teema ei olnud minu poolt vabalt valitud ja ma tundsin, kuidas ma ei saa kirjutada seda mida ma tahan, sest mulle sunnitakse peale midagi muud. Ja nüüd ma kirjutan sellest millest ma tahan, ja mulle meeldib see. Ma jälestasin bioloogiat läbi põhikooli ja gümnaasiumi ja alles nüüd olen mõistnud, kui sügavuti huvitav see on.
Ilmselt on mu jutu mõte see,et meile ei õpetata seda koolis. Et meile ei õpetata koolis seda, mis on tegelikult tähtis. Miks ma loen seda kõike, mida ma põhikoolis ja gümnaasiumis oleksin pidanud lugema nüüd, pärast kohustuslikku kooliteed? Sest ma tahan. Sest mind huvitab see. Sest ma ei pea omale enam pähe tuupima fakte, mille eest keegi paneb mulle hinde. Sest minu teadmisi ei defineeri numbrid või tähed või protsendid.
Me peaksime õpetama noortele põhikoolis, et oluline on õppida enda jaoks. Needsamad inimesed on meie tulevik ja nad peavad mõistma, et teadmised maailmast on olulised nende enda jaoks. See on äärmiselt kurb ja südantlõhestav kui inimesed õpivad vaid numbritele. Ja kui inimesed lasevad nendel numbritel end defineerida kui "kasutu" või "tark" või "rumal".
"Sa jõuad oma elus veel kaugele" on midagi, mida mu eesti keele õpetaja üheksandas klassis mu ühele klassiõele ütles. Ma olin kade - ilmselt ei olnud ma ainuke. Ma tahtsin, et ta ütleks mulle ka seda. Aga ta ei öelnud. Ma tahtsin temapoolset kinnitust, et mina jõuan ka kaugele. Olenemata sellest, et minu hinded ei olnud vaid neljad ja viied, aga ma tahtsin, et see autoriteedi figuur mu elus ütles ka mulle, et ma jõuan kaugele.
Paar aastat hiljem pidin kuulma seda, kuidas ma ei ole piisavalt hea, sest mu hinded on kolmed. Samal päeval kuulsin ühes teises aines, kuidas ma olen nutikas, sest mu hinded on viied. Ma olen nutnud end magama, sest ma sain kahe ja tundsin end väärtusetuna. Ma olen olnud õnnejoovastuses kui olen saanud viie, kuigi ma väga ei pingutanud.
Ma elasin aastaid hinnetele ja me peame seda muutma.
Ja nüüd.
Nüüd kui ma õpin ja ammutan teadmisi vaid sellel eesmärgil, et TEADA, teen ma seda hoopis hoolikamalt ja läbimõeldumalt. Ma ei õpi selle nimel, et saada hea hinne. Ma ei õpi selle nimel, et keegi saaks mulle öelda, et mul ilmselt läheb tulevikus hästi. Ma õpin sest ma tahan. Ma ei pea end kellelegi tõestama ja see tunne on suurepärane.
Miks me seda juba põhikoolis õpilastele selgeks ei tee? Soovin vaid, et kõik noored saaksid aru, et nende hinded ei defineeri nende tulevikku. Nemad ise defineerivad iseend.
kista.
Mina tean.
Mida ma viimasel ajal olen avastanud, ilmselt seepärast, et olen enne liiga pime olnud, et seda reaalselt tähele panna, on see, et ma tahan õppida ja teada kõike (iseenda jaoks- ilmselgelt) seni, kuni mul ei ole kohustust seda reaalselt õppida ja teada. See arusaam on pannud paljud mälestused minu jaoks õigesse paika.
Mäletan, kuidas ma vahetusaastalt tagasi Eestis olles tahtsin minna kooli ja õppida. Tahtsin olla kõige parem. Tahtsin teha kõike. Tahtsintahtsintahtsin. Ja kahe kuuga oli see suur motivatsioonitung kadunud. Kuhu see kadus? Kohustustesse.
Mulle ei meeldinud põhikoolis matemaatika ja füüsika. Ma tundsin tülgastust vene keele vastu. Ma ei tahtnud õppida inglise keele grammatikat ja bioloogia ei olnud üldse huvitav. Keemia mulle meeldis, aga sellest ei tahtnud ma kellelegi rääkida- keemia meeldib ju ainult nohikutele.
Muidugi tegin ma kõik ära mis ma tegema pidin, aga ma ei teinud seda hea meelega. Minus ei olnud seda sisemist tahtmist seda teha, sest see kõik käis aja peale ja õpetaja oli alati valmis meelde tuletama, et midagi on puudu ja tegemata aga aega enam ei ole.
Ma olen praeguseks aru saanud millal inimesed õpivad kõige rohkem. Või vähemalt - millal mina õpin kõige rohkem. Lihtne - siis kui ei pea. Siis, kui saad võtta oma aja ja õppida täpselt sellest, millest sa tahad rohkem teada.
Nüüd, olles ülikoolis, tahan ma aina rohkem teada ja õppida just seda, mis mind huvitab. Olen võtnud omale 100% vabatahtlikult kohustuse seda kõike ka teha, mis minult tahetakse (olin see ju siiski mina, kes lepingule alla kirjutas), kuid millegipärast ei tee ma seda ikka. Miks?
Sest mina olengi see inimene, kes kohustusi väldib. Ma võin need asjad ära teha. Ma võin olla osa sellest ühiskonnast, kus austatakse kohustusi ja täidetakse neid. Aga ma ei taha. Ilmselt jään oma elu lõpuni nendele kohustustele vastu puiklema.
Mulle ei meeldinud põhikoolis füüsika ja nüüd loen seda vabatahtlikult, sest see on huvitav. Ma ei näinud gümnaasiumis suurt vaeva esseede kirjutamisega, sest ükski teema ei olnud minu poolt vabalt valitud ja ma tundsin, kuidas ma ei saa kirjutada seda mida ma tahan, sest mulle sunnitakse peale midagi muud. Ja nüüd ma kirjutan sellest millest ma tahan, ja mulle meeldib see. Ma jälestasin bioloogiat läbi põhikooli ja gümnaasiumi ja alles nüüd olen mõistnud, kui sügavuti huvitav see on.
Ilmselt on mu jutu mõte see,et meile ei õpetata seda koolis. Et meile ei õpetata koolis seda, mis on tegelikult tähtis. Miks ma loen seda kõike, mida ma põhikoolis ja gümnaasiumis oleksin pidanud lugema nüüd, pärast kohustuslikku kooliteed? Sest ma tahan. Sest mind huvitab see. Sest ma ei pea omale enam pähe tuupima fakte, mille eest keegi paneb mulle hinde. Sest minu teadmisi ei defineeri numbrid või tähed või protsendid.
Me peaksime õpetama noortele põhikoolis, et oluline on õppida enda jaoks. Needsamad inimesed on meie tulevik ja nad peavad mõistma, et teadmised maailmast on olulised nende enda jaoks. See on äärmiselt kurb ja südantlõhestav kui inimesed õpivad vaid numbritele. Ja kui inimesed lasevad nendel numbritel end defineerida kui "kasutu" või "tark" või "rumal".
"Sa jõuad oma elus veel kaugele" on midagi, mida mu eesti keele õpetaja üheksandas klassis mu ühele klassiõele ütles. Ma olin kade - ilmselt ei olnud ma ainuke. Ma tahtsin, et ta ütleks mulle ka seda. Aga ta ei öelnud. Ma tahtsin temapoolset kinnitust, et mina jõuan ka kaugele. Olenemata sellest, et minu hinded ei olnud vaid neljad ja viied, aga ma tahtsin, et see autoriteedi figuur mu elus ütles ka mulle, et ma jõuan kaugele.
Paar aastat hiljem pidin kuulma seda, kuidas ma ei ole piisavalt hea, sest mu hinded on kolmed. Samal päeval kuulsin ühes teises aines, kuidas ma olen nutikas, sest mu hinded on viied. Ma olen nutnud end magama, sest ma sain kahe ja tundsin end väärtusetuna. Ma olen olnud õnnejoovastuses kui olen saanud viie, kuigi ma väga ei pingutanud.
Ma elasin aastaid hinnetele ja me peame seda muutma.
Ja nüüd.
Nüüd kui ma õpin ja ammutan teadmisi vaid sellel eesmärgil, et TEADA, teen ma seda hoopis hoolikamalt ja läbimõeldumalt. Ma ei õpi selle nimel, et saada hea hinne. Ma ei õpi selle nimel, et keegi saaks mulle öelda, et mul ilmselt läheb tulevikus hästi. Ma õpin sest ma tahan. Ma ei pea end kellelegi tõestama ja see tunne on suurepärane.
Miks me seda juba põhikoolis õpilastele selgeks ei tee? Soovin vaid, et kõik noored saaksid aru, et nende hinded ei defineeri nende tulevikku. Nemad ise defineerivad iseend.
kista.
Monday, May 5, 2014
we found love in a hopeless place
... also known as my trip to Macedonia and the people I met during that time
What I am going to write here today is something that stirs something deep within me. My trip to Macedonia was unforgettable! I would never have imagined that I would meet the people I did. That I would laugh as much as I did. I would never have seen that coming. My expectations were as low as ever and arriving to Skopje did not change much (believe me- this is THE most random city I've ever seen). I mean- the contact we had had with the organisers up to this point had been fantastic- but still I had no idea what to expect.
What I experienced during these seven short days in Macedonia was filled with wonders. I met people that will never ever go away from my heart and that I will never forget - saying this means a lot to me. I mean- I've been through that already... I lived in Norway for a year, I have hosted projects before and my own German Brother lived with me for a year... and yet at the end of it I still cried. Because those people meant more to me than some of the people I've known for my whole life ever will.
I have arranged some pictures below that convey what I can not. These pictures, quotes, words... all of them may be used to express how I feel about this week in Macedonia, in Kruševo.
