ehk "mul on Nikon ja ma olen nüüd fotograaf" ehk palun lõpetage, teenagerid!
Okei, ma saan aru et kõik peavad kuskilt alustama ja ega ma ei ole ka mingi hull fotograaf ja ma tean, milliseid pilte mina alguses tegin. Aga see asi hakkas mind huvitama ja ma olen väga palju arenenud võrreldes mõne inimesega, kes on pigem taandarenenud kui kuskile edasi läinud oma "fotograafiaga".
Hakkasin mõtlema, et mis sellist suhtumist julgustaks. Noor inimene ostab omale "hullu pilli", ehk siis päris korraliku peegelkaamera ja peale "rohelise ruudu" ja "selle ülemise nupu su parema nimetissõrme all" ei oskagi muud kaameraga teha. Pildistab siis oma automaatrežiimi ja välguga seent, tirib selle mingit juhtmetpidi läbi arvutisse ja kuhu ta selle siis maailmale vaatamiseks üles paneb?
Vanasti pandi need vähemalt eestis fotoalbum.ee'sse, siis juba orkutisse, sest "orkutis võid panna pilte, kus sind ennast peal ei ole mitte nagu rates" ja siis.. mis järgmiseks tuli? No eks ikka Facebook.
Terve Facebook on täis pilte "vaata ma pildistasin seent" ja "tegin endast pilti aga ma näen siin nii kole välja lol". Vahel paneb kohe muigama, et mis küll maailmal viga on.
Jah, ma panen ka oma pildid Facebooki, aga mitte kõik pildid. Ma suudan kriitiliselt oma pilte vaadata ja otsustada, kas neid isegi kõlbab kuskile üles panna või võin need kohe ära kustutada, et nad ruumi ei võtaks.
Tüüpilised pildid mida näeb Facebookis: udune, udune, udune, juba vähem udusem, ülesäri, vale valge tasakaal.. tule taevas appi. Ning siis hakkavad silmad juba verd jooksma ja sa tunned, et su jalad liiguksid kiiremini kui su sõrmed klaviatuuril.
Vahel mulle reaalselt tundub, et inimene on pime või on ta lihtsalt silmad kinni pildistanud. No ma ei tea, tänapäeval on ju kogu see tehnika nii lihtne: teravusta seal, kus näitab punane tuluke ja vajuta nuppu. Isegi sellega ei saada hakkama!
Minu väga südamlik ja soe soovitus: võta siis tõesti alguses oma automaatrežiim (see on see roheline ruut sellel kettakesel, mis asub kas paremal või vasakul pool sinu fotokaamera peal sellest keskmisest asjast ja see keskmine asi on see, kust välk vahel välja hüppab ;) ) ja tee paar test klõpsu. Siis vaata oma pilte ja võrdle neid mõne fotograafi omaga (võta näiteks Andrew Hefter, ta on minu lemmik) ja kui see pilt tundub miljon korda udusem kui tema oma siis kustuta see ära ja proovi mõne aja pärast uuesti. kui see tundub veidi udusem siis pane see kuskile hästi vaikselt üles (oma blogisse näiteks) ja vaata, kas inimesed kommenteerivad seda. Kui mitte, siis proovi mõne aja pärast uuesti.
Nad hakkavad siis kommenteerima, kui sa heaks oled läinud.. ja usu mind, see juhtub, kui sa kogu aeg proovid ja uurid ja katsetad.
Vahepeal võiksid seda ratast jälle keerata ja panna mõne muu reziimi peale.. ja lõpuks Manuali peale, sest siis saad ise kõike reguleerida.
Võtab aega, aga tulemus on parem kui "vaata, ma pildistasin seent"
Aitäh.
-kista.
Wednesday, July 20, 2011
Friday, July 15, 2011
Remarque "Arc de Triomphe"
Ma vist ei ole kirjutanud teile raamatusoovitusi aga siit ta tuleb: Remarque'i Triumfikaar. Kui võrdlen teda teise enda poolt loetud Remarque'i raamatuga, milleks oli "Jumalal ei ole soosikuid" siis mulle meeldis ta sellest veidi vähem.
Tegelikult minu soovitusest ongi kõik, sest selle raamatu lugemine ei tule teile kahjuks mitte mingil moel. Remarque kirjutab väga hästi, mulle väga meeldib. Pärast raamatu lõppu tuleb 5 minutit rahulikult istuda ja mõelda, mida see kõik nüüd tähendas, ja kõigile tähendab ta erinevalt.
