Eile oli minu jaoks üks üllatavalt tore päev. Nimelt võtsin osa sellisest konverentsist nagu "Lahe Koolipäev". Jah- ta oli tõesti lahe, aga kas see oli seda kõike väärt, mis ma selle asemel oleks teha saanud? Seda ma veel öelda ei oska. Mõnele ehk oli, mõnele mitte. Ka mina tundsin vahel, et võiks ju tegelikult midagi paremat teha kui seal kuulata, kuidas käsi õlani lehmale sisse läheb ja kuidas siis seal sees hea soe on.
Millele ma aga tegelikult pärast seda mõtlema hakkasin oli see, et kuidas ma isiklikult oma aega raiskan? Või mida ma teen tõesti selle vähesega, mida mulle antud on. Mis ma siis välja mõtlesin? Ma olen kohutav ajaraiskaja. Ma istun ja ei tee mitte midagi. Ma istun ja ma tean, et 9 päeva pärast peab mul olema kirjutatud 50 000 sõna- aga ma ei suuda seda teha. Ma istun ja mõtlen, et ma peaks ära õppima- aga ma lihtsalt ei tee. Facebookis istumine või Redditis naermine on tõesti vaid aja raiskamine. Miks ma seda teen? Miks keegi seda teeb?
Mida saaks teha selle kõige ajaga, mille ma Facebookis maha istun? Kohutavalt palju! Selle ajaga oleks saanud läbi lugeda kümneid raamatuid. Selle asemel, et telekast järjekordset FRIENDSi osa vaadata (mida ma nagunii juba näinud olen) võiksin ma ära teha oma kodutööd. Selle asemel, et lihtsalt istuda ja mõelda, mida kõike teha saaks võiksin ma reaalselt midagi TEHA!
Ükski Suur Inimene ei ole lihtsalt istunud ja MÕELNUD mida teha ja selle peale oma aega raisanud. Nad kõik on tegutsenud. Aeg ka mul tegutsema hakata.
Ma ei nimeta aja raiskamiseks kõike seda vabatahtlikutööd mida ma senini juba teinud olen. Ma isegi ei saa aru inimestest, kes seda teevad. Miks küll? Vabatahtlik on lahe olla ja ma soovitan oma kõiki kahe käe ja kümne sõrmega selleks hakkamist. Võta midagi ette! Tee midagi lahedat! Ära lihtsalt istu vaid muuda seda maailma, mis su ümber on!
Isegi kui selleks on uute vahetusõpilaste vahetusaastale saatmine. Lihtsalt tee ja aita! Kõigil on abi vaja, miks siis seda neile mitte pakkuda.
Ma ei ole ainuke noor, kes arvab, et lihtsalt Facebookis istumine on NÕME! Meie maailmas on nii palju mida avastada, nii palju mida teha ja miks ma jätan selle tegemata seepärast, et mu tugitool on mugavam ja läpakas on lähemal? Mida see kõik mulle tulevikuks kokku annab? Annab see üldse midagi?
Jah- sooje suhteid üle maailma, aga kas tõesti on selleks iga päev vaja istuda ja aega raisata? Kindlasti mitte. Ehk peab tõesti midagi targemat ette võtma. Või mitte EHK, vaid PEABKI!
Aega magada on siis, kui ma surnud olen.
Minge vabatahtlikeks! Selleks ei pea Eestist välja minema. Minge aidake korraldada erinevaid üritusi. Minge aidake vanainimene üle tee, minge, tehke! Ärge lihtsalt istuge.
-kista.
Wednesday, November 21, 2012
Thursday, February 2, 2012
Kui kuus kuud on lihtsalt mööda lennanud
Päriselt veel kuus kuud ei ole. Täpselt nädala aja pärast võin öelda, et olen kuus kuud Norras elanud. Seniks? Peaaegu kuus kuud.
See aeg on lennanud kui linnutiivul. Tundub, nagu ei oleks ma mitte midagi teinud, aga tegelikult olen teinud, näinud, kogenud ja nautinud nii paljut. Mu mõtted on praegu selle poole aastaga, eriti kisuvad mu mõtted sinnapoole, sest nädalake tagasi lõppes YFU keskaastaseminar.
Ausaltöeldes ei olnud ma üldsegi vaimustusest keskaastaseminarist. Mõtlesin, et seeo n lihtsalt järgmine laager, kuhu pean minema. Oleksin parema meelega olnud kodus, käinud koolis ja olnud koos oma Norra sõpradega. Kui ma tagasi vaatan, siis usun, et see madal ootus tegi sellest lihtsalt veelgi suurepärasema neljapäevase laagri.