Yet again something I experienced in Macedonia - conversations. The kind of conversations I will miss and I already do. The kind of conversations where you can say whatever and give your opinion and people will either agree or disagree and it is OK and you will chat and talk and you will open yourself up and let people come in and take a peak at your soul and your thoughts and mind and you will talk until the very early hours of morning and yet you are not tired the next day.
Saudade has already taken over my life and myself. Kruševo.. the place and the people may be far away but they'll always be right here with me as well.
What I am going to write here today is something that stirs something deep within me. My trip to Macedonia was unforgettable! I would never have imagined that I would meet the people I did. That I would laugh as much as I did. I would never have seen that coming. My expectations were as low as ever and arriving to Skopje did not change much (believe me- this is THE most random city I've ever seen). I mean- the contact we had had with the organisers up to this point had been fantastic- but still I had no idea what to expect.
What I experienced during these seven short days in Macedonia was filled with wonders. I met people that will never ever go away from my heart and that I will never forget - saying this means a lot to me. I mean- I've been through that already... I lived in Norway for a year, I have hosted projects before and my own German Brother lived with me for a year... and yet at the end of it I still cried. Because those people meant more to me than some of the people I've known for my whole life ever will.
I have arranged some pictures below that convey what I can not. These pictures, quotes, words... all of them may be used to express how I feel about this week in Macedonia, in Kruševo.
I could say I am finifugal. What I did during my last day and night in Macedonia was pure denial. And yet, being back in Estonia what I feel is described in the next noun. I want to go back to the illusion of reality that was there. I want to have that feeling and freedom and I know that this is long gone. I know what this will never be the same again and I also know that this can never be the same again - even if it was with the same people. But some things have to remain in the past and we just have to remember how these things made us feel.
And this kind of people are the ones that I met and befriended in Macedonia. These are the ones that were free to do whatever. The ones that will remain in my heart for a long long time and the ones I can not.. will not ever forget. This kind of people were the ones I never wanted to leave.
Yet again something I experienced in Macedonia - conversations. The kind of conversations I will miss and I already do. The kind of conversations where you can say whatever and give your opinion and people will either agree or disagree and it is OK and you will chat and talk and you will open yourself up and let people come in and take a peak at your soul and your thoughts and mind and you will talk until the very early hours of morning and yet you are not tired the next day.
kista.
Tuesday, April 22, 2014
Hobused, kasvuhooned, järjekorrad ja meeletu uni
... ehk kuidas ma lõpuks Makedooniasse jõudsin.
Esmaspäeva varahommikul oli Tartus ilus ilm- nii palju kui kell kuus seda ilma oli. Esmaspäeva varahommikul kell 6:20 lahkusime Tartust kauni Lux Expressi bussiga ning neli tundi hiljem algas meie suurepärane reis koos kohutavalt pikkade ooteaegadega Riiast. Kuna Riia lennujaam on väike ja suhteliselt igav, siis ilmselgelt seal midagi väga huvitavat ei juhtunud. Nalja hakkas alles saama, kui pärast neljatunnist ootamist ja kolmetunnist lennukisõitu leidsime end Istanbuli Ataturk lennujaamast.
Istanbuli maandumine oli suurepärasne - õues oli korralikult soe ilm ning päike oli väljas - meie plaan minna uudistama ka Istanbuli kesklinna oli lootustandev... kuni me jõudsime passikontrolli järjekorrani.
Järjekorda seistes näitas kell 18:45 kohalikku (ja ka Eesti) aega. Kui ma lõpuks oma templi passi sain oli kell 20:01. Kõik see järjekorras ootamine ilmselt tasus end kokkuvõttes ära- tempel oli olemas. Kena aktsendiga härrasmees küsis minult vaid kas ma olen enne Türgis käinud ja miks ma täna Türki lähen - võite vaid ette kujutada kuidas ma talle tülpinud näoga pärast pikka päeva seletada üritasin, et ma lähen vaid hotelli magama et homme varahommikul jälle lennukile istuda. Pärast seda pikka ootamist sai selgeks, et kesklinna me sel korral ei jõua. Lootsime vähemalt, et leiame mõne mõnusa koha hotelli lähedal kus veidi lõõgastuda ja midagi korralikku süüa... lootsime.
Pärast passikontrolli tuli meil aga üles leida Turkish Airlines Hotel Desk. Kui keegi teist on Istanbuli lennujaamas viibinud siis ilmselt teate, et kohe väljapääsu juures on tuhandeid hotellide registratuure. Mida meie aga ei leidnud oli see, mida meil tegelikult vaja oli. Küsisime kokku viielt inimeselt ning nad kõik juhatasid meid erinevatesse kohtadesse ja eri suundadesse- super! Pärast pooletunnist otsimist me siiski leidsime selle kauaotsitud Tukish Airlinesi Hotel Deski. Seisime siis järjekordselt järjekorda. Pärast kümmet minutit tuli aga välja, et vene rahvusest inimesed kes meie ees seisid tegelikult ei olnudki järjekorras- ole sa tänatud Kaur, et sa vene keelt mõistad!
Järgnes veidi ootamist, aga lõpuks leidsime end lennufirma poolt organiseeritud bussis, mis meid siis lennujaamast hotelli viis. Selleks ajaks valitses väljas juba kottpimedus ja aina selgemaks sai see, et tegelikult tahame me kõik lihtsalt magama minna... või pigem pesema ja siis magama.
Hotell, kuhu me lõpuks välja jõudsime viis meid kõiki hämmingusse- viie tärniga superilus hotell. Ja mis meie- kui eestlaste- jaoks kõige tähtsam? INTERNET! Niisiis saime pärast (veelkord) ooteaega oma hotellitubadesse võtmed ning esimese asjana viskasime end Lauraga voodisse pikali- võite kujutleda meie rõõmu!
Pärast kõike seda jalgadel seismist ja koti vedamist (millest mu õlale jäid verevalumid) olime me lõpuks kohale jõudnud! Me olime Istanbulis!
Kuna kõht oli tühi siis tsekkisime üle ka kohaliku baari ja restorani- hinnad olid laes. Küsisime retseptsioonist, et ehk on mõni supermarket lähedal ning avatud. Vastuseks saime: "oil-station- around the corner" ja nii me siis sammud sinna seadsimegi.
Mis on kõige pikem aeg mis te kunagi olete veetnud bensiinijaamas? Meie veetsime seal esimese käiguga hea 15 minutit ja teise käiguga hea 20 minutit. Valik oli nii suur ja hindu oli nii vähe. Müüja, kes tegi näo nagu teaks kus on Eesti, hoidis kramplikult käes oms taskukalkulaatorit et meile öelda misasi kui palju makdab- keeleliselt ta seda võimeline tegema ei olnud. Aga oma küpsised ja veed ja kommid saime kätte.
Magada saime sel ööl täpselt kolm tundi - kuni hotelli valvelauast meie tuppa kell pool neli helistati ja öeldi kibekiirelt "good morning", et telefonitoru hargile visata. Poole tunni pärast sõitsime juba jälle lennujaama poole- Istanbulis valitses pimedus.
Mis aga naljakaks osutus oli too kiirtee mida mööda meie buss lennujaama poole vuras- esiteks oli sinna äärde juurde tekkinud maju.. ning teiseks nägime me hobust vankriga, kes tuimalt omaniku sunnil mööda kiirteed jalutas... Võimalik ainult Türgis?
Pärast seda järjekordset magamata ööd algas ilmselgelt järjekordne ootamine. Saaks aga lõpuks Makedooniasse! Kui pärast kohutavat hommikusööki lennujaamas lõpuks oma värava teada saime ning sinna läksime siis ühine otsus oli lihtsalt magama.
Mingil ajahetkel, pärast umbes tunniajast und ühel kõval lennujaamapingil, kuulsin äkki kuidas me peame väravat vahetama. Ning sel hetkel sai mul sellest kõigest villand- ausaltöeldes olin vihane kogu süsteemi peale. Ma olin väsinud, hiiglasliku unevõlaga, tülpinud kõigest sellest kõndimisest ja ootamisest ja nüüd äkki pidime veel uue värava juurde minema. Oeh!
Lõppude lõpuks olime me viiekesi siiski viimaks lennukil ja teel Makedooniasse- oli ka aeg!
Ainuke asi mis lennukis vahvat juhtus oli hommikusöök lennufirma poolt. Ärge saage valesti aru- Turkish Airline on ilmselgelt mu lemmik lennufirma ja nad on väga lahedad ja ülicool et me süüa saime. Probleem oli lihtsalt nendes juustudes! Üks, saia peale panemiseks mõeldud juust, oli feta juust. Aga mitte tavaline feta juust (või siis ma ei tea mis on tavaline feta juust), vaid kõva, pudenev ja üleliia soolane. Pärast noaotsaga selle proovimist olin reaalselt üllatunud. Ilmselgelt oli sellel oma käsi mängus ka üleväsimusel. Too teine juust mis sinna juurde oli lõigatud oli üks korralik ketsitald. Lauraga reaalselt ei suutnud välja mõelda täpsemat kirjeldust- ilmselt pole seda vajagi. Toda ketsitalda oli võimatu närida ja süüa, aplaus nendele vanadele makedoonlastele üle vahekäigu kes seda suutsid!
Meie esimene reaktsioon nähes Skopje Alexander the Great Airporti oli ilmselge hämming. Lennukiangaar oli plekist ja kohe kokku varisemas, lennukid mis muidu lennujaamas seisid olid imepisikesed ja väiksemgi torm lükkaks nad ümber, lennuraja plaatide vahel kasvas muru ja lennujaama hoone tagumine osa ei olnud ka just midagi suurepärast- hiljem märkasime et eestpoolt on see reaalselt ilusam kui näiteks Tallinna lennujaam.
