Kõigepealt pean lihtsalt mainima, et ma ei ole viimasel ajal mitte ühtegi filmi vaadanud (olen kas alati suutnud magama jääda või siis üldse ringi mõelda ja üldse mitte vaadata) nii et kahjuks pole mul mitte ühtegi arvustust. Usun, et te lepite sellega.
Hakkasin siis sõpradest ja sõprusest mõtlema, sest viimasel ajal pole ma leidnud mitte kedagi kellega rääkida. Mõtlen nagu tõsiselt rääkida, sest kõik on nii eemalehoidvad. Või olen mina eemalehoidev?
Mõtlesin vanade aegade peale, kui mul olid kõik kellega rääkida. Iga päev kasvõi uus inimene. Ükskõik siis kus: koolis, kodus, Internetis. Polnud tähtsust. Mul oli tegelt ööseks selline "netisemu" martin, kelle ma kunagi kuskilt avastasin ja nii me siis rääkisime maast ja ilmast. Kes mul praegu on? Peale enda nagu peaaegu polegi kedagi, kellega ma pidevalt sügavatesse mõtisklustesse langeks, ja see on masendav.
Kas see ongi nii, et kui oma sõpru väga ei taha, et nagu sobiks see üks ja korralikki, siis on neid nagu rabas sammalt, aga kui on vaja seda ühte, niii hädasti, siis pole neid mitte kuskil. Ma tõesti ei saa aru mis toimub?
Pregu olen küll kriisi äärel. Varsti pean hakkama oma mõtete asemel endaga kõva häälega rääkima, kui ma kohe mõnd semu ei saa. Kuigi tegelikult ei tea ma ise ka päris täpselt mida ma tahan. Kas me üldse kunagi teame, mida me täpselt tahame?
Noh jah, praegu tahaks ma seksi ja linna vaadata hea meelega, aga ma pean prantsuse keelt õppima, sest seda ma tahan ka teha. Muidugi ma tean kumb olulisem on tuleviku jaoks, aga kumb minu jaoks olulisem on?
Vot, just selliste.. mõtete pärast ongi mul vaja kedagi. Usun, et kõigil on vaja kedagi, kellega lihtsalt rääkida. Maast ja ilmast ja päikesest ja kuust.. Taburetist ja lauast ja laest ja lumest- kõigest. Luban, et kui ma kunagi leian kellegi sellise, kes mind närvi ei aja ja suudab mind kuulata ning keda mina suudan kuulata kirjutan selle siia käps lokiga!
Amen for that!
- kista.
