tühi kohvitops

kõik kes seda siin praegu loevad, siis teadke, et ma enam ei kirjuta avalikult teise blogisse, ehk siis kui te seda lugeta tahate, siis öelge (saatke kiri mulle emailile: kistakallavus@gmail.com) ja siis ma kutsun teid lugejaks. lihtsalt.. seda blogi hakkasid lugema niii palju igasuguseid inimesi, kes kohe üldse ei ole sinna teretulnud, nii et ma tõesti pidin selle kinniseks panema. andke andeks.
aga saatke mulle kiri ja siis ma teen teid lugejaks.
aitäh!

- kista.

Mõtlesin sügavalt..

ja ma tõesti tegin seda. Mõtlesin lihtsalt selle üle, et kui lihtne on kaotada kedagi, keda me kunagi ei arva, et võiksime kaotada. Vähemalt mitte veel.

Mõtlesin selle üle, kui habras on meie elu ja kui palju meil tegelikult veab. Elu ongi puhas õnnemäng, sest alati on keegi, kes on kas piisavalt palju alkoholi joonud või on lihtsalt piisavalt loll et mitte mõelda selle peale, mis juhtuda võib.

Kogu see mõtlisklus viis välja selleni, et ma avastasin, et me ei ole kunagi rahul sellega mis meil on vaid tahame alati kõige paremat. Tahame alati seda, mida me kunagi ei saa.. ja kui saame, imeb see meist kõik välja. Me pole kunagi rahul sellega, mis meil on ja me lihtsalt ei oska seda hinnata. Jah, sellest on palju räägitud, sellel teemal on mõtiskletud palju, öeldud palju, kuid me ei avasta seda kunagi ise, kui me ise midagi sellist läbi ei ela. Elu on liiga lühike, et vihata. Elu on liiga lühike, et tahta võimatut. Nüüd tean, et elu on habras ja elu ei peagi olema lihtne.

Olen üks neist, kes arvas, et linnas on parem elu kui maal. Üks neist, kes arvas, et mul on hea ilma vanemateta.. ja ilma sõpradeta, kes mul olid seal, kus ma elasin 15 aastat. Ma ei taha öelda, et ma eksisin, aga ma tahan öelda, et ma ei mõelnud sel hetkel veel piisavalt täiskasvanulikult. Need sõbrad jäävad mu südamesse elu lõpuni. Mõned on ennast sinna tugevamalt sisse juurinud mõned pesitsevad seal lihtsalt, kuid nad jäävad sinna ja ma ei unusta neid kunagi. Ja kuidas suutsin ma olla üldse nii rumal ja arvata, et ilma vanemateta on mul parem. Ma ei tahagi öelda, et kõigil ei ole ilma vanemateta parem, aga minul tegelikult pole. Ma ärkan hommikul ja tean, etmu vanemad on kaugel ja kui minuga peaks midagi juhtuma on nad kaugel.. ja ka vastupidi. Kui nendega peaks midagi juhtuma olen mina kaugel.

Ma valetaksin kui ütleksin, et pole sekundikski kahetsenud seda, et ma Avinurmest ära tulin. Jah, ma mõtlen vahel sellele kui palju kergem oleks mul seal, aga samas ei annaks ma seda kohta siin üles mitte mingi hinna eest. Ei.. nii ei saa ma ka öelda.. mingi hinna eest ma annaksin, aga see hind oleks kõrge..

Terve selle jutu mõte oli see, et me ei saa alati seda, mida me tahame, aga ju peab siis nii olema kuid me peame alati hindama seda, mis meil on. Tean omast käest, et see, mille oleme kaotanud, omab tõelist tähendust vaid siis, kui olemegi selle kaotanud, sest kui ta meil veel oli, ei arvanud me, et võime selle kaotades tunda sellest nii suurt puudust.

Ma ei andestaks endale kunagi, kui minu kõige kallimatega juhtuks midagi siis, kui ma olen ära ja kui ma ei saa neid aidata.

Palun Teid kõiki südamest, et te hidaksite elu ja kõike seda, mis Teil on, sest te ei või kunagi ette kujutada kui lähedalt võib miski lihtsalt kaduda.

Terve selle mõtiskluse siin pühendan Taavi Peetrele, kes on kahjuks meie hulgast lahkunud ja ma tahan uskuda, et paremasse kohta. Ma ei tundnud teda isiklikult, kuid ta oli minu jaoks iidol. Ja ma tunnen südamest kaasa kõigile, kes teda tundsid.

Aitäh!

- kista.