Kohe kui lennujaama sisse astusime märkasime igasuguseid erinevaid vigureid- nii alumiiniumist juhtmete vedamiseks ehitatud kolmekorruselised redelid lae all kui makedoonia keele eripära. Silt oleks nagu vene keeles aga kuskile vahele on topitud j-täht. Kus muidu on pärast kaldkriipsu inglise keelne sõna siis seal on makedoonia keelne(?), aga ladina tähestikuga... what's up with that?
Pärast viimast passikontrolli leidsime, oma üllatuseks, et meie kotid ja kohvrid on alles ja vigastusteta- ole sa tänatud Turkish Airlines - ning edasi viis meie tee, jälgides meile saadetud instruktsioone, õue ja bussile, et saaksime Skopjesse tulla.
Bussireis oli vapustav! Proovin teile täpselt kirjeldada seda, milline on Makedoonia:
Kui maja ei ole peldik (ehk- kokku vajumise äärel kividest ehitatud "maja") siis on see võiks öelda, et üles löödud, tavaliselt kas punastest tellistest või kollaseks värvitud mingist muust kivist suurepäraselt kaunis maja. Ja kui see maja on ilus, siis 100% hooldamata on jäetud nii aed, puukuur, värav, õu, auto jnejnejne. Ehk- maja on väljast küll kaunis, kuid need lagunenud puukuurid (ma isegi ei tea kas puukuur on õige sõna- need on pigem kaheksa lauda taotud nelinurkseks logudikuks ning eterniiti peale visatud) nende kaunite rõdudega kollaste majade juures on küll vapustavalt kole.
Teiseks- makedoonias on väga levinud kasvuhooned. Ainult, et nende kasvuhooned on pigem kilega kaetud onnid, kui korralikud nagu meil Eestimaal tavaks. Kolm vaia on pandud kahele poole otstesse ja üle nende on loobitud kile- mõlemal pool otsas on auk ja ust ei ole. Ilmselt on kliima piisavalt soe.
Kui Martin mulle paar päeva tagasi ütles, et Skopje on kui Teemapark, kus kujusid on rohkem kui inimesi siis ilmselgelt ma väga tõsiselt seda ei võtnud. Seda kuni selleni, kui sellesamuse bussiga Skopjesse jõudsime- meile sõitsid vastu nii punased kahekorruselised bussid- justnagu London! - kui veel Nõukogude Ajast roostetama jäänud bussid. Mõlemad vedasid inimesi!
Skopje äär meenutab pigem mõnd suvalist väikelinna - naabritel on ilus maja, aga mina elan peldikus. Rõdud, mis tegelikkuses ilusaid kortermaju ideejärgi ehtima peaksid olid kõik lagunemise äärel. Annan 100 dinaari sellele, kes sinna peale julgeb astuda!
Skopje bussi- ja rongijaam on jällegi üks omaette elamus. Inglise keelt siin keegi isegi mõistab ja oskab ka kehakeeles vastu rääkida, kuid enamik inimesi kes meile vastu tulid küsisid meilt otse "Taxi? You need taxi? Cheap cash money taxi!" Õnneks olime saanud instruktsioonid oma Makedoonia noortevahetuse peakorraldajalt, kes ütles et jätke aga oma kohvrid bussijaama ning minge linna uurima- ja seda me tegime!
Linnakaardist ei olnud seal keegi vist midagi kuulnud ning suure kaardi pealt, mis rippus seinal, ei suutnud me viie minutiga iseenda asukohtagi üles leida. Järgmiseks käiguks mõtlesime, et kui bussijaamas linnakaarti ei ole siis ehk leidub seda postkontoris ning selle suunas oma sammud seadsime. Meie üllatuseks astusime postkontorist sisse ja saime aru, et kuigi see on (ka) postkontor, on põhirõhk sellel kohal siiski maksete tasumine ja maksmine üleüldiselt. Ehk- Makedoonlased internetipanka ei kasuta. Veider? Jah! Peale selle oli kogu see saal jälle samasugune omamoodi nagu kogu ülejäänud Makedoonia- paremal pool lagi vaid hallitas ja lagunes- vasakul pool puudus see üleüldse! Kogu suur saal meenutas mõnd nõukaaegset kohta- alustades nii ribikardinatest ja lõpetades üleüldise sisustusega. Ja- nagu Makedooniale juba omaseks- tehes asja veel lambisemaks ei puudunud sealt seinalt üks hiiiiiglaslik maal! Ja kui ma ütlen hiiglaslik siis ma mõtlen- HIIGLASLIK!
Kuna ka "postkontoris" linnakaarti ei olnud otsustasime bussijaama tagasi minna ja küsida, et kas saame mõne bussiga siis kesklinna. Tuli välja, et peame vaid otse mööda teed kõndima ja 15min pärast olemegi kesklinnas.
Skopje tänavad on praegu kaetud valimisplakatitega. Aga need pole mitte kohe üldse sellised nagu Eestis- kui Eesti poliitikud vaatavad otse kaamerasse, siis Makedoonia omad "vaatavad tulevikku". Peale selle on kõik nende pildid photoshopiga nii tugevalt üle lastud, et kõik poliitikud on sama nägu! Elagu Makedoonia valimised!
Linna poole kõndides nägime aga jälle neid imeilusaid puukuure, üldiselt korralikke maju ("korralikke") ning jõudsime välja ka päris Euroopa kaubanduskeskusesse- väiksem küll kui Viru keskus, aga ütleme et Kristiine keskuse mõõdu peaaegu annab välja. Või pigem mitte.. Võibolla rohkem kui Port Artur Pärnus! Aga veider oli selle juures pigem see, et kui ühel pool teed oli jällegi lagunemise äärel puust aknaraamidega "pilvelõhkuja" (kus- muideks - iga akna all oma konditsioneerijahuti) siis üle tee kõndides oli seal kohe päris oma kaubanduskeskus. Räägi veel sellest et Makedoonia ei suuda otsustada misasi ta on.
Saime aru, et oleme kesklinna jõudnud kui meie silme ette jõudis esimene päris monument. Sel hetkel oli teada, et oleme lähedal. Mida me siiski leida ei suutnud oli too suur "Warrior on a Horse" monument, mis tegelikult on Aleksander Suure mälestuseks (ta sündis Makedoonias). Tegime juba omavahel nalju, et kuna Makedoonia keel on nii sarnane vene keelele, siis ilmselt peame lihtsalt kellegi käest küsima "gde sasha?" ja suund on käes. Naljast sai reaalne elu- kui politseinikult küsisime kus on peaväljak (main square) siis ei saanud ta meist mõhkugi aru. Seletasin siis "Alexander the Great" ja äkki oli kohe suund käes- no näed siis! гдe caша?
Edasi kõndisime siis ringi Skopje kesklinnas. Need inimesed (loe: valitsus) on nii palju raha investeerinud sellesse, et aina ehitada ja ehitada ja et kõik oleks ikka superilus. Terve kesklinn on kujusid täis- ja kui ma ütlen et kujusid täis siis ma mõtlen et kujusid täis! Vaatad- üks kuju.. keerad end ringi ja seal on juba teine!
Esmaspäeva varahommikul oli Tartus ilus ilm- nii palju kui kell kuus seda ilma oli. Esmaspäeva varahommikul kell 6:20 lahkusime Tartust kauni Lux Expressi bussiga ning neli tundi hiljem algas meie suurepärane reis koos kohutavalt pikkade ooteaegadega Riiast. Kuna Riia lennujaam on väike ja suhteliselt igav, siis ilmselgelt seal midagi väga huvitavat ei juhtunud. Nalja hakkas alles saama, kui pärast neljatunnist ootamist ja kolmetunnist lennukisõitu leidsime end Istanbuli Ataturk lennujaamast.
Istanbuli maandumine oli suurepärasne - õues oli korralikult soe ilm ning päike oli väljas - meie plaan minna uudistama ka Istanbuli kesklinna oli lootustandev... kuni me jõudsime passikontrolli järjekorrani.
Järjekorda seistes näitas kell 18:45 kohalikku (ja ka Eesti) aega. Kui ma lõpuks oma templi passi sain oli kell 20:01. Kõik see järjekorras ootamine ilmselt tasus end kokkuvõttes ära- tempel oli olemas. Kena aktsendiga härrasmees küsis minult vaid kas ma olen enne Türgis käinud ja miks ma täna Türki lähen - võite vaid ette kujutada kuidas ma talle tülpinud näoga pärast pikka päeva seletada üritasin, et ma lähen vaid hotelli magama et homme varahommikul jälle lennukile istuda. Pärast seda pikka ootamist sai selgeks, et kesklinna me sel korral ei jõua. Lootsime vähemalt, et leiame mõne mõnusa koha hotelli lähedal kus veidi lõõgastuda ja midagi korralikku süüa... lootsime.
Pärast passikontrolli tuli meil aga üles leida Turkish Airlines Hotel Desk. Kui keegi teist on Istanbuli lennujaamas viibinud siis ilmselt teate, et kohe väljapääsu juures on tuhandeid hotellide registratuure. Mida meie aga ei leidnud oli see, mida meil tegelikult vaja oli. Küsisime kokku viielt inimeselt ning nad kõik juhatasid meid erinevatesse kohtadesse ja eri suundadesse- super! Pärast pooletunnist otsimist me siiski leidsime selle kauaotsitud Tukish Airlinesi Hotel Deski. Seisime siis järjekordselt järjekorda. Pärast kümmet minutit tuli aga välja, et vene rahvusest inimesed kes meie ees seisid tegelikult ei olnudki järjekorras- ole sa tänatud Kaur, et sa vene keelt mõistad!