Kui te ka seda lugeda ei viitsi, siis kirjutan ma teile välja vähemalt mõned laused, mis ma sealt leidsin, sest terve raamat on neid täis.
- Vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad.
- Kui oled surnud oled kohe tähtis - kui elad, ei hooli sust keegi.
- Alle siis, kui sul enam midagi ei ole, mille nimel elada oled vaba.
- Maailmas jätkub kõige jaoks kohta, ainult mitte inimese jaoks.
- ... on kergem mehega magada, kui teda eesnime pidi nimetada.
- Meil peab südant olema, kui see meil võimalik on ja niikaua kui me seda suudame, sest me saadame oma elus veel mõned niinimetatud kuriteod korda.
- Elada- tähendab teistest elada.
- Midagi ei saa tagasi tuua. Midagi ei saa heaks teha. Muidu leksime me kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täieslikeks teha. Täiuslikkus kuulub muuseumi.
- Neitsilikkus ei tee veel selgeltnägijaks.
- Võim on kõige nakkavam haigus maailmas.
- Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus ja võlu.
- Miski ei näi enam raskena, sa usud, et suudad kõike, ja seda, mida ei suuda, asendad unistustega.
- Meil on meie unistused, sest nendeta ei suuda me tegelikkust taluda.
- Tänapäeva suureks seikluseks on rahulik ja selge elu.
- Kuid see, mida ei unusta, teeb elu põrguks.
- Ravic istus laua taha ja hakkas sööma. Mitte miski ei maitsenud õieti. Ta tõusis püsti ja sõi seistes. Nii maitses paremini.
- Kes suudaks teist inimest mõista? Sellest kõik arusaamatused sessinases maailmas tulenevadki.
- Nii palju kui mina tead, oli ainult vanadel kreeklastel jumalaid joomise ja elulusti jaoks: Bakhos ja Dionüsos. Nende asemel on meil Freud, alaväärsuskompleksid ja psühhoanalüüs- kartus kõlavate sõnade eest armastuses ja kalduvus liiga kõlavateks sõnadeks poliitikas. Kurb sugu?
- ... sülitagem meeleheitele külmavereliselt vastu sihverplaati.
- Loomulikult on see lollus. Aga lollustest me ju emale, mitte tõsiasjade kuivast leivast. Kuhu jääks muidu armastus?
- Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid. Aga pärlid lebavad sügaval.
- Kes midagi ei oota ei saa ka pettuda.
- Kuis saab armastus olla täiuslik, kui ainuüksi juba uni sind igal ööl mu käest röövib?
- Sa näed välja nagu ühe mehe kõik soovid ja veel üks lisaks, mida ta enne ei teadnud.
- Armastus teeb naise teravmeelseks, mehe aga võtab juhmiks.
- Ela ohtlikult ütles Nietzsche. Emigrandid teevad seda- vastu tahtmist.
- "Arstidel on alati head põhjused."
"Naistel samuti, Joan. Meie võimuses on surm, teil- armastus. Need ongi maailma kõik põhjused ja kõik õigustused.
- Sa ei jää minu juurde. Tuult ei saa luku ja riivi taha panna, vett ka mitte. Kui seda teha, nad riknevad. Suluksis tuul on läppunud õhk. Sina pole selleks loodud, et kellegi juurde jääda.
- Ära mine, ära mine, me sureme valus ja elame valus, ära mine, ära mine, mis jääks mulle veel muidu? Mida annab mulle nudi julgus? Kuhu me triivime? Ainult sina oled tõeline! Erksaim unenägu!
- Armukadedus. Ei teadnud ta tõesti sellest midagi? Aga ehk teadis ta midagi armastuse ebatäiuslikkusest? Kas polnud see valu ürgsem, vaigistamatum kui see tühine isiklik häda: armukadedus? Kas ei alanud see juba teadmisest, et üks sureb varem kui teine?
Igatahes ma südamest loodan, et te seda raamatut loete. Seda, ja "Taeval ei ole soosikuid" ka veel takkaotsa. Väärt kirjandus, tõsiselt väärt.
-kista.
Tegelikult minu soovitusest ongi kõik, sest selle raamatu lugemine ei tule teile kahjuks mitte mingil moel. Remarque kirjutab väga hästi, mulle väga meeldib. Pärast raamatu lõppu tuleb 5 minutit rahulikult istuda ja mõelda, mida see kõik nüüd tähendas, ja kõigile tähendab ta erinevalt.
