Jah, utoopia. Millegipärast on see sõna mind täna jälitanud terve päeva. Ulme. Kõik algas kirjanduse tunnist, kus rääkisime Thomas More'i raamatust Utoopia. Muidugi oli tema utoopia täiesti utoopiline, üksluine ja igav, kuid millist utoopiat meie siis leida loodame?
Googeldasin sõna utoopia. Vikipeedia andis sellise vastuse: Utoopia on hüpoteetiline ideaalriik või ideaalne ühiskond. Ka on selle sõnaga tähistatud selliste ühiskondade loomiseks reaalselt asutatud kogukondi. Utoopiaks võidakse nimetada ka mõne sellise riigi või ühiskonna kirjeldust. Kõnekeeles nimetatakse utoopilisteks häid, kuid mingitel põhjustel mitteteostatavaid ettepanekuid.
Hakkasin mõtlema, kas Thomas More'i utoopia kirjeldus oli ka päriselt ideaalne ühiskond, sel ajal? Või miks tegelikult räägime sellest praegu, nagu üksluisest ja igavast ja mitte ideaalsest? Mis on meie utoopia?
Thomas More'i utoopia oli igav eelkõige seepärast, et kõik oli lihtsalt täpselt samasugune. Päevast-päeva samad tegevused, asjad, riided, söök, inimesed.. kõik. Kuid kas see mitte ei olegi ideaalne? Ei pea muretsema uute nägude, uute kohustuste, uute riiete pärast. Muretseda pole vaja- ideaalne. Miks oli sealne ühiskond igav? Sest inimesed teadsid vaid head, halba ei olnud ja just seepärast ei osanud nad seda ka õigesti hinnata, kuid kes ikka tahaks halba oma utoopiasse. Meil kõigil on oma utoopia, kellel seal ikka midagi halba sees on?
Samas võrreldes Piraatide utoopiaga on Thomas More täiesti mööda pannud. Mis oli piraatide jaoks oluline 16.-17. sajandil? Rumm, naised, lõbu, varandus. Mitte keegi ei hoolinud korralikest riietest, reeglitest.. Samas olen kindel, et piraatide utoopias siiski pidid olema mingid reeglid, kuid kes neist oleks pidanud võtma selle eestvedaja rolli? See oleks pidanud olema ideaalpiraat.. utoopiline piraat, keda ei eksisteerinud. Kariibi mere piraadid on inimesed täiesti eksiarvamusele viinud. Sealsete piraatide utoopia ongi "armastus", Tortuga, "Must pärl", igavene võitlus kapteni nime eest.. Ei, päris piraadid ei teinud seda, mingit sellist lolli võitlust polnud, midagi tuli ette- nad vaatasid, kumb enne püssi kätte saab! See oli nende utoopia.. lõputu varandus, lõputu rumm ja lõputult ilusad ja kerglased naised!
Kuid milline näeb välja meie tänapäeva utoopia? Juhtusin kogemata Apollo raamatupoodi ja esimesed kaks raamatut, mis mulle ette sattusid kandsid mõlemad pealkirjas sõna Utoopia.. Mõtlesin endamisi irooniat ja siis, et kuhu ma küll sattunud olen. Ja just siis hakkasingi mõtlema, milline see meie ühiskonna utoopia on? Lihtne: meil on armastav president, keegi ei ela vaesuses, kõigil on hea olla ja kõik on olemas. Idiootsus! Utoopia peaks olema ideaalne, kas selline eluviis oleks kellelegi ideaalne? Inimesed lihtsalt hakkaks järjest end ära tapma, kui midagi sellist ka päriselt tuleks, sest kõik oleks lihtsalt liiga igav. Just nagu Thomas More'i kirjutises.
Ehk just seepärast ongi Utoopia utoopia, et keegi tegelikult südames seda ei soovi, vaid see on lihtsalt välja mõeldud maa, et keegi saaks millesti mõelda ja unistada.