Järgnes veidi ootamist, aga lõpuks leidsime end lennufirma poolt organiseeritud bussis, mis meid siis lennujaamast hotelli viis. Selleks ajaks valitses väljas juba kottpimedus ja aina selgemaks sai see, et tegelikult tahame me kõik lihtsalt magama minna... või pigem pesema ja siis magama.
Hotell, kuhu me lõpuks välja jõudsime viis meid kõiki hämmingusse- viie tärniga superilus hotell. Ja mis meie- kui eestlaste- jaoks kõige tähtsam? INTERNET! Niisiis saime pärast (veelkord) ooteaega oma hotellitubadesse võtmed ning esimese asjana viskasime end Lauraga voodisse pikali- võite kujutleda meie rõõmu!
Pärast kõike seda jalgadel seismist ja koti vedamist (millest mu õlale jäid verevalumid) olime me lõpuks kohale jõudnud! Me olime Istanbulis!
Kuna kõht oli tühi siis tsekkisime üle ka kohaliku baari ja restorani- hinnad olid laes. Küsisime retseptsioonist, et ehk on mõni supermarket lähedal ning avatud. Vastuseks saime: "oil-station- around the corner" ja nii me siis sammud sinna seadsimegi.
Mis on kõige pikem aeg mis te kunagi olete veetnud bensiinijaamas? Meie veetsime seal esimese käiguga hea 15 minutit ja teise käiguga hea 20 minutit. Valik oli nii suur ja hindu oli nii vähe. Müüja, kes tegi näo nagu teaks kus on Eesti, hoidis kramplikult käes oms taskukalkulaatorit et meile öelda misasi kui palju makdab- keeleliselt ta seda võimeline tegema ei olnud. Aga oma küpsised ja veed ja kommid saime kätte.
Magada saime sel ööl täpselt kolm tundi - kuni hotelli valvelauast meie tuppa kell pool neli helistati ja öeldi kibekiirelt "good morning", et telefonitoru hargile visata. Poole tunni pärast sõitsime juba jälle lennujaama poole- Istanbulis valitses pimedus.
Mis aga naljakaks osutus oli too kiirtee mida mööda meie buss lennujaama poole vuras- esiteks oli sinna äärde juurde tekkinud maju.. ning teiseks nägime me hobust vankriga, kes tuimalt omaniku sunnil mööda kiirteed jalutas... Võimalik ainult Türgis?
Pärast seda järjekordset magamata ööd algas ilmselgelt järjekordne ootamine. Saaks aga lõpuks Makedooniasse! Kui pärast kohutavat hommikusööki lennujaamas lõpuks oma värava teada saime ning sinna läksime siis ühine otsus oli lihtsalt magama.
Mingil ajahetkel, pärast umbes tunniajast und ühel kõval lennujaamapingil, kuulsin äkki kuidas me peame väravat vahetama. Ning sel hetkel sai mul sellest kõigest villand- ausaltöeldes olin vihane kogu süsteemi peale. Ma olin väsinud, hiiglasliku unevõlaga, tülpinud kõigest sellest kõndimisest ja ootamisest ja nüüd äkki pidime veel uue värava juurde minema. Oeh!
Lõppude lõpuks olime me viiekesi siiski viimaks lennukil ja teel Makedooniasse- oli ka aeg!
Ainuke asi mis lennukis vahvat juhtus oli hommikusöök lennufirma poolt. Ärge saage valesti aru- Turkish Airline on ilmselgelt mu lemmik lennufirma ja nad on väga lahedad ja ülicool et me süüa saime. Probleem oli lihtsalt nendes juustudes! Üks, saia peale panemiseks mõeldud juust, oli feta juust. Aga mitte tavaline feta juust (või siis ma ei tea mis on tavaline feta juust), vaid kõva, pudenev ja üleliia soolane. Pärast noaotsaga selle proovimist olin reaalselt üllatunud. Ilmselgelt oli sellel oma käsi mängus ka üleväsimusel. Too teine juust mis sinna juurde oli lõigatud oli üks korralik ketsitald. Lauraga reaalselt ei suutnud välja mõelda täpsemat kirjeldust- ilmselt pole seda vajagi. Toda ketsitalda oli võimatu närida ja süüa, aplaus nendele vanadele makedoonlastele üle vahekäigu kes seda suutsid!
Meie esimene reaktsioon nähes Skopje Alexander the Great Airporti oli ilmselge hämming. Lennukiangaar oli plekist ja kohe kokku varisemas, lennukid mis muidu lennujaamas seisid olid imepisikesed ja väiksemgi torm lükkaks nad ümber, lennuraja plaatide vahel kasvas muru ja lennujaama hoone tagumine osa ei olnud ka just midagi suurepärast- hiljem märkasime et eestpoolt on see reaalselt ilusam kui näiteks Tallinna lennujaam.
Kohe kui lennujaama sisse astusime märkasime igasuguseid erinevaid vigureid- nii alumiiniumist juhtmete vedamiseks ehitatud kolmekorruselised redelid lae all kui makedoonia keele eripära. Silt oleks nagu vene keeles aga kuskile vahele on topitud j-täht. Kus muidu on pärast kaldkriipsu inglise keelne sõna siis seal on makedoonia keelne(?), aga ladina tähestikuga... what's up with that?
Pärast viimast passikontrolli leidsime, oma üllatuseks, et meie kotid ja kohvrid on alles ja vigastusteta- ole sa tänatud Turkish Airlines - ning edasi viis meie tee, jälgides meile saadetud instruktsioone, õue ja bussile, et saaksime Skopjesse tulla.
Bussireis oli vapustav! Proovin teile täpselt kirjeldada seda, milline on Makedoonia:
Kui maja ei ole peldik (ehk- kokku vajumise äärel kividest ehitatud "maja") siis on see võiks öelda, et üles löödud, tavaliselt kas punastest tellistest või kollaseks värvitud mingist muust kivist suurepäraselt kaunis maja. Ja kui see maja on ilus, siis 100% hooldamata on jäetud nii aed, puukuur, värav, õu, auto jnejnejne. Ehk- maja on väljast küll kaunis, kuid need lagunenud puukuurid (ma isegi ei tea kas puukuur on õige sõna- need on pigem kaheksa lauda taotud nelinurkseks logudikuks ning eterniiti peale visatud) nende kaunite rõdudega kollaste majade juures on küll vapustavalt kole.
Teiseks- makedoonias on väga levinud kasvuhooned. Ainult, et nende kasvuhooned on pigem kilega kaetud onnid, kui korralikud nagu meil Eestimaal tavaks. Kolm vaia on pandud kahele poole otstesse ja üle nende on loobitud kile- mõlemal pool otsas on auk ja ust ei ole. Ilmselt on kliima piisavalt soe.
Kui Martin mulle paar päeva tagasi ütles, et Skopje on kui Teemapark, kus kujusid on rohkem kui inimesi siis ilmselgelt ma väga tõsiselt seda ei võtnud. Seda kuni selleni, kui sellesamuse bussiga Skopjesse jõudsime- meile sõitsid vastu nii punased kahekorruselised bussid- justnagu London! - kui veel Nõukogude Ajast roostetama jäänud bussid. Mõlemad vedasid inimesi!
Skopje äär meenutab pigem mõnd suvalist väikelinna - naabritel on ilus maja, aga mina elan peldikus. Rõdud, mis tegelikkuses ilusaid kortermaju ideejärgi ehtima peaksid olid kõik lagunemise äärel. Annan 100 dinaari sellele, kes sinna peale julgeb astuda!
Skopje bussi- ja rongijaam on jällegi üks omaette elamus. Inglise keelt siin keegi isegi mõistab ja oskab ka kehakeeles vastu rääkida, kuid enamik inimesi kes meile vastu tulid küsisid meilt otse "Taxi? You need taxi? Cheap cash money taxi!" Õnneks olime saanud instruktsioonid oma Makedoonia noortevahetuse peakorraldajalt, kes ütles et jätke aga oma kohvrid bussijaama ning minge linna uurima- ja seda me tegime!
Linnakaardist ei olnud seal keegi vist midagi kuulnud ning suure kaardi pealt, mis rippus seinal, ei suutnud me viie minutiga iseenda asukohtagi üles leida. Järgmiseks käiguks mõtlesime, et kui bussijaamas linnakaarti ei ole siis ehk leidub seda postkontoris ning selle suunas oma sammud seadsime. Meie üllatuseks astusime postkontorist sisse ja saime aru, et kuigi see on (ka) postkontor, on põhirõhk sellel kohal siiski maksete tasumine ja maksmine üleüldiselt. Ehk- Makedoonlased internetipanka ei kasuta. Veider? Jah! Peale selle oli kogu see saal jälle samasugune omamoodi nagu kogu ülejäänud Makedoonia- paremal pool lagi vaid hallitas ja lagunes- vasakul pool puudus see üleüldse! Kogu suur saal meenutas mõnd nõukaaegset kohta- alustades nii ribikardinatest ja lõpetades üleüldise sisustusega. Ja- nagu Makedooniale juba omaseks- tehes asja veel lambisemaks ei puudunud sealt seinalt üks hiiiiiglaslik maal! Ja kui ma ütlen hiiglaslik siis ma mõtlen- HIIGLASLIK!
Kuna ka "postkontoris" linnakaarti ei olnud otsustasime bussijaama tagasi minna ja küsida, et kas saame mõne bussiga siis kesklinna. Tuli välja, et peame vaid otse mööda teed kõndima ja 15min pärast olemegi kesklinnas.
Skopje tänavad on praegu kaetud valimisplakatitega. Aga need pole mitte kohe üldse sellised nagu Eestis- kui Eesti poliitikud vaatavad otse kaamerasse, siis Makedoonia omad "vaatavad tulevikku". Peale selle on kõik nende pildid photoshopiga nii tugevalt üle lastud, et kõik poliitikud on sama nägu! Elagu Makedoonia valimised!