Kui te ka seda lugeda ei viitsi, siis kirjutan ma teile välja vähemalt mõned laused, mis ma sealt leidsin, sest terve raamat on neid täis.
- Vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad.
- Kui oled surnud oled kohe tähtis - kui elad, ei hooli sust keegi.
- Alle siis, kui sul enam midagi ei ole, mille nimel elada oled vaba.
- Maailmas jätkub kõige jaoks kohta, ainult mitte inimese jaoks.
- ... on kergem mehega magada, kui teda eesnime pidi nimetada.
- Meil peab südant olema, kui see meil võimalik on ja niikaua kui me seda suudame, sest me saadame oma elus veel mõned niinimetatud kuriteod korda.
- Elada- tähendab teistest elada.
- Midagi ei saa tagasi tuua. Midagi ei saa heaks teha. Muidu leksime me kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täieslikeks teha. Täiuslikkus kuulub muuseumi.
- Neitsilikkus ei tee veel selgeltnägijaks.
- Võim on kõige nakkavam haigus maailmas.
- Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus ja võlu.
- Miski ei näi enam raskena, sa usud, et suudad kõike, ja seda, mida ei suuda, asendad unistustega.
- Meil on meie unistused, sest nendeta ei suuda me tegelikkust taluda.
- Tänapäeva suureks seikluseks on rahulik ja selge elu.
- Kuid see, mida ei unusta, teeb elu põrguks.
- Ravic istus laua taha ja hakkas sööma. Mitte miski ei maitsenud õieti. Ta tõusis püsti ja sõi seistes. Nii maitses paremini.
- Kes suudaks teist inimest mõista? Sellest kõik arusaamatused sessinases maailmas tulenevadki.
- Nii palju kui mina tead, oli ainult vanadel kreeklastel jumalaid joomise ja elulusti jaoks: Bakhos ja Dionüsos. Nende asemel on meil Freud, alaväärsuskompleksid ja psühhoanalüüs- kartus kõlavate sõnade eest armastuses ja kalduvus liiga kõlavateks sõnadeks poliitikas. Kurb sugu?
- ... sülitagem meeleheitele külmavereliselt vastu sihverplaati.
- Loomulikult on see lollus. Aga lollustest me ju emale, mitte tõsiasjade kuivast leivast. Kuhu jääks muidu armastus?
- Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid. Aga pärlid lebavad sügaval.
- Kes midagi ei oota ei saa ka pettuda.
- Kuis saab armastus olla täiuslik, kui ainuüksi juba uni sind igal ööl mu käest röövib?
- Sa näed välja nagu ühe mehe kõik soovid ja veel üks lisaks, mida ta enne ei teadnud.
- Armastus teeb naise teravmeelseks, mehe aga võtab juhmiks.
- Ela ohtlikult ütles Nietzsche. Emigrandid teevad seda- vastu tahtmist.
- "Arstidel on alati head põhjused."
"Naistel samuti, Joan. Meie võimuses on surm, teil- armastus. Need ongi maailma kõik põhjused ja kõik õigustused.
- Sa ei jää minu juurde. Tuult ei saa luku ja riivi taha panna, vett ka mitte. Kui seda teha, nad riknevad. Suluksis tuul on läppunud õhk. Sina pole selleks loodud, et kellegi juurde jääda.
- Ära mine, ära mine, me sureme valus ja elame valus, ära mine, ära mine, mis jääks mulle veel muidu? Mida annab mulle nudi julgus? Kuhu me triivime? Ainult sina oled tõeline! Erksaim unenägu!
- Armukadedus. Ei teadnud ta tõesti sellest midagi? Aga ehk teadis ta midagi armastuse ebatäiuslikkusest? Kas polnud see valu ürgsem, vaigistamatum kui see tühine isiklik häda: armukadedus? Kas ei alanud see juba teadmisest, et üks sureb varem kui teine?
Igatahes ma südamest loodan, et te seda raamatut loete. Seda, ja "Taeval ei ole soosikuid" ka veel takkaotsa. Väärt kirjandus, tõsiselt väärt.
-kista.
Sunday, June 12, 2011
Punk laulupidu
EI, ärge arvake, et mul on midagi selle toreda ürituse vastu, sest kui mul oleks siis ma ju ei käiks seal, või mis? Mulle meeldivad need laulud ja need toredad seltskonnad ja inimesed, kes seda korraldavad. Samas on seal midagi, mis mulle lihtsalt üldse ei meeldi ja selleks on need "punkarid" kes sinna kohale laulma lähevad.
