Sõprus on miski mis nõuab aega. Ma peaks ju teadma- olles olnud vahetusõpilane ja kolinud ühest kohast teise. Sõprus võib alata ühe tühise õllega ning sestpeale kesta terve igaviku. Samas kas pole mitte naljakas kui kiiresti see kõik lõppeda võib? Sõprus tõesti vajab aega ja pühendumust. Kahenädalasest sõbrast on ilmselgelt lihtsam lahku kasvada kui eluaegsest, kuid kõik on võimalik.
Järgnev lugu ei tähenda, et need sõbrad keda ma silmas pean ei ole enam minu sõbrad. Lihtsalt hetkel ei ole ma neist nii suures vaimustuses kui ma varemalt olnud olen. Ja see kõik on tõesti väga naljakas ning ma siiralt tean ka ise, et minust ilmselt jääb mulje kui tühisest tiinekast, aga see kõik on tõsi.
Kindlasti ei ole selles süüdi otseselt mitte keegi. Või pigem on õigem öelda, et mul ei ole kedagi peale enda süüdistada. Aga midagi siiski on juhtunud. Ükskõik kui palju ma ka ei prooviks, need inimesed ei ole minu jaoks enam samad mis nad olid enne.
Siit rändame minevikku. 11. juuli 2012. Ma tulin tagasi oma vahetusaastalt. Lennujaamas olid mul vastas ema, isa ning kaks minu parimat sõpra- Jörgen ja Jüri. YFUkad. Nendega koos olemine oli lihtne. Terve suve olin ma nendega koos- enamjaolt Tallinnas. Sinna alla lähevad ka kõik YFU üritused kus me koos käisime ja olime. Kõik oli korras. Jätsin piisavalt aega ka oma vanadele sõpradele ning eelkõige sugulastele, et nad kuulaksid kõigest mis ma Norras läbi elasin. Minu elust ei puudunud midagi.
Nüüd rändame olevikku. Kolmekümnes juuli kaks tuhat kolmteist. Ja kõik on muutunud. Ja mitte selle koha pealt, et mul ei ole enam oma parimaid sõpru YFUst, vaid just selle koha pealt et YFUs ongi minu ainukesed sõbrad. Omaarust tegin kõik nii nagu enne- jätsin piisavalt aega kõigile. Aga ilmselgelt pole see nii nagu ma arvasin.
Sellest järeldus- sõpradest lahku kasvamine võtab peaaegu vaid murdosa sekundist. Ja mul on kahju. Mul on kahju eelkõige endast, et midagi sellist juhtus ja just et ma lasin sellel juhtuda. Või pigem et ma lasen end sellest nii palju mõjutada. Aga midagi juhtus.
Sõbrad, kellega ma viimasel aastal olen kogu aeg koos olnud ja pidutsenud, ei ole enam need samad kes nad olid talvel ja kevadel. Ma ei vaata neid enam samamoodi. Nad on nii muutunud- minu jaoks. Mõtlesin just kuidas selline asi üldse juhtuda sai?
Ilmselt tean vastust. ELU. Või pigem.. YFU? Kas on võimalik pühendada end liiga palju ühele seltskonnale ning seepärast kasvada lahku teisest? Elav näide on olemas.
Mul on palju sõpru. Aga nad on muutunud. Või siiski olen mina muutunud ja kõik on teistmoodi. Kõige õigem on vist öelda et mõlemad osapooled on muutnud.
---
Nagu te aru saate on see blogi saanud uue kujunduse. Sisu on uus. Blogi hääl on uus. Inimene kes seda kirjutab on uus. Kõik on uus.. septembrikuus? Hetkel on küll veel juuli, aga plaanin seda blogi hakata pidama nädalatekaupa. Ehk siis luban (kasvõi iseendale) et ei möödu nädalatki kui see blogi midagi uut ei näe. Olgu selleks siis mistahes- minu mõtted ja elu, muusika, restoraniarvustus või niisama tühi jutt. Kirjutamine vajab harjumust. Samas ilmselt leiab siit edaspidi nii mõndagi ingliskeelset kirjatükki.
kista.