Linna poole kõndides nägime aga jälle neid imeilusaid puukuure, üldiselt korralikke maju ("korralikke") ning jõudsime välja ka päris Euroopa kaubanduskeskusesse- väiksem küll kui Viru keskus, aga ütleme et Kristiine keskuse mõõdu peaaegu annab välja. Või pigem mitte.. Võibolla rohkem kui Port Artur Pärnus! Aga veider oli selle juures pigem see, et kui ühel pool teed oli jällegi lagunemise äärel puust aknaraamidega "pilvelõhkuja" (kus- muideks - iga akna all oma konditsioneerijahuti) siis üle tee kõndides oli seal kohe päris oma kaubanduskeskus. Räägi veel sellest et Makedoonia ei suuda otsustada misasi ta on.
Saime aru, et oleme kesklinna jõudnud kui meie silme ette jõudis esimene päris monument. Sel hetkel oli teada, et oleme lähedal. Mida me siiski leida ei suutnud oli too suur "Warrior on a Horse" monument, mis tegelikult on Aleksander Suure mälestuseks (ta sündis Makedoonias). Tegime juba omavahel nalju, et kuna Makedoonia keel on nii sarnane vene keelele, siis ilmselt peame lihtsalt kellegi käest küsima "gde sasha?" ja suund on käes. Naljast sai reaalne elu- kui politseinikult küsisime kus on peaväljak (main square) siis ei saanud ta meist mõhkugi aru. Seletasin siis "Alexander the Great" ja äkki oli kohe suund käes- no näed siis! гдe caша?
Edasi kõndisime siis ringi Skopje kesklinnas. Need inimesed (loe: valitsus) on nii palju raha investeerinud sellesse, et aina ehitada ja ehitada ja et kõik oleks ikka superilus. Terve kesklinn on kujusid täis- ja kui ma ütlen et kujusid täis siis ma mõtlen et kujusid täis! Vaatad- üks kuju.. keerad end ringi ja seal on juba teine!
Küsimus suurele ringile: mida teeksite te 250 000 euroga? Ilmselt investeeriks? ei? ... Makedoonia valitsus näiteks otsustas keset jõge panna kolm puud kasvama - investeering omaette! Kujutage ette, et kõnnite mööda imelilusat kümnete kujude ja monumentidega kaunistatud ning marmorist voolitud aiaga promenaadi ning vaadates jõe poole on seal äkki kolm puud kasvamas...??? Tõsi ta on- keset jõge on ehitatud kolm metallist piiret, mille otsas kasvavad kolm puud. (üks makedoonlane hiljem seletas meile, et need puud tähistavad vabadust..)
Rääkides veel sellest kui suvaline ja lamp on Skopje (ja makedoonia üldse) siis jõuame välja meie kauaoodatud bussireisini Skopjest Kruševosse... (vahepeale jäävad veel meie külastused basaaril ning mees kes meile ütles et "I know what you girls want- you want to come to my shop- free wifi!", meessoost teenindaja kes oma põlle näppis ja hinda suvalisel ajal tõstis, kõige koledamini kriiksuv ratas mis maailmas kunagi leidunud on ning restoranis jäätise kõrvale pakutav klaasike vett)
Bussireisist- teadsin et Kruševo on 1350m merepinnast - ehk siis no päris kõrgel teine (Balkani kõige kõrgemal asuv linn siiski) ja seepärast ka juba eeldasin, et järelikult tuleb see bussisõit ülesmäge. Millega ma ei arvestanud oli see mis päriselt juhtus.
Esimesena oli vaja meie kohvrid ja kotid bussi mahutada - katsumus omaette, sest bussis (nagu hiljem selgus) olid ka teised projektist osa võtjad ja nende kohvrid ja muud asjad. Meie kottide peale surumine lõppes sellega, et lootsime kõik elu eest et bussi tagumised uksed surve all keset sõitu lahti ei paisku ja meie asjad keset teed (või kuristikust alla) ei veere.
Bussi pilku heites ütlesin Laurale, et "mina istun sinu kõrval"... reaalsus läks teistmoodi - Laura kõrvale ma ei saanud, sest ta leidis omale ühe teise pinginaabri, kes juhtumisi oli makedoonlane ja võttis bussis väga palju ruumi. Seepärast pidin mina ronima kõige taha ja istuma keskele - ühe (nagu hiljem selgus) Türgist pärit projektist osaleja ja Makedooniast pärit isa vahele. Okei.
Rääkides bussist - kujutage nüüd ette bussi, kuhu mahub täpselt 24 inimest (koos juhiga) Ja täpselt 24 meid oli ka! Meile öeldi, et bussisõit kestab kolm tundi - tule taevas appi! Kolm tundi seal palavas kitsas bussis... no ei! Palavus aga ei olnud kõik mis selle bussiga juhtus.
Nagu eelnevalt juba ütlesin siis Kruševo on kõrgel. Mis tähendab, et siia saamiseks pidime ka sõitma ülesmäge, ja seda palju rohkem kui ma alguses arvasin. Kiirusepiirangud selle ühelt poolt kuristikuga ääristatud teel (ning teiselt poolt kaljuseinaga) jäid (nii palju kui ma nägin) umbes 70 km/h kanti. Selge oli aga see, et bussijuht nii aeglaselt küll ei sõida! Too bussijuht littis ikka täiega ja igas kurvis. Igas kurvis oli selline tunne, et nüüd me sõidame siit alla ja niipalju siis sellest Makedoonia reisist või üldse elust!
Ühesõnaga too bussijuht oli hull. Peaaegu sama hull kui see uni mis mulle peale tikkus. Magama jääda siiski ju ei saanud, sest ega need kurvid väga lauged ka ei olnud. Igas kurvis ehmusin ikka ja jälle aga üles ja nii umbes tund aega, kuni äkitselt buss seisma jäi - vahepeatus. Sellesama vahepeatuse ajal küsisime ühelt makedoonlaselt, et miks kaks plastikust aiapinki küll bussis on. Selle peale saime korraliku vastuse - bussis on 20 kohta, aga pileteid müüakse tavaliselt umbes 30 - iga lisapink on kasuks. Hingasime rahulikult, sest meie bussis olid küll kõik 24 inimest olemas ja ei rohkem ega vähem.
Pärast pausi sõitsime aga edasi ca 30 minutit kui äkki buss jäi seisma ja peale ronisid veel 5 inimest. Ja siis jäime me jälle seisma, et ikka uusi inimesi peale võtta. Ma ei olnud päris kindel mis meist saab ja kuidas me kõik tervena ükskord sinna linna jõuame, aga vähemalt oli mul istekoht ja ma ei pidanud neis vallatutes kurvides seistes tasakaalu hoidma - minu elu oli rahulik.
Kui me lõpuks Kruševosse siis jõudsime (vahepeal jälle hinge kinni hoides, et see buss ikka igast sellest mäest end üles veab) manööverdas toosama bussijuht kui üks õige makedoonlane. Ilma suunatuledeta ning ka kõige väiksemast vahest end läbi pressidest. Need autojuhid siin on ikka superhead - peavad olema! Ja kui toosama hull bussijuht lõpuks meid bussist välja lasi, siis me tormasime sealt välja, sest ta jättis rahulikult selle bussi umbes 45 kraadise nurga alla külg ees. Hoidsin hinge kinni et see buss jumala eest küllili ei lendaks. Aga kõik läks hästi ja paanitsemiseks pole põhjust.
Kokkuvõtteks- ME JÕUDSIME KOHALE!
Makedoonia liikluskultuurist:
- ilma signaalita ära liiklusesse tule
- suunatuled on mõttetud ja nõrkadele
- mis liiklusmärgid? meil neid EI OLE!
- jalakäiad peavad ise vaatama et auto alla ei jää (ka siis, kui neil on roheline tuli)
- peidame jalakäiate jaoks kõik valgusfoorid järgmise kõige lähima posti külge, et neid ikka võimalikult liiklusohtlikesse olukordadesse panna
- kui kahe pargitud auto vahel on auk kust ma võibolla oma autoga läbi pääsen siis ma lähen
- kes ette jääb siis tema on liiklusõnnetuses süüdi
- mis kiirusepiirang?
- kui keset linna on vaba ala siis see on parkla
- kõnniteed on parklad
palju õnne, kui sa lõpuni jõudsid!
kista
Kruševo, Makedoonia
23.04.14 (kell on kohaliku aja järgi 00:10)
Thursday, April 17, 2014
Vabandust? Mida?
ehk kuidas ma ei mõista ja nemad ei saa aru...
Mul oli harukordne võimalus eile sõita bussiga Tartust Mustveesse. Ilmselge oli see, et seesama buss läks tegelikult läbi Jõhvi edasi Narva- kogu Ida-Virumaa ühe bussisõiduga!
Pärast endale pileti soetamist avastasin pigem kurvastusega, et bussi väljumiseni on veel aega umbestäpselt 13 minutit ja 43 sekundit. Niisiis lükkasin oma kohvri ühe pingi äärde ja võtsin oma telefoni välja- 21. sajand siiski, ei?
Mis köitis minu tähelepanu olid need inimesed kes samuti, sellele samale bussile, pileteid ostsid. Nahhaalsus! Kujutage nüüd ette inimest, kes läheb piletimüügikassa juurde ja laisalt ütleb vene keeles "MA TAHAN PILETIT".. (kirjutaksin seda vene keeles kui ma midagigi selles keeles oskaksin). Ja caps lockiga kirjutasin ma seda lihtsal põhjusel, et eelnimetatud meesterahvas reaalselt kisendas- ausalt!
Järgmised neiud läksid samamoodi otse kassa juurde ja - üritamatagi küsida seda piletit riigikeeles - lihtsalt vuristasid oma vene keelse teksi kassapidajale ette.