Absoluutselt ei räägi ma praegu päris punkaritest, kes teavad neid laule niigi peast ja kes sinna lihtsat lähevad, et kõigi tuttavatega kokku saada, kuulata head muusikat ja lihtsalt õlut juua. Praegu jäid mulle ette need "ägedad" kes on oma juustesse mingit ajutist värvilisust toppinud, lakiga omale "pungisoengu" teinud, selga pannud mingid väga "punk" riided ja siis läinud laulma. Nad on lihtsalt suurimad punkarid, nii palju kui mina aru sain. Üks muidugi ütles et "Ma ei saa aru, miks need punkarid nii palju õlut peavad jooma?" ja ma kõndisin mööda ja mul oli nagu "Iga teine mees Eestis joob nii palju õlut, mida sa ajad?" Lihtsalt ulme kui valesti nad kõike näevad. MA kohe üldse ei saa aru.
Mida nad panevad omale seda värvi ja laki segu pähe, kui neile tegelikult päriselus punkarid kohe üldse ei meeldigi. Käivad aga ainult punklaulupeol ja arvavad, et on selle värvi pärast juustes suurimad punkarid, kes kunagi elanud on. MIKS?
Mu ema arvas ka et ta on hullult äge kui ta mulle õhtul lakiga vastu tuleb ja küsib, et kas ma pean oma soengut värskendama. No mida? Ma ei näe põhjust oma juukseid püsti ajada vaid seepärast, et veerand Eestit seda teeb ja siis punklaulupeole läheb.
Tõesti, mul ei ole punklaulupeo kohta midagi halba öelda, see oli tore, seal oli hea muusika ja tõesti, ilme oli ilus ja Rakvere on väga ilus koht. Lihtsalt minu mõistus jääb pidama sinna nende riiete ja soengute taha.. miks see vajalik on? Las seda teevad inimesed, kes teavad miks nad seda teevad.. mitte need, kes lihtsalt tahavad ägedad välja näha, panevad omale kilodeviisi haaknõelu külge ja siis jooksevad lavale karjudes ANARHIA!! järgmisel korral küsin neilt definitsiooni sellele sõnale.
Siiski ootan juba järgmist laulupidu.
-kista.
Absoluutselt ei räägi ma praegu päris punkaritest, kes teavad neid laule niigi peast ja kes sinna lihtsat lähevad, et kõigi tuttavatega kokku saada, kuulata head muusikat ja lihtsalt õlut juua. Praegu jäid mulle ette need "ägedad" kes on oma juustesse mingit ajutist värvilisust toppinud, lakiga omale "pungisoengu" teinud, selga pannud mingid väga "punk" riided ja siis läinud laulma. Nad on lihtsalt suurimad punkarid, nii palju kui mina aru sain. Üks muidugi ütles et "Ma ei saa aru, miks need punkarid nii palju õlut peavad jooma?" ja ma kõndisin mööda ja mul oli nagu "Iga teine mees Eestis joob nii palju õlut, mida sa ajad?" Lihtsalt ulme kui valesti nad kõike näevad. MA kohe üldse ei saa aru.
Mida nad panevad omale seda värvi ja laki segu pähe, kui neile tegelikult päriselus punkarid kohe üldse ei meeldigi. Käivad aga ainult punklaulupeol ja arvavad, et on selle värvi pärast juustes suurimad punkarid, kes kunagi elanud on. MIKS?
Mu ema arvas ka et ta on hullult äge kui ta mulle õhtul lakiga vastu tuleb ja küsib, et kas ma pean oma soengut värskendama. No mida? Ma ei näe põhjust oma juukseid püsti ajada vaid seepärast, et veerand Eestit seda teeb ja siis punklaulupeole läheb.
Tõesti, mul ei ole punklaulupeo kohta midagi halba öelda, see oli tore, seal oli hea muusika ja tõesti, ilme oli ilus ja Rakvere on väga ilus koht. Lihtsalt minu mõistus jääb pidama sinna nende riiete ja soengute taha.. miks see vajalik on? Las seda teevad inimesed, kes teavad miks nad seda teevad.. mitte need, kes lihtsalt tahavad ägedad välja näha, panevad omale kilodeviisi haaknõelu külge ja siis jooksevad lavale karjudes ANARHIA!! järgmisel korral küsin neilt definitsiooni sellele sõnale.