Kui me istusime seal laagirs, kirikus, teisel korrusel "lebotamistoas" katkisel rohelisel diivanil, mis kriuksus ja kräuksus ning rääkisime oma väärtustest sain äkki aru, kui palju ma muutunud olen selle lühikese ajaga. Viis ja pool kuud on piisavalt lühike aeg. Ja uskuge või mitte- see tunne oli veider.
See pool aastat, mis ma siin Norras juba elanud olen on olnud lihtsalt super. Mul on neli maailma kõige paremat sõpra, keda ma ei oleks mitte kunagi unistanudki endale. Nendega koos olen naernud ja nutnud nii mis hirmus ja mis mind eeloleva poole aasta juures kõige rohkem hirmutab on see, kui mu vahetusaasta ongi äkki läbi ja ma ei saa enam sügisel nendega koos kooli minna. Kui veider see on?
Ma ei oleks mitte kunagi lootnud, et mu perekond on nii mõistev, tore, abivalmis ja igatpidi lihtsalt super. Kui õnnelik saab üks vahetusõpilane lihtsalt olla, kui tal on selline perekond? Mitte keegi ei saagi nende juures õnnetu olla, sest see kõik on lihtsalt liiga super, mis sinu ümber toimub.
Kui ma alguses ei arvanud ka sellest koolist midagi- kindlasti oli kõik veidi kultuurišokk, kui nägin, kuidas siin koolis asjad käivad, olles ise harjunud Eesti koolisüsteemiga, siis praguseks olen nii ära harjunud, et kardan pigem seda, mis Eesti koolis jälle juhtuma hakkab. Tuleb jälle ümber harjuda?
Tean südamest, et neid viimast viit kuud pean nautima täiega. Ja seda ma ka teen. Mu kuud on nii täis planeeritud, kui veel olla saab ja olen kindel, et see kõik kukub välja lihtsalt superhästi. Kõigepealt algab meil mõne nädala pärast talvevaheaeg, ning siis lähen Rootsi lumelauatama. Pärast seda mõne nädala pärast lähen juba Pariisi ning kohe Oslosse, et teised vahetusõpilased veel üle vaadata. Aprillis on mul plaanis nädalavahetus Trondheimis veeta ning siis veel sõbrannadega minna mägimajakesse matkale.
Ja siis ongi mai ja juuni. Viimased kaks kuud Norras. Nendeks mõtlesin, et võiks Trøndelagi veits paremini tundma õppida ja siin veidi ringi seigelda.
Ja kõik need plaanid viivad mu tagasi selle ühe asja juurde- aeg lendab liiga kiirelt ja seda peatada ei ole võimalik.
Ma kardan, et ühel ilusal juunikuu eelviimasel päeval vaatan veel viimast korda Steinkjeri peale, kui vahetusõpilane ning mõtlen, et ma ei võtnud sellest vahetusaastast kõike. Sügaval sisimas tean, et võtan ja seni olen võtnud nii palju, kui saan, aga ma siiski kardan seda mõtet.
Mis mind veel hirmutab on see, kui ma äkki ärkan suvel üles omaenda voodis omaenda toas ja siiski ei tundu ta muenda oma, sest ta on Eestis. Ja siis ongi tühjus. See on see samasugune tühjus, mida ma kartsin siis, kui ma tulin Norra. Mõtlesin, et 10. august astun lennukile ning pärast seda... tühjus. 10. august oli kui mu surmakuupäev, ning pärast seda tuli tundmatu. Ma ei pannudki väga mööda. Kõike seda, mis on juhtunud pärast 10. augustit 2011 ei oleks osanud keegi ette näha. Ka surmakuupäevaga oli mul õigus, sest seda inimest, kes 10. augustil Tallinna lennujaamas sõpradega hüvasti jättis enam ei eksisteeri. Tema kehas elab kellegi teise hing. Kellegi teise, kes on palju mõistvam, aksepteerivam, usaldavam, ja armastavam.
See uus hing oskab lithsalt hinnata kõike, mida tema heaks tehtud on. Kõiki, kes on ta ümber. Iga väiksemgi asi tundub tema jaoks lihtsalt maailmaime.
Ma armastan seda uut inimest.
Küllap hakkate teiegi.
Minu uus surmakuupäev on 29. juuni, kui tõusen lennukiga Norra pinnalt ning hakkan kõlkuma kuskil Eesti-Norra vahepealses staadiumis. Saksamaal.
-kista.
See aeg on lennanud kui linnutiivul. Tundub, nagu ei oleks ma mitte midagi teinud, aga tegelikult olen teinud, näinud, kogenud ja nautinud nii paljut. Mu mõtted on praegu selle poole aastaga, eriti kisuvad mu mõtted sinnapoole, sest nädalake tagasi lõppes YFU keskaastaseminar.