Ja sealt edasi hakkasin mõtlema, et kui raske on küsida seda eesti keeles, selle riigi riigikeeles.. "Palun üks pilet Jõhvi"?? Tundub tõesti ületamatu takistusena! Ja sealt edasi - AITÄH?! Kui, reaalselt, KUI raske on öelda eesti keeles aitäh? Või pigem - kui raske on üldse aitäh öelda? (selle teemani jõuan ilmselt mõnes teises postituses)
Mis Tartu bussijaamas edasi juhtus oli pigem halenaljakas. Narva buss roomas platvorm number kuue juurde, kus igasugused karvased ja sulelised seda juba ootasid. Enne, kui bussijuht üldse ukse jõudis lahti teha olid kaks tädikest oma kilekottidega juba põhimõtteliselt bussis. Ilmselt arvasid, et buss jõuab enne ära sõita kui nad peale saavad.
Edasi ei olnud mitte ükski inimene seal bussis ilmselt kuulnud elementaarsest viisakusest või normaalsest järjekorrast. Kõik trügisid nii mis hirmus - äkki sõidab buss kohe kohe KOHE minema? Olles pigem rahumeelne põhjamaalane ootasin oma kohvriga teistest veidi kaugemal - milleks vaja kiirustada? Kohti oli enam ja veel.
Ja lõpuks kui ma viimasena seal järjekorras seisin küsisin bussijuhilt viisakalt et äkki ma saaksin oma kohvri alla panna... vastus? Ausaltöeldes mul ei ole õrna aimugi mida too bussijuht mulle vastas, sest ilmselgelt eesti keelt ta ei rääkinud. Vaikselt kõndisin tol mehel järel ning luugi tegi ta lahti. Oma kohvri pidin ise sinna sisse toppima - vene keele saatel. Mul ei ole tõesti õrna aimugi mida too mees mulle selgeks üritas teha, aga mina temast tõesti aru ei saanud. Midagi ta küsis, ning kui ma selle peale ütlesin Vabandust? siis lõi ta käega ja viipas et ma bussi läheks.
Mis tundeid see minus tekitas? Täpselt sellist tunnet nagu keegi oleks oma kodus sind pussitama kukkunud. Fakt on see, et me oleme Eestis. Eesti Vabariigis. Selle riigi üheks ja ainsaks riigikeeleks on eesti keel. Ja kui mina ei saa selles keeles suhelda, siis ilmselt on midagi veidi valesti.
Mind ei ole kunagi häirinud see, et ma ei oska vene keelt. Mind ei ole kunagi häirinud see, et vene rahvusest inimesed räägivad vene keelt. Ma kasvasin üles Ida-Virumaal - kui palju selline asi mind reaalselt häirida saabki? See, et vene keelt räägitakse on midagi mille vastu ma ei saa midagi teha. Samamoodi nagu tahan rääkida mina oma emakeelt tahavad ka teised rahvused rääkida oma emakeelt.
Aga probleem tekib siis kui ma ei saa oma riigis oma riigikeelega hakkama. Probleem tekib siis kui ma ei saa aru mida bussijuht minu käest küsib. Probleem tekib siis kui selle riigi keelt ei austata. Probleem tekib siis, kui selle riigi keel ei ole enam midagi väärt. Probleem on see, kui inimesed enam ei ürita. Ja suurem probleem on see, kui nad pole kunagi üritanudki.
Mul on siiralt kahju, et ma ei saa aru mida too bussijuht mulle öelda tahtis ja mul on veel rohkem kahju sellest, et tema ei saanud ilmselt ka aru mida mina talle öelda tahtsin. Mul on siiralt kahju, et meie riigis on nii tugev keelebarjäär ja kõige rohkem kahju on mul sellest, et mina ei ole midagi valesti teinud.
kista
Mul oli harukordne võimalus eile sõita bussiga Tartust Mustveesse. Ilmselge oli see, et seesama buss läks tegelikult läbi Jõhvi edasi Narva- kogu Ida-Virumaa ühe bussisõiduga!
Pärast endale pileti soetamist avastasin pigem kurvastusega, et bussi väljumiseni on veel aega umbestäpselt 13 minutit ja 43 sekundit. Niisiis lükkasin oma kohvri ühe pingi äärde ja võtsin oma telefoni välja- 21. sajand siiski, ei?
Mis köitis minu tähelepanu olid need inimesed kes samuti, sellele samale bussile, pileteid ostsid. Nahhaalsus! Kujutage nüüd ette inimest, kes läheb piletimüügikassa juurde ja laisalt ütleb vene keeles "MA TAHAN PILETIT".. (kirjutaksin seda vene keeles kui ma midagigi selles keeles oskaksin). Ja caps lockiga kirjutasin ma seda lihtsal põhjusel, et eelnimetatud meesterahvas reaalselt kisendas- ausalt!
Järgmised neiud läksid samamoodi otse kassa juurde ja - üritamatagi küsida seda piletit riigikeeles - lihtsalt vuristasid oma vene keelse teksi kassapidajale ette.
Ja sealt edasi hakkasin mõtlema, et kui raske on küsida seda eesti keeles, selle riigi riigikeeles.. "Palun üks pilet Jõhvi"?? Tundub tõesti ületamatu takistusena! Ja sealt edasi - AITÄH?! Kui, reaalselt, KUI raske on öelda eesti keeles aitäh? Või pigem - kui raske on üldse aitäh öelda? (selle teemani jõuan ilmselt mõnes teises postituses)
Mis Tartu bussijaamas edasi juhtus oli pigem halenaljakas. Narva buss roomas platvorm number kuue juurde, kus igasugused karvased ja sulelised seda juba ootasid. Enne, kui bussijuht üldse ukse jõudis lahti teha olid kaks tädikest oma kilekottidega juba põhimõtteliselt bussis. Ilmselt arvasid, et buss jõuab enne ära sõita kui nad peale saavad.
Edasi ei olnud mitte ükski inimene seal bussis ilmselt kuulnud elementaarsest viisakusest või normaalsest järjekorrast. Kõik trügisid nii mis hirmus - äkki sõidab buss kohe kohe KOHE minema? Olles pigem rahumeelne põhjamaalane ootasin oma kohvriga teistest veidi kaugemal - milleks vaja kiirustada? Kohti oli enam ja veel.
Ja lõpuks kui ma viimasena seal järjekorras seisin küsisin bussijuhilt viisakalt et äkki ma saaksin oma kohvri alla panna... vastus? Ausaltöeldes mul ei ole õrna aimugi mida too bussijuht mulle vastas, sest ilmselgelt eesti keelt ta ei rääkinud. Vaikselt kõndisin tol mehel järel ning luugi tegi ta lahti. Oma kohvri pidin ise sinna sisse toppima - vene keele saatel. Mul ei ole tõesti õrna aimugi mida too mees mulle selgeks üritas teha, aga mina temast tõesti aru ei saanud. Midagi ta küsis, ning kui ma selle peale ütlesin Vabandust? siis lõi ta käega ja viipas et ma bussi läheks.
Mis tundeid see minus tekitas? Täpselt sellist tunnet nagu keegi oleks oma kodus sind pussitama kukkunud. Fakt on see, et me oleme Eestis. Eesti Vabariigis. Selle riigi üheks ja ainsaks riigikeeleks on eesti keel. Ja kui mina ei saa selles keeles suhelda, siis ilmselt on midagi veidi valesti.
Mind ei ole kunagi häirinud see, et ma ei oska vene keelt. Mind ei ole kunagi häirinud see, et vene rahvusest inimesed räägivad vene keelt. Ma kasvasin üles Ida-Virumaal - kui palju selline asi mind reaalselt häirida saabki? See, et vene keelt räägitakse on midagi mille vastu ma ei saa midagi teha. Samamoodi nagu tahan rääkida mina oma emakeelt tahavad ka teised rahvused rääkida oma emakeelt.
Aga probleem tekib siis kui ma ei saa oma riigis oma riigikeelega hakkama. Probleem tekib siis kui ma ei saa aru mida bussijuht minu käest küsib. Probleem tekib siis kui selle riigi keelt ei austata. Probleem tekib siis, kui selle riigi keel ei ole enam midagi väärt. Probleem on see, kui inimesed enam ei ürita. Ja suurem probleem on see, kui nad pole kunagi üritanudki.
Mul on siiralt kahju, et ma ei saa aru mida too bussijuht mulle öelda tahtis ja mul on veel rohkem kahju sellest, et tema ei saanud ilmselt ka aru mida mina talle öelda tahtsin. Mul on siiralt kahju, et meie riigis on nii tugev keelebarjäär ja kõige rohkem kahju on mul sellest, et mina ei ole midagi valesti teinud.
kista
Thursday, March 13, 2014
ühiskondlik surve
Hakkasin mõtlema. Ja kohe päriselt istusin ja mõtlesin ja järeldasin oma mõtisklusest üht- miks ma üksi mõtlen. Miks ma ei jaga kohe terve Internetiga seda MIDA ma mõtlen.
See kõik algas ühest tobedast pildist mille Liisa mulle saatis. Aga olles juba tänase päevaga saanud korralikult IB õppe lainele otsustasin siis juba veidi edasi mõelda. Pilt oli armastusest. Armastus kui parim tunne maailmas- in a nutshell.
Ja sealt edasi läks mu mõte sellele, kuidas kõigile alati öeldakse, et "ole see kes sa oled!"; "ära hooli sellest mida teised arvavad!"; "tee seda mida sina tahad- see on sinu elu!"... Mõelgem nüüd veidike. Ükskõik MIDA ma oma eluga teen- ma ei ole ju reaalselt üksi. Mul on alati ümberringi kümneid, sadu, tuhandeid, MILJONEID inimesi, keda minu otsused otsesemalt või kaudsemalt puudutavad.