Siiski ootan juba järgmist laulupidu.
-kista.
Thursday, April 14, 2011
Fotokonkursid.. lastest!
Eks ole ju igal aastal sellised fotokonkursse nagu "Vali jõululaps 2010" või "Kõige armsam tüdrukuke" jaaaniiiedasiii.. Kas pole see mitte kerge debiilsus?
Mina isiklikult ei mõista, miks peaks keegi panema internetti üles pildi oma väikesest lapsest ja laskma teistel inimestel punkte panna selle eest, kui nunnu ta välja näeb? Miks on vaja kohe väikesest peale laps ära rikkuda ja miks peab tema prioriteediks olema välimus?
Mina ei teeks mitte kunagi nii, et laseksin teistel inimestel (võõrastel veel pealekauba) otsustada, kas minu laps on armsam kui naabri maali laps. Ma tean ise väga täpselt kui armas ta on, mul ei ole vaja seda teada saada inimeselt, kes istub päevadläbi arvutis ja uurib lapsi. Jah, pedofiilid on need sellised.
Tahan, muidugi tahan, et mingi neljakümnendates "korralik" mees avastaks minu lapse (kes on võib-olla 5-6-aastane) internetist mingilt täiesti ajuvabalt konkursilt, mis isegi ei tähenda midagi ja siis äkki leiaks ta üles (nimi on ju ka olemas, nii lihtsaks me asjad teemegi) pakuks talle kommi ja nii ma oma lapse siis ära kaotaksin. Kelle süüks ma selle ajan? No eks ikka konkursi-inimeste süüks, sest ega mina ju süüdi ei ole, et mu lapse nimi (eelkõige pilt) kuskil internetis üleval rippus. Ilusti kõigile nähtaval.
Kas inimesed üldse mõtlevad enne tagajärgedele (liialdagu nad siis kui palju tahes, parem karta kui kahetseda!) mida internet enda taga peidab? Jah, saan aru kui Facebookis on pilt sinust lapsega kui see on vaid sõpradele nähtaval. Või kui üldse on internetis pildid üleval, aga miks on vaja väike, süütu lapseke panna osalema konkursile, kus tema ilu üle otsustavad täiesti tundmatud ja anonüümsed inimesed?
Internet ei ole tagahoov, mida lihtsalt kontrollida saab. Palun ajusid selle kasutamisel!
-kista.
Mina isiklikult ei mõista, miks peaks keegi panema internetti üles pildi oma väikesest lapsest ja laskma teistel inimestel punkte panna selle eest, kui nunnu ta välja näeb? Miks on vaja kohe väikesest peale laps ära rikkuda ja miks peab tema prioriteediks olema välimus?
Mina ei teeks mitte kunagi nii, et laseksin teistel inimestel (võõrastel veel pealekauba) otsustada, kas minu laps on armsam kui naabri maali laps. Ma tean ise väga täpselt kui armas ta on, mul ei ole vaja seda teada saada inimeselt, kes istub päevadläbi arvutis ja uurib lapsi. Jah, pedofiilid on need sellised.
Tahan, muidugi tahan, et mingi neljakümnendates "korralik" mees avastaks minu lapse (kes on võib-olla 5-6-aastane) internetist mingilt täiesti ajuvabalt konkursilt, mis isegi ei tähenda midagi ja siis äkki leiaks ta üles (nimi on ju ka olemas, nii lihtsaks me asjad teemegi) pakuks talle kommi ja nii ma oma lapse siis ära kaotaksin. Kelle süüks ma selle ajan? No eks ikka konkursi-inimeste süüks, sest ega mina ju süüdi ei ole, et mu lapse nimi (eelkõige pilt) kuskil internetis üleval rippus. Ilusti kõigile nähtaval.
Kas inimesed üldse mõtlevad enne tagajärgedele (liialdagu nad siis kui palju tahes, parem karta kui kahetseda!) mida internet enda taga peidab? Jah, saan aru kui Facebookis on pilt sinust lapsega kui see on vaid sõpradele nähtaval. Või kui üldse on internetis pildid üleval, aga miks on vaja väike, süütu lapseke panna osalema konkursile, kus tema ilu üle otsustavad täiesti tundmatud ja anonüümsed inimesed?
Internet ei ole tagahoov, mida lihtsalt kontrollida saab. Palun ajusid selle kasutamisel!