Ausaltöeldes ei olnud ma üldsegi vaimustusest keskaastaseminarist. Mõtlesin, et seeo n lihtsalt järgmine laager, kuhu pean minema. Oleksin parema meelega olnud kodus, käinud koolis ja olnud koos oma Norra sõpradega. Kui ma tagasi vaatan, siis usun, et see madal ootus tegi sellest lihtsalt veelgi suurepärasema neljapäevase laagri.
Kui me istusime seal laagirs, kirikus, teisel korrusel "lebotamistoas" katkisel rohelisel diivanil, mis kriuksus ja kräuksus ning rääkisime oma väärtustest sain äkki aru, kui palju ma muutunud olen selle lühikese ajaga. Viis ja pool kuud on piisavalt lühike aeg. Ja uskuge või mitte- see tunne oli veider.
See pool aastat, mis ma siin Norras juba elanud olen on olnud lihtsalt super. Mul on neli maailma kõige paremat sõpra, keda ma ei oleks mitte kunagi unistanudki endale. Nendega koos olen naernud ja nutnud nii mis hirmus ja mis mind eeloleva poole aasta juures kõige rohkem hirmutab on see, kui mu vahetusaasta ongi äkki läbi ja ma ei saa enam sügisel nendega koos kooli minna. Kui veider see on?
Ma ei oleks mitte kunagi lootnud, et mu perekond on nii mõistev, tore, abivalmis ja igatpidi lihtsalt super. Kui õnnelik saab üks vahetusõpilane lihtsalt olla, kui tal on selline perekond? Mitte keegi ei saagi nende juures õnnetu olla, sest see kõik on lihtsalt liiga super, mis sinu ümber toimub.
Kui ma alguses ei arvanud ka sellest koolist midagi- kindlasti oli kõik veidi kultuurišokk, kui nägin, kuidas siin koolis asjad käivad, olles ise harjunud Eesti koolisüsteemiga, siis praguseks olen nii ära harjunud, et kardan pigem seda, mis Eesti koolis jälle juhtuma hakkab. Tuleb jälle ümber harjuda?
Tean südamest, et neid viimast viit kuud pean nautima täiega. Ja seda ma ka teen. Mu kuud on nii täis planeeritud, kui veel olla saab ja olen kindel, et see kõik kukub välja lihtsalt superhästi. Kõigepealt algab meil mõne nädala pärast talvevaheaeg, ning siis lähen Rootsi lumelauatama. Pärast seda mõne nädala pärast lähen juba Pariisi ning kohe Oslosse, et teised vahetusõpilased veel üle vaadata. Aprillis on mul plaanis nädalavahetus Trondheimis veeta ning siis veel sõbrannadega minna mägimajakesse matkale.
Ja siis ongi mai ja juuni. Viimased kaks kuud Norras. Nendeks mõtlesin, et võiks Trøndelagi veits paremini tundma õppida ja siin veidi ringi seigelda.
Ja kõik need plaanid viivad mu tagasi selle ühe asja juurde- aeg lendab liiga kiirelt ja seda peatada ei ole võimalik.
Ma kardan, et ühel ilusal juunikuu eelviimasel päeval vaatan veel viimast korda Steinkjeri peale, kui vahetusõpilane ning mõtlen, et ma ei võtnud sellest vahetusaastast kõike. Sügaval sisimas tean, et võtan ja seni olen võtnud nii palju, kui saan, aga ma siiski kardan seda mõtet.
Mis mind veel hirmutab on see, kui ma äkki ärkan suvel üles omaenda voodis omaenda toas ja siiski ei tundu ta muenda oma, sest ta on Eestis. Ja siis ongi tühjus. See on see samasugune tühjus, mida ma kartsin siis, kui ma tulin Norra. Mõtlesin, et 10. august astun lennukile ning pärast seda... tühjus. 10. august oli kui mu surmakuupäev, ning pärast seda tuli tundmatu. Ma ei pannudki väga mööda. Kõike seda, mis on juhtunud pärast 10. augustit 2011 ei oleks osanud keegi ette näha. Ka surmakuupäevaga oli mul õigus, sest seda inimest, kes 10. augustil Tallinna lennujaamas sõpradega hüvasti jättis enam ei eksisteeri. Tema kehas elab kellegi teise hing. Kellegi teise, kes on palju mõistvam, aksepteerivam, usaldavam, ja armastavam.
See uus hing oskab lithsalt hinnata kõike, mida tema heaks tehtud on. Kõiki, kes on ta ümber. Iga väiksemgi asi tundub tema jaoks lihtsalt maailmaime.
Ma armastan seda uut inimest.
Küllap hakkate teiegi.
Minu uus surmakuupäev on 29. juuni, kui tõusen lennukiga Norra pinnalt ning hakkan kõlkuma kuskil Eesti-Norra vahepealses staadiumis. Saksamaal.
-kista.
Subscribe to:
Posts (Atom)