Hetkel siin ei taha ma mitte mingi hinna eest vastu vaielda sellele, et inimesed peaksid tegema seda mida nad tahavad ja mitte kuulama oma eluliselt suurte otsuste langetamisel vanemaid või õpetajaid või sõpru või ükskõik mida. Ma ei vaidle vastu sellele, et inimesed peaksidki mõtlema iseseisvalt - hell no! - ma arvan et inimesed peaksid ROHKEM mõtlema iseseisvalt.
Võtkem mingi suvaline näide: ütleme et värskelt gümnaasiumi lõpetanud noor otsustab minna õppima näiteks filosoofiat - midagi millele tavaliselt vaadatakse ülevalt alla. Mis on need küsimused mis see noor kuuleb? "miks? mida sa sellega edasi teed? kuhu sa tööle lähed? mis tööd sa sellega loodad saada? kas sa tahad elu lõpuni vanemate hoole alla jääda? mis sul viga on?" ... ja siis on paar inimest kes ütlevad "oh kui lahe! mulle meeldib et sa otsustasid ise mida sa teha tahad..." MIKS KURADI PÄRAST?!
Kõigepealt need esimesed vennad, kes ise on samamoodi esimesel kursusel. Kes ise on samamoodi just teinud elulise valiku ja läinud õigust või arsti või keeli või taara-teab-mida õppima. Vabandust, aga kas teie teate mis tööle te lõpuks maandute? Ilmselt on teil töö valik mõnevõrra lihtsam, aga uskuge mind, teil on veel paaaaaaaaalju valikuid ees.
Ja siis need teised hullud, kes annavad respekti selle eest et mõni inimene suudab ise oma peaga mõelda ja teha ise neid valikuid. Miks? Kas me ei peaks juba sellest ajast ammu möödas olema? Kas maailm ei peaks juba keerlema sedapidi, et kõik teevad lõpuks ise otsuseid?
Ja siis on muidugi need nõudlikud vanemad. Needsamad kes veel kümme aastat tagasi rääkisid sulle sellest kui oluline on jääda kindlaks iseendale. Kui oluline on alati olla enda ja oma põhimõtete eest väljas ja mitte kunagi vanduda alla ühiskonna survele. Kuidas oluline on alati mõelda enda peaga ja teha omi otsuseid. Ja nüüd äkki- olles 20-aastane ei luba nad siiski sul oma otsust teha. "Mis filosoofia?", "mis humanitaarteadused?", "mis vaba aasta?", "mis reisimine?"... Ja äkki on nemad needsamad inimesed kes sinu otsustusvõimet tahavad kahandada... või hoopiski kaotada.
Kas me ei peaks juba ammu olema möödas sellest hetkest kui meil on luba üldse kellegi valikuid kritiseerida? ... aga see oli vale valik? Las ta siis olla vale valik - oma vigadest õpib kõige paremini. Ja tõsi ta on - inimestel ongi vaja enda vigu teha, sest teate mis nendest saavad? KOGEMUSED. Iga kogemus ei ole viga - otseloomulikult mitte - kuid nii mõnedki vead on tegelikult kogemused mida on meil vaja. Ma tahan näha üht inimest kes terve oma elu jooksul ei ole teinud mitte ühtegi viga. Palun.
Ja tulles tagasi selle teema alguse juurde - mis õigus on üldse ühiskonnal mõista hukka KEDA me armastame? Või kuidas me armastame? Ja kust üldse võetakse seda, et iga inimese jaoks ongi olemas maailmas see üks ja ainuke teine... see üks ja ainuke teine kellega nad peaksidki terve ülejäänud elu koos olema. Kust kuradi pärast on selline tagurlik käitumine pärit?
Siinjuures mainin jälle, et ma ei mõista hukka inimesi kes arvavadki et soulmate on olemas ja nad ei ole enda oma veel leidnud. Või neid kes on enda soulmate'i juba leidnud ja on 100% kindel, et neid kaht ei lahuta siin maailmas enam miski. Tore, kui inimesed jäävad oma põhimõtetele kindlaks ja usuvad puhtasse armastusse.
Mis mind selle teema juures pigem vihastab on see, et ühiskonna poolt peab olema igale.. IGALE inimesele määratud see keegi. See üks ja ainus. Miks? Ja keda mõistetakse pigem hukka? Kas neid kes on neli-viis korda abiellunud sest "sellest ei tulnud lihtsalt midagi välja".. või hoopis neid kes pole kunagi abiellumiseni jõudnud, vaid on lihtsalt ühe partneri juurest teise juurde oma tee leidnud, vahepeal olles vaba suhtestaatusega kohe kuid ja aastaid? Keda mõistetakse hukka? Hea küsimus- eks?!
Miks... MIKS on ühiskonnal meie elule nii suur mõju? Võin kihla vedada et isegi neil, kes on väidetavalt vabad kõigest ja keda ei huvita see mida teised neist arvavad... et isegi nemad on mingil määral ohvriks sellele ühiskonnale. Ja hukkamõistu siinjuures ei ole vaja. Mida ma ütlen tähendab seda, et me kõik oleme ühel või teisel määral ühiskonna survele pidanud alla vanduma. Ja mille nimel?
Mille nimel?
-kista.
See kõik algas ühest tobedast pildist mille Liisa mulle saatis. Aga olles juba tänase päevaga saanud korralikult IB õppe lainele otsustasin siis juba veidi edasi mõelda. Pilt oli armastusest. Armastus kui parim tunne maailmas- in a nutshell.
Ja sealt edasi läks mu mõte sellele, kuidas kõigile alati öeldakse, et "ole see kes sa oled!"; "ära hooli sellest mida teised arvavad!"; "tee seda mida sina tahad- see on sinu elu!"... Mõelgem nüüd veidike. Ükskõik MIDA ma oma eluga teen- ma ei ole ju reaalselt üksi. Mul on alati ümberringi kümneid, sadu, tuhandeid, MILJONEID inimesi, keda minu otsused otsesemalt või kaudsemalt puudutavad.
Hetkel siin ei taha ma mitte mingi hinna eest vastu vaielda sellele, et inimesed peaksid tegema seda mida nad tahavad ja mitte kuulama oma eluliselt suurte otsuste langetamisel vanemaid või õpetajaid või sõpru või ükskõik mida. Ma ei vaidle vastu sellele, et inimesed peaksidki mõtlema iseseisvalt - hell no! - ma arvan et inimesed peaksid ROHKEM mõtlema iseseisvalt.
Võtkem mingi suvaline näide: ütleme et värskelt gümnaasiumi lõpetanud noor otsustab minna õppima näiteks filosoofiat - midagi millele tavaliselt vaadatakse ülevalt alla. Mis on need küsimused mis see noor kuuleb? "miks? mida sa sellega edasi teed? kuhu sa tööle lähed? mis tööd sa sellega loodad saada? kas sa tahad elu lõpuni vanemate hoole alla jääda? mis sul viga on?" ... ja siis on paar inimest kes ütlevad "oh kui lahe! mulle meeldib et sa otsustasid ise mida sa teha tahad..." MIKS KURADI PÄRAST?!
Kõigepealt need esimesed vennad, kes ise on samamoodi esimesel kursusel. Kes ise on samamoodi just teinud elulise valiku ja läinud õigust või arsti või keeli või taara-teab-mida õppima. Vabandust, aga kas teie teate mis tööle te lõpuks maandute? Ilmselt on teil töö valik mõnevõrra lihtsam, aga uskuge mind, teil on veel paaaaaaaaalju valikuid ees.
Ja siis need teised hullud, kes annavad respekti selle eest et mõni inimene suudab ise oma peaga mõelda ja teha ise neid valikuid. Miks? Kas me ei peaks juba sellest ajast ammu möödas olema? Kas maailm ei peaks juba keerlema sedapidi, et kõik teevad lõpuks ise otsuseid?
Ja siis on muidugi need nõudlikud vanemad. Needsamad kes veel kümme aastat tagasi rääkisid sulle sellest kui oluline on jääda kindlaks iseendale. Kui oluline on alati olla enda ja oma põhimõtete eest väljas ja mitte kunagi vanduda alla ühiskonna survele. Kuidas oluline on alati mõelda enda peaga ja teha omi otsuseid. Ja nüüd äkki- olles 20-aastane ei luba nad siiski sul oma otsust teha. "Mis filosoofia?", "mis humanitaarteadused?", "mis vaba aasta?", "mis reisimine?"... Ja äkki on nemad needsamad inimesed kes sinu otsustusvõimet tahavad kahandada... või hoopiski kaotada.
Kas me ei peaks juba ammu olema möödas sellest hetkest kui meil on luba üldse kellegi valikuid kritiseerida? ... aga see oli vale valik? Las ta siis olla vale valik - oma vigadest õpib kõige paremini. Ja tõsi ta on - inimestel ongi vaja enda vigu teha, sest teate mis nendest saavad? KOGEMUSED. Iga kogemus ei ole viga - otseloomulikult mitte - kuid nii mõnedki vead on tegelikult kogemused mida on meil vaja. Ma tahan näha üht inimest kes terve oma elu jooksul ei ole teinud mitte ühtegi viga. Palun.
Ja tulles tagasi selle teema alguse juurde - mis õigus on üldse ühiskonnal mõista hukka KEDA me armastame? Või kuidas me armastame? Ja kust üldse võetakse seda, et iga inimese jaoks ongi olemas maailmas see üks ja ainuke teine... see üks ja ainuke teine kellega nad peaksidki terve ülejäänud elu koos olema. Kust kuradi pärast on selline tagurlik käitumine pärit?
Siinjuures mainin jälle, et ma ei mõista hukka inimesi kes arvavadki et soulmate on olemas ja nad ei ole enda oma veel leidnud. Või neid kes on enda soulmate'i juba leidnud ja on 100% kindel, et neid kaht ei lahuta siin maailmas enam miski. Tore, kui inimesed jäävad oma põhimõtetele kindlaks ja usuvad puhtasse armastusse.
Mis mind selle teema juures pigem vihastab on see, et ühiskonna poolt peab olema igale.. IGALE inimesele määratud see keegi. See üks ja ainus. Miks? Ja keda mõistetakse pigem hukka? Kas neid kes on neli-viis korda abiellunud sest "sellest ei tulnud lihtsalt midagi välja".. või hoopis neid kes pole kunagi abiellumiseni jõudnud, vaid on lihtsalt ühe partneri juurest teise juurde oma tee leidnud, vahepeal olles vaba suhtestaatusega kohe kuid ja aastaid? Keda mõistetakse hukka? Hea küsimus- eks?!
Miks... MIKS on ühiskonnal meie elule nii suur mõju? Võin kihla vedada et isegi neil, kes on väidetavalt vabad kõigest ja keda ei huvita see mida teised neist arvavad... et isegi nemad on mingil määral ohvriks sellele ühiskonnale. Ja hukkamõistu siinjuures ei ole vaja. Mida ma ütlen tähendab seda, et me kõik oleme ühel või teisel määral ühiskonna survele pidanud alla vanduma. Ja mille nimel?
Mille nimel?
-kista.
Sunday, January 26, 2014
kõigest ja mittemillestki
... ehk lühidalt sõprusest. Mis võib sule kergusega segamini minna sõnaga "õnnelikkus".
Ilmselt algas kõik sellest kui mu peas ükspäev lahvatas (täie tõsidusega) mõte, et ma ei lähegi laia maailma pärast seda aastat. Olin ma muretsenud selle pärast juba poolteist aastat. Kust ma saan raha. Kust ma saan toa. Kust ma saan raha. Kust ma saan... raha. Kuidas ma saan sinna sisse. Kuidas ma saan sinna. Ilmselgelt oli mu pea täis kõiksugu koledaid ja raskeid mõtteid. Ja uskuge või mitte, aga need küsimused tõid pimedust ja mu muidu ilmselgelt valgesse suhtumisse ellu.
Igatahes sel saatuslikul päeval läks kõik teistmoodi. Ühtäkki valdas mind täielik rahulolu ja... õnnetunne. Ja miks? Sest ma ei lähe laia maailma. Sest ma ei pea muretsema selle pärast, kas mul on piisavalt raha et ära minna. Ma ei pea mõtlema sellele, kuidas ma sinna saan. Ma ei muretse selle pärast kas ma saan sisse. Ja see kõik tegi mind sekundi murdosaga lihtsalt õnnelikuks.
Ilmselt mõtlete nüüd, et oota, kuhu see sõpruse jutt siis jääb? Küll ta tuleb... kohe tuleb. Sest sõprus ja see kõik on tihedalt ühendatud. Sest ilma nende vapustavate nädalavahetusteta Tallinnas ei oleks ma kunagi isegi suutnud uskuda, et ma võiks Tallinnas elades õnnelik olla. Ma ei oleks suutnud ette kujutadag, et Tallinnas olek on hea. Või et Tallinnas olek on midagi minu jaoks. Ja just enda pärast ma ju elan.
Kogu mu õnneotsimine algas eelkõige mu enda seest. Kuigi ajakirjandust ja inglise kirjandus on midagi, mis mind siiani kohutavalt huvitab ja mille õppimisest ma olen tõesti südamepõhjani huvitatud, siis ilmselgelt kaalus selle üles fakt, et ma saaks õppida midagi mis on üdini ja läbinisti mina.
Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma ei taha Tartu jääda. Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma tahan India kultuurilugu õppida. Et ma tahan Indiat õppida. Ma lihtsalt teadsin kohe, et õppides midagi, millega ilmselgelt mu vanemad väga rahul ei ole toob mind automaatselt lähemale sellele, kes ma tegelikult olen. Lõppkokkuvõttes elame kõik enda jaoks, eksole?
Ja faktiks jääb see, et ilma selle pilguta, millega olen viimased neli kuud Tallinna näinud, ei oleks ma kunagi osanud mõeldagi, et Tallinn võibki olla just see koht kus ma saan lõpuks õnnelikuks. Miks? Sest ma olen alati arvanud, puhtast südamest, et Tallinn on kole suur, kole kiire, kole ilusate inimestega ja kole ülbe. Ja ma suutsin selles kõiges nii valesti pakkuda. Tallinn on väike. Tallinnas, nagu igas linnas, on inimesi kes kiirustavad ja samas on inimesi kellel on südamest ükskõik. Tallinna inimesed ei ole vaid ülbed ja väljast ilusad. Tallinnas- nagu jällegi igas linnas- on inimesi kes näevad välja kui kodutud ja samas on kõige huvitavamad inimesed kellega üldse võimalik kohtuda.
Ja just selliste inimestega olen mina kokku saanud. Eelkõige on selles süüdi küll YFU, aga lõpuks sõpruse toob inimestes välja ikka see hea tunne kui sa nendega koos oled. YFU oli lihtsalt seal, et me tuttavaks saaksime. Ja uskude või mitte, aga nende inimestega koos me ükskord päästame maailma.
Ja need inimesed, kes on vaid mõne kuuga (või mõne puhul aastaga) pugenud mulle sügavamale südamesse kui mõni teine inimene kümne aastaga, ongi põhjuseks miks ma olen rahul. Ja miks ma olen rahul Tallinnaga. Ja miks ma olen rahul sellega, et ma saangi olla ja jääda (mingiks ajaks) Tallinnasse elama ja õppima. Sest ma tean et mind juba praegu ootab seal kodu.
Ükskord olemegi meie need kes maailma päästavad.
kista
Ilmselt algas kõik sellest kui mu peas ükspäev lahvatas (täie tõsidusega) mõte, et ma ei lähegi laia maailma pärast seda aastat. Olin ma muretsenud selle pärast juba poolteist aastat. Kust ma saan raha. Kust ma saan toa. Kust ma saan raha. Kust ma saan... raha. Kuidas ma saan sinna sisse. Kuidas ma saan sinna. Ilmselgelt oli mu pea täis kõiksugu koledaid ja raskeid mõtteid. Ja uskuge või mitte, aga need küsimused tõid pimedust ja mu muidu ilmselgelt valgesse suhtumisse ellu.
Igatahes sel saatuslikul päeval läks kõik teistmoodi. Ühtäkki valdas mind täielik rahulolu ja... õnnetunne. Ja miks? Sest ma ei lähe laia maailma. Sest ma ei pea muretsema selle pärast, kas mul on piisavalt raha et ära minna. Ma ei pea mõtlema sellele, kuidas ma sinna saan. Ma ei muretse selle pärast kas ma saan sisse. Ja see kõik tegi mind sekundi murdosaga lihtsalt õnnelikuks.
Ilmselt mõtlete nüüd, et oota, kuhu see sõpruse jutt siis jääb? Küll ta tuleb... kohe tuleb. Sest sõprus ja see kõik on tihedalt ühendatud. Sest ilma nende vapustavate nädalavahetusteta Tallinnas ei oleks ma kunagi isegi suutnud uskuda, et ma võiks Tallinnas elades õnnelik olla. Ma ei oleks suutnud ette kujutadag, et Tallinnas olek on hea. Või et Tallinnas olek on midagi minu jaoks. Ja just enda pärast ma ju elan.
Kogu mu õnneotsimine algas eelkõige mu enda seest. Kuigi ajakirjandust ja inglise kirjandus on midagi, mis mind siiani kohutavalt huvitab ja mille õppimisest ma olen tõesti südamepõhjani huvitatud, siis ilmselgelt kaalus selle üles fakt, et ma saaks õppida midagi mis on üdini ja läbinisti mina.
Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma ei taha Tartu jääda. Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma tahan India kultuurilugu õppida. Et ma tahan Indiat õppida. Ma lihtsalt teadsin kohe, et õppides midagi, millega ilmselgelt mu vanemad väga rahul ei ole toob mind automaatselt lähemale sellele, kes ma tegelikult olen. Lõppkokkuvõttes elame kõik enda jaoks, eksole?
Ja faktiks jääb see, et ilma selle pilguta, millega olen viimased neli kuud Tallinna näinud, ei oleks ma kunagi osanud mõeldagi, et Tallinn võibki olla just see koht kus ma saan lõpuks õnnelikuks. Miks? Sest ma olen alati arvanud, puhtast südamest, et Tallinn on kole suur, kole kiire, kole ilusate inimestega ja kole ülbe. Ja ma suutsin selles kõiges nii valesti pakkuda. Tallinn on väike. Tallinnas, nagu igas linnas, on inimesi kes kiirustavad ja samas on inimesi kellel on südamest ükskõik. Tallinna inimesed ei ole vaid ülbed ja väljast ilusad. Tallinnas- nagu jällegi igas linnas- on inimesi kes näevad välja kui kodutud ja samas on kõige huvitavamad inimesed kellega üldse võimalik kohtuda.
Ja just selliste inimestega olen mina kokku saanud. Eelkõige on selles süüdi küll YFU, aga lõpuks sõpruse toob inimestes välja ikka see hea tunne kui sa nendega koos oled. YFU oli lihtsalt seal, et me tuttavaks saaksime. Ja uskude või mitte, aga nende inimestega koos me ükskord päästame maailma.
Ja need inimesed, kes on vaid mõne kuuga (või mõne puhul aastaga) pugenud mulle sügavamale südamesse kui mõni teine inimene kümne aastaga, ongi põhjuseks miks ma olen rahul. Ja miks ma olen rahul Tallinnaga. Ja miks ma olen rahul sellega, et ma saangi olla ja jääda (mingiks ajaks) Tallinnasse elama ja õppima. Sest ma tean et mind juba praegu ootab seal kodu.
Ükskord olemegi meie need kes maailma päästavad.
kista
Subscribe to:
Posts (Atom)