-kista.
Tuesday, March 15, 2011
Robyn- Body Talk (2010)
Kogu sellest blogist on jäänud vist mulje, et mulle kohe hullupööra meeldib inimeste kallal vinguda ja neile halvasti öelda- kohe üldse pole nii! Ma oskan hästi ka öelda (jah tõsi- seda üldjuhul veidi halvemini)
Rpbyni kohta pole mul lihtsalt mitte midagi halvasti öelda. Kuulasin ta kõige värskema plaadi siis ka läbi ja.. no lihtsalt ei oska mitte midagi isegi poole sõnaga halvasti öelda. Mulle meeldivad absoluutselt kõik laulud!
Mida eriti soovitan kuulata:
1) Dancing on my own- kuulsaim lugu plaadilt. Veidi mainstreami hõngu, kuid Robyn jääb Robyniks ja elektrooniline biit taga on lihtsalt asendamatu!
2) Fembot- midagi suuremale elektroonikafännile. Algus ei saa vedama pärast ei saa pidama.. Tekitab tunde, et seda lugu lihtsalt peab kuulama ja kuulama ja kuulama. Jällegi on elektroonika kuidagi eriti hästi välja töötatud ja ka ilma vokaalita kuulasin (vähemalt mina) seda mitukümmend korda järjest! Kuid kuulake ka sõnu- armas!
3) Hang with me- veel üks tuntud lugu. Minu ammuilmane lemmiklugu Robynilt (või üks mitmest) Natuke softim ja kulunum elektroonika. Selle kohta ütleks mina elektroonikaballaad, naerge kui tahate! Kuid sõnad on nagu ballaad (ilmselgelt on tehtud ka mitmeid päris ballaadiversioone juba ammu!) ja elektroonika on täpselt nii softcore, et annab elektroonikaballaadi küll välja!
4) Don't fucking tell me what to do- selline väga toredate sõnadega lugu (põhimõtteliselt ongi sõnad põhilised). Pole selline elektrooniline, mida saaks kuulata ilma vokaalita, sest vokaal lihtsalt muudab selle tervikuks. Elektrooniline biit taga on korduv (mõneti häirivalt korduv) kuid sõnad pehmendavad kukkumist. Peale selle paneb see laul mõtlema- mida me üldse veel tänapäeval teha võime, kõik on ju tappev!!??
Nende nelja lugude kuulamine annab päris hea ülevaate. (Tegin nende leidmise sinu jaoks veel eriti lihtsaks-vajuta loo nimele ja satu YouTube'i kanalile neid kuulama, palun!)
Kuid Robyn on minu jaoks lihtsalt super. Ta pole enam oma esimeses nooruses kuid teeb oma muusikat, ajab oma rada ja teab täpselt, mis talle sobib. Ta on lihtsalt vapustav ja see peegeldub ka tema viimaselt albumilt!
Ootan juba järgmist, sest ta on lihtsalt fantastiline!
- kista.
Rpbyni kohta pole mul lihtsalt mitte midagi halvasti öelda. Kuulasin ta kõige värskema plaadi siis ka läbi ja.. no lihtsalt ei oska mitte midagi isegi poole sõnaga halvasti öelda. Mulle meeldivad absoluutselt kõik laulud!
Mida eriti soovitan kuulata:
1) Dancing on my own- kuulsaim lugu plaadilt. Veidi mainstreami hõngu, kuid Robyn jääb Robyniks ja elektrooniline biit taga on lihtsalt asendamatu!
2) Fembot- midagi suuremale elektroonikafännile. Algus ei saa vedama pärast ei saa pidama.. Tekitab tunde, et seda lugu lihtsalt peab kuulama ja kuulama ja kuulama. Jällegi on elektroonika kuidagi eriti hästi välja töötatud ja ka ilma vokaalita kuulasin (vähemalt mina) seda mitukümmend korda järjest! Kuid kuulake ka sõnu- armas!
3) Hang with me- veel üks tuntud lugu. Minu ammuilmane lemmiklugu Robynilt (või üks mitmest) Natuke softim ja kulunum elektroonika. Selle kohta ütleks mina elektroonikaballaad, naerge kui tahate! Kuid sõnad on nagu ballaad (ilmselgelt on tehtud ka mitmeid päris ballaadiversioone juba ammu!) ja elektroonika on täpselt nii softcore, et annab elektroonikaballaadi küll välja!
4) Don't fucking tell me what to do- selline väga toredate sõnadega lugu (põhimõtteliselt ongi sõnad põhilised). Pole selline elektrooniline, mida saaks kuulata ilma vokaalita, sest vokaal lihtsalt muudab selle tervikuks. Elektrooniline biit taga on korduv (mõneti häirivalt korduv) kuid sõnad pehmendavad kukkumist. Peale selle paneb see laul mõtlema- mida me üldse veel tänapäeval teha võime, kõik on ju tappev!!??
Nende nelja lugude kuulamine annab päris hea ülevaate. (Tegin nende leidmise sinu jaoks veel eriti lihtsaks-vajuta loo nimele ja satu YouTube'i kanalile neid kuulama, palun!)
Kuid Robyn on minu jaoks lihtsalt super. Ta pole enam oma esimeses nooruses kuid teeb oma muusikat, ajab oma rada ja teab täpselt, mis talle sobib. Ta on lihtsalt vapustav ja see peegeldub ka tema viimaselt albumilt!
Ootan juba järgmist, sest ta on lihtsalt fantastiline!
- kista.
Monday, March 7, 2011
T€R€ €URO...
Nonii, olen jäänud nii kolm kuud hiljaks selle pealkirjaga, kuid usun, et nüüd hakkab meile alles selgeks saama mida see euro endast siis kujutab ka.
Esiteks on kõik kassajärjekorrad pikemad, sest inimesed lihtsalt ei suuda oma sente piisavalt kiiresti kokku lugeda. Mõni viskab terve oma taskusisu letile ja käsib müüjal sealt vajalik summa kokku lugeda. No tule taevas appi! Kas on tõesti niiii raske ise seda teha? Kas sa tõesti ei tea kasvõi UMBES kui palju sa poes raha pead maksma ja ei või selle otsimisega juba järjekorras seistes tegeleda? Idiootsus.
Teiseks ostavad inimesed palju rohkem- kõik hinnad on ju 15 korda odavamad. Pean tunnistama, et mina ostan ka ise rohkem. Vaatan, et noh, mis see 2€ siis ära ei ole, nii vähe ju. Vahel vist ajal 2€ kahe krooniga sassi...
Kolmandaks (ja see on positiivne) maksavad inimesed rohkem kaardiga. Eksole ju tore, järjekorras läheb üldjuhul kiiremini, tasku sisu ei kaalu poolteist kilo ja müüjatel on ka lihtsam. Kuid kas raha on kergem ära anda siis, kui sa seda reaalselt ei näe või siis, kui see sul taskus kükitab? Jah, tõepoolest on see järgmine asi millele mõelda.
"MEIE HINDA EI TÕSTA" ahahh.. Ja kuhu see lubadus täpsemalt siis kadus? Kõik hinnad on ju tõusnud.. Ma ei tea täpselt mitte ühtegi asja, mille hind ei oleks kasvõi poole sendi võrra tõusnud.. Sealt teemat edasi arendades..
Mis värk on selle 19,99€ siltidega? Kas inimesed on tõepoolest debiilikud? Miks on teil vaja teha nii meie kui ENDA elu raskemaks nende vasekarva sentidega, mis kedagi nagunii ei koti ja varsti lihtsalt rentslis vedelevad. Ja sealt veel edasi..
Kas poemüüjad teevad meelega seda, et kui on vaja tagasi anda 10 senti annavad nad sulle ühe viiesendise, kaks kahesendist ja ühe ühesendise. Kas on raske lihtsalt anda mulle see kümnesendine ja kõik oleksid õnnelikumad. Nagu tunneksid need poemüüjad kuidas nad lihtsalt peavad meid kiusama. Miks neid ühesendiseid üldse vaja on? Ongi vaid selleks, et mõni "eriti lahe" müüja saaks kaubasaalis panna kaupade hinnaks "29,99€" või on neil reaalselt ka mingi otstarve, sest minu arust on see lihtsalt lauslollus. Ühe sendi eest ei saa osta nagunii mitte midagi. Isegi kahe sendi eest ei saa. Kõige odavam asi mida mina POES näinud olen maksab 25senti, ja see on halb väike šokolaad.
Eestile võib see euro parem olla, aga RAHVAS kannatab- ja peab selle välja kannatama. Kas Eesti ja Rahva vahele ei peaks tulema võrdusjoon?
- kista.
Esiteks on kõik kassajärjekorrad pikemad, sest inimesed lihtsalt ei suuda oma sente piisavalt kiiresti kokku lugeda. Mõni viskab terve oma taskusisu letile ja käsib müüjal sealt vajalik summa kokku lugeda. No tule taevas appi! Kas on tõesti niiii raske ise seda teha? Kas sa tõesti ei tea kasvõi UMBES kui palju sa poes raha pead maksma ja ei või selle otsimisega juba järjekorras seistes tegeleda? Idiootsus.
Teiseks ostavad inimesed palju rohkem- kõik hinnad on ju 15 korda odavamad. Pean tunnistama, et mina ostan ka ise rohkem. Vaatan, et noh, mis see 2€ siis ära ei ole, nii vähe ju. Vahel vist ajal 2€ kahe krooniga sassi...
Kolmandaks (ja see on positiivne) maksavad inimesed rohkem kaardiga. Eksole ju tore, järjekorras läheb üldjuhul kiiremini, tasku sisu ei kaalu poolteist kilo ja müüjatel on ka lihtsam. Kuid kas raha on kergem ära anda siis, kui sa seda reaalselt ei näe või siis, kui see sul taskus kükitab? Jah, tõepoolest on see järgmine asi millele mõelda.
"MEIE HINDA EI TÕSTA" ahahh.. Ja kuhu see lubadus täpsemalt siis kadus? Kõik hinnad on ju tõusnud.. Ma ei tea täpselt mitte ühtegi asja, mille hind ei oleks kasvõi poole sendi võrra tõusnud.. Sealt teemat edasi arendades..
Mis värk on selle 19,99€ siltidega? Kas inimesed on tõepoolest debiilikud? Miks on teil vaja teha nii meie kui ENDA elu raskemaks nende vasekarva sentidega, mis kedagi nagunii ei koti ja varsti lihtsalt rentslis vedelevad. Ja sealt veel edasi..
Kas poemüüjad teevad meelega seda, et kui on vaja tagasi anda 10 senti annavad nad sulle ühe viiesendise, kaks kahesendist ja ühe ühesendise. Kas on raske lihtsalt anda mulle see kümnesendine ja kõik oleksid õnnelikumad. Nagu tunneksid need poemüüjad kuidas nad lihtsalt peavad meid kiusama. Miks neid ühesendiseid üldse vaja on? Ongi vaid selleks, et mõni "eriti lahe" müüja saaks kaubasaalis panna kaupade hinnaks "29,99€" või on neil reaalselt ka mingi otstarve, sest minu arust on see lihtsalt lauslollus. Ühe sendi eest ei saa osta nagunii mitte midagi. Isegi kahe sendi eest ei saa. Kõige odavam asi mida mina POES näinud olen maksab 25senti, ja see on halb väike šokolaad.
Eestile võib see euro parem olla, aga RAHVAS kannatab- ja peab selle välja kannatama. Kas Eesti ja Rahva vahele ei peaks tulema võrdusjoon?
- kista.
Tuesday, February 1, 2011
Sõprusest & sõpradest
Kõigepealt pean lihtsalt mainima, et ma ei ole viimasel ajal mitte ühtegi filmi vaadanud (olen kas alati suutnud magama jääda või siis üldse ringi mõelda ja üldse mitte vaadata) nii et kahjuks pole mul mitte ühtegi arvustust. Usun, et te lepite sellega.
Hakkasin siis sõpradest ja sõprusest mõtlema, sest viimasel ajal pole ma leidnud mitte kedagi kellega rääkida. Mõtlen nagu tõsiselt rääkida, sest kõik on nii eemalehoidvad. Või olen mina eemalehoidev?
Mõtlesin vanade aegade peale, kui mul olid kõik kellega rääkida. Iga päev kasvõi uus inimene. Ükskõik siis kus: koolis, kodus, Internetis. Polnud tähtsust. Mul oli tegelt ööseks selline "netisemu" martin, kelle ma kunagi kuskilt avastasin ja nii me siis rääkisime maast ja ilmast. Kes mul praegu on? Peale enda nagu peaaegu polegi kedagi, kellega ma pidevalt sügavatesse mõtisklustesse langeks, ja see on masendav.
Kas see ongi nii, et kui oma sõpru väga ei taha, et nagu sobiks see üks ja korralikki, siis on neid nagu rabas sammalt, aga kui on vaja seda ühte, niii hädasti, siis pole neid mitte