Võrreldes utoopiaga meeldib mulle siin rohkem. Siin oskavad inimesed vähemalt ise mõelda ja tegutseda.. ja peale selle oskavad nad heategusid hinnata. Utoopia ei ole kellegi vabadus, see on vabaduse nime kandev vangistus!
- kista.
Wednesday, January 26, 2011
Tuesday, January 25, 2011
My way..
Hakkasin mõtlema oma tulevikule, jälle. Ma võin ju sellest rääkida, aga kui palju ma sellesse ka ise usun? Või kui paljud teised mind usuvad?
Võin ju öelda, et ma teadsin juba ammu, mida ma teha tahan, aga kas see ongi minu viimane "kutse"? Kust me üldse täpselt teame, mida me oma eluga peale tahame hakata?
kui keegi mõtleb 13-aastaselt, et ta elukutseks on saada arstiks kas see siis jääbki nii? Või kui ta äkki ükskord ongi 25, lõpetab ülikooli ja avastab siis, et kõik need 12 aastat tema elust on raisku läinud, sest tegelikult oleks ta tahtnud hoopis juuksur olla..
kuhu mu jutt jõuda üritab on see, et inimesed teevad liiga tihti omad valikud ära.. või vastupidi liiga hilja. Mismõttes on inimene kaheteistkümnendas klassis ja tal pole ikka õrna aimugi, mida ta tegema võiks hakata. muidugi on aktsepteeritav see, kui ta lihtsalt ei saa teha seda, mille poole ta süda kutsub, kui kui tal pole lihtsalt õrna aimugi, on see.. kurb.
Kuid kui inimesed teevad omad valikud liiga varakult. Juba põhikooli lõpus teavad nad kindlalt, kuhu minna, mida teha, mida õppida, millele rõhku pöörata mis ülikool, mis eriala.. Neil on kindel siht silme ees, millises kodus nad elavad 15 aasta pärast ja mitu last neil on, milline nende mees välja näeb, kui palju palka nad saavad. Veidi ekstreemne, või mis?
Millal siis on aga täpselt õige aeg omad valikud teha. Kas me peamegi ootama seda õiget rongi kuni oleme 60-aastased ja võimetud lugema. Kui abituriendina on meie rong juba pea möödunud kas siis värskelt põhikooli lõputunnistuse kätte saanuna on meil veel liiga vara?
Isiklikult jõuan selle arutlusega sinna, et kõik teavad mida nad südamest teha tahavad siis, kui nad on kõiki valikuvariante kaalunud. Pean tõdema, et olen üks neist veidi ekstreemsematest näidetest, sest teadsin juba enne põhikooli viimast klassi mida ma teha tahan ja kuhu edasi minna.. milline mu korter kunagi välja hakkab nägema ja kuidas ma selle kõik saavutan. Südamest usun siiski, et kõigil on täpselt see oma nišš ja oma viis leida see, kuhu nende süda kuulub.
Peale selle kõige on lihtsalt puhas debiilsus kritiseerida teise inimese valikuid. Jah, olen seda ka ise teinud, ja mitte vähe, kuid avastan alles nüüd kui lapsik see on. Muidugi on mõned valikud naljakad.. näiteks inimene, kes tahab saada raamatupidajaks kuid oskab matemaatikat vähem kui mina. Inimene, kes tahab saada ajalooõpetajaks teadmata, millal toimus esimene maailmasõda.. jaaa niii edasi..
Kuid meil kõigil o siin maailmas omad valikud ja neid maha teha on tõesti lihtsalt lapsik! Me kõik üritame, mingil määral. Ma usun, et me kõik saame kord hakkama.
- kista.
Võin ju öelda, et ma teadsin juba ammu, mida ma teha tahan, aga kas see ongi minu viimane "kutse"? Kust me üldse täpselt teame, mida me oma eluga peale tahame hakata?
kui keegi mõtleb 13-aastaselt, et ta elukutseks on saada arstiks kas see siis jääbki nii? Või kui ta äkki ükskord ongi 25, lõpetab ülikooli ja avastab siis, et kõik need 12 aastat tema elust on raisku läinud, sest tegelikult oleks ta tahtnud hoopis juuksur olla..
kuhu mu jutt jõuda üritab on see, et inimesed teevad liiga tihti omad valikud ära.. või vastupidi liiga hilja. Mismõttes on inimene kaheteistkümnendas klassis ja tal pole ikka õrna aimugi, mida ta tegema võiks hakata. muidugi on aktsepteeritav see, kui ta lihtsalt ei saa teha seda, mille poole ta süda kutsub, kui kui tal pole lihtsalt õrna aimugi, on see.. kurb.
Kuid kui inimesed teevad omad valikud liiga varakult. Juba põhikooli lõpus teavad nad kindlalt, kuhu minna, mida teha, mida õppida, millele rõhku pöörata mis ülikool, mis eriala.. Neil on kindel siht silme ees, millises kodus nad elavad 15 aasta pärast ja mitu last neil on, milline nende mees välja näeb, kui palju palka nad saavad. Veidi ekstreemne, või mis?
Millal siis on aga täpselt õige aeg omad valikud teha. Kas me peamegi ootama seda õiget rongi kuni oleme 60-aastased ja võimetud lugema. Kui abituriendina on meie rong juba pea möödunud kas siis värskelt põhikooli lõputunnistuse kätte saanuna on meil veel liiga vara?
Isiklikult jõuan selle arutlusega sinna, et kõik teavad mida nad südamest teha tahavad siis, kui nad on kõiki valikuvariante kaalunud. Pean tõdema, et olen üks neist veidi ekstreemsematest näidetest, sest teadsin juba enne põhikooli viimast klassi mida ma teha tahan ja kuhu edasi minna.. milline mu korter kunagi välja hakkab nägema ja kuidas ma selle kõik saavutan. Südamest usun siiski, et kõigil on täpselt see oma nišš ja oma viis leida see, kuhu nende süda kuulub.
Peale selle kõige on lihtsalt puhas debiilsus kritiseerida teise inimese valikuid. Jah, olen seda ka ise teinud, ja mitte vähe, kuid avastan alles nüüd kui lapsik see on. Muidugi on mõned valikud naljakad.. näiteks inimene, kes tahab saada raamatupidajaks kuid oskab matemaatikat vähem kui mina. Inimene, kes tahab saada ajalooõpetajaks teadmata, millal toimus esimene maailmasõda.. jaaa niii edasi..
Kuid meil kõigil o siin maailmas omad valikud ja neid maha teha on tõesti lihtsalt lapsik! Me kõik üritame, mingil määral. Ma usun, et me kõik saame kord hakkama.
- kista.
Tuesday, January 11, 2011
jänese/roti/küüliku/lamba... MIDAIGANES.. ehk lühidalt: MÜTSIDEST
Nii.. olen Tartus elanud nüüdseks.. mis? 4 ja pool kuud? Kõik algas kenasti, kuni ühel ilusal jahedal sügishommikul nägin oma "kodubussipeatuses" Eedeni lähedal seismas ühte endast natuke vanemat näitsikut mingi imelik karvane müts peas. Kujutate ette, sellel mütsil olid FOR REAL kõrvad.. ja kui suutsin edasi liikuda märkasin veel, et SELLEL OLI SABA?! Vahtisin vist toda tšikki for real ammuli suuga ja lihtsalt ei suutnud uskuda.. miks peaks keegi panema pähe sellise mütsi, millel on kõrged jänesekõrvad ja.. saba? läksin bussile..
Paar päeva hiljem nägin ühte väikest tüdrukut sellist mütsi kandmas, ta ei olnud kindlasti vanem kui 5 aastat, ja ta oli nii nunnu selle mütsiga, mis siis, et see oli täpselt samasugune kui too eelmine. Talle andsin selle kandmise selgeks.
Siis hakkas talv tulema, ja neid mütse sigines juurde. Lihtsalt sigines juurde.. igal nurgal võib neid juba näha, see on hullus! Ja ma veel arvasin, et sain metsast linna kolitud, yeah right, see on ju veel hullem. Vanast ei näinud ma vähemalt uksest välja astudes kohe jäneseid..
Mingiaeg avastasin, et neid mütse ei ole mitte ainult jäneseid, vaid ka ROTTE!!! No palun vabandust, MIS MAAILMAS TOIMUB? Minuni kohe üldse ei jõua kohale, miks peaks keegi pähe panema koleda karvase asja, millel on ROOSA ROTISABA TAGA.. see näeb välja nagu soolikas, mis ta peast välja ripub. Õudne, ma rohkem ei suuda kommenteerida.
Patrake mida tahate- mütside kandjad- minu seisukohta te ei kõiguta. Jah, väikeste laste peas on need nunnud, aga miks, miks kuradi pärast peaks mõni täiskasvanud inimene omale sellise asja pähe panema? Oleks see siis vähemalt päris, no ei. Mingist kunstkarvast kokkukäkerdatud kole junn, millel on saba ja kõrvad.
Siit minu palve:
Kallis inimene,
palun mõtle enne, kui sa omale midagi karvast pähe topid. Jah, ma saan aru, et mõne mõistus tõesti ei küündi üle kuue aasta (ja sellises vanuses on see müts isegi aksepteeritav) aga ehk vaataksid enne peeglisse, kui midagi nii õudsat omale pähe kisud. Ma isegi ei hakka küsima, mitusada eurot sa selle mütsi eest välja käisid, sest ma lihtsalt sõna otseses mõttes oksendaksin oma varbad täis.
Palun, PALUN kuula oma kaasmaalasi ja ära pane omale sellist jõledust pähe!
Aitäh!
Ma olen näinud koledaid mütse, aga niii koledat pole ma mitte, MITTE kunagi näinud.
kista.
Paar päeva hiljem nägin ühte väikest tüdrukut sellist mütsi kandmas, ta ei olnud kindlasti vanem kui 5 aastat, ja ta oli nii nunnu selle mütsiga, mis siis, et see oli täpselt samasugune kui too eelmine. Talle andsin selle kandmise selgeks.
Siis hakkas talv tulema, ja neid mütse sigines juurde. Lihtsalt sigines juurde.. igal nurgal võib neid juba näha, see on hullus! Ja ma veel arvasin, et sain metsast linna kolitud, yeah right, see on ju veel hullem. Vanast ei näinud ma vähemalt uksest välja astudes kohe jäneseid..
Mingiaeg avastasin, et neid mütse ei ole mitte ainult jäneseid, vaid ka ROTTE!!! No palun vabandust, MIS MAAILMAS TOIMUB? Minuni kohe üldse ei jõua kohale, miks peaks keegi pähe panema koleda karvase asja, millel on ROOSA ROTISABA TAGA.. see näeb välja nagu soolikas, mis ta peast välja ripub. Õudne, ma rohkem ei suuda kommenteerida.
Patrake mida tahate- mütside kandjad- minu seisukohta te ei kõiguta. Jah, väikeste laste peas on need nunnud, aga miks, miks kuradi pärast peaks mõni täiskasvanud inimene omale sellise asja pähe panema? Oleks see siis vähemalt päris, no ei. Mingist kunstkarvast kokkukäkerdatud kole junn, millel on saba ja kõrvad.
Siit minu palve:
Kallis inimene,
palun mõtle enne, kui sa omale midagi karvast pähe topid. Jah, ma saan aru, et mõne mõistus tõesti ei küündi üle kuue aasta (ja sellises vanuses on see müts isegi aksepteeritav) aga ehk vaataksid enne peeglisse, kui midagi nii õudsat omale pähe kisud. Ma isegi ei hakka küsima, mitusada eurot sa selle mütsi eest välja käisid, sest ma lihtsalt sõna otseses mõttes oksendaksin oma varbad täis.
Palun, PALUN kuula oma kaasmaalasi ja ära pane omale sellist jõledust pähe!
Aitäh!
Ma olen näinud koledaid mütse, aga niii koledat pole ma mitte, MITTE kunagi näinud.
kista.
Subscribe to:
Posts (Atom)