ja kui kaugele ma selle ütlusega jõudnud olen.
Natuke naljakas, et inimesed käivad ja viskavad ja loobivad sõnu tuulde- iga päev. Mina samamoodi. Kord ma luban et tulen koolist koju ja õpin kohe kõik mis õppida annab ja siis luban, et nädala sees väljas ei käi. Aualtöeldes imestan, et niigi kaugele jõudsin. Samas kui on kõik tasuta siis ei saa ära öelda. Lihtsalt ei ole seda tugevust, et öelda et "SORRI MA EI TULE".
Tegelikult on nädala sees väljas käimine üks kuradima saatanast asi. Omaarust oled väljas ja võtad paar jooki ja siis avastad järgmisel päeval kell üheksa, et ei jõudnud tundidesse ja enesetunne on nii halb et ei tahagi enam kuskie jõuda.
Vähemalt nii juhtus eelmisel aastal. Tahtsin, et sel aastal nii enam ei juhtuks. Ja ennäe... peaaegu ei juhtunudki. Tegelt on mul väga halb tunne, et täna hommikul lihtsalt ei suutnud end voodist välja ajada.
Ja sellepärast ma nüüdsest ei teegi enam nii lolle valikuid. Ees ootab siiski (parandus: on juba alanud) kõige kohutavam aasta miu elust siiani, nii et ma ootan iseendalt austust iseenda vastu.
Te ei arva, et see on vaid õige? Kuidas ma saan üldse austada kedagi teist kui mul on endalgi sellega raskusi. Väga kole. Aeg on käituda nagu inimene. Nädalavahetused on puhkamiseks. Vähemalt sel nädalavahetusel on plaanis vaid head ja paremat.. 160 kilomeetrit rattasõitu ja korralik kodune söök. Mu, et kuskile hiljaksei pea muretsema sellepärast, et kuskile hiljaks jään.
Ilusat kooliaasta algust kõigile. Loodan et see on olnud kõik ee kõige parem ja huvitavam, kui te kunagi lootsite.
kista.
