Hakkasin mõtlema. Ja kohe päriselt istusin ja mõtlesin ja järeldasin oma mõtisklusest üht- miks ma üksi mõtlen. Miks ma ei jaga kohe terve Internetiga seda MIDA ma mõtlen.
See kõik algas ühest tobedast pildist mille Liisa mulle saatis. Aga olles juba tänase päevaga saanud korralikult IB õppe lainele otsustasin siis juba veidi edasi mõelda. Pilt oli armastusest. Armastus kui parim tunne maailmas- in a nutshell.
Ja sealt edasi läks mu mõte sellele, kuidas kõigile alati öeldakse, et "ole see kes sa oled!"; "ära hooli sellest mida teised arvavad!"; "tee seda mida sina tahad- see on sinu elu!"... Mõelgem nüüd veidike. Ükskõik MIDA ma oma eluga teen- ma ei ole ju reaalselt üksi. Mul on alati ümberringi kümneid, sadu, tuhandeid, MILJONEID inimesi, keda minu otsused otsesemalt või kaudsemalt puudutavad.
Hetkel siin ei taha ma mitte mingi hinna eest vastu vaielda sellele, et inimesed peaksid tegema seda mida nad tahavad ja mitte kuulama oma eluliselt suurte otsuste langetamisel vanemaid või õpetajaid või sõpru või ükskõik mida. Ma ei vaidle vastu sellele, et inimesed peaksidki mõtlema iseseisvalt - hell no! - ma arvan et inimesed peaksid ROHKEM mõtlema iseseisvalt.
Võtkem mingi suvaline näide: ütleme et värskelt gümnaasiumi lõpetanud noor otsustab minna õppima näiteks filosoofiat - midagi millele tavaliselt vaadatakse ülevalt alla. Mis on need küsimused mis see noor kuuleb? "miks? mida sa sellega edasi teed? kuhu sa tööle lähed? mis tööd sa sellega loodad saada? kas sa tahad elu lõpuni vanemate hoole alla jääda? mis sul viga on?" ... ja siis on paar inimest kes ütlevad "oh kui lahe! mulle meeldib et sa otsustasid ise mida sa teha tahad..." MIKS KURADI PÄRAST?!
Kõigepealt need esimesed vennad, kes ise on samamoodi esimesel kursusel. Kes ise on samamoodi just teinud elulise valiku ja läinud õigust või arsti või keeli või taara-teab-mida õppima. Vabandust, aga kas teie teate mis tööle te lõpuks maandute? Ilmselt on teil töö valik mõnevõrra lihtsam, aga uskuge mind, teil on veel paaaaaaaaalju valikuid ees.
Ja siis need teised hullud, kes annavad respekti selle eest et mõni inimene suudab ise oma peaga mõelda ja teha ise neid valikuid. Miks? Kas me ei peaks juba sellest ajast ammu möödas olema? Kas maailm ei peaks juba keerlema sedapidi, et kõik teevad lõpuks ise otsuseid?
Ja siis on muidugi need nõudlikud vanemad. Needsamad kes veel kümme aastat tagasi rääkisid sulle sellest kui oluline on jääda kindlaks iseendale. Kui oluline on alati olla enda ja oma põhimõtete eest väljas ja mitte kunagi vanduda alla ühiskonna survele. Kuidas oluline on alati mõelda enda peaga ja teha omi otsuseid. Ja nüüd äkki- olles 20-aastane ei luba nad siiski sul oma otsust teha. "Mis filosoofia?", "mis humanitaarteadused?", "mis vaba aasta?", "mis reisimine?"... Ja äkki on nemad needsamad inimesed kes sinu otsustusvõimet tahavad kahandada... või hoopiski kaotada.
Kas me ei peaks juba ammu olema möödas sellest hetkest kui meil on luba üldse kellegi valikuid kritiseerida? ... aga see oli vale valik? Las ta siis olla vale valik - oma vigadest õpib kõige paremini. Ja tõsi ta on - inimestel ongi vaja enda vigu teha, sest teate mis nendest saavad? KOGEMUSED. Iga kogemus ei ole viga - otseloomulikult mitte - kuid nii mõnedki vead on tegelikult kogemused mida on meil vaja. Ma tahan näha üht inimest kes terve oma elu jooksul ei ole teinud mitte ühtegi viga. Palun.
Ja tulles tagasi selle teema alguse juurde - mis õigus on üldse ühiskonnal mõista hukka KEDA me armastame? Või kuidas me armastame? Ja kust üldse võetakse seda, et iga inimese jaoks ongi olemas maailmas see üks ja ainuke teine... see üks ja ainuke teine kellega nad peaksidki terve ülejäänud elu koos olema. Kust kuradi pärast on selline tagurlik käitumine pärit?
Siinjuures mainin jälle, et ma ei mõista hukka inimesi kes arvavadki et soulmate on olemas ja nad ei ole enda oma veel leidnud. Või neid kes on enda soulmate'i juba leidnud ja on 100% kindel, et neid kaht ei lahuta siin maailmas enam miski. Tore, kui inimesed jäävad oma põhimõtetele kindlaks ja usuvad puhtasse armastusse.
Mis mind selle teema juures pigem vihastab on see, et ühiskonna poolt peab olema igale.. IGALE inimesele määratud see keegi. See üks ja ainus. Miks? Ja keda mõistetakse pigem hukka? Kas neid kes on neli-viis korda abiellunud sest "sellest ei tulnud lihtsalt midagi välja".. või hoopis neid kes pole kunagi abiellumiseni jõudnud, vaid on lihtsalt ühe partneri juurest teise juurde oma tee leidnud, vahepeal olles vaba suhtestaatusega kohe kuid ja aastaid? Keda mõistetakse hukka? Hea küsimus- eks?!
Miks... MIKS on ühiskonnal meie elule nii suur mõju? Võin kihla vedada et isegi neil, kes on väidetavalt vabad kõigest ja keda ei huvita see mida teised neist arvavad... et isegi nemad on mingil määral ohvriks sellele ühiskonnale. Ja hukkamõistu siinjuures ei ole vaja. Mida ma ütlen tähendab seda, et me kõik oleme ühel või teisel määral ühiskonna survele pidanud alla vanduma. Ja mille nimel?
Mille nimel?
-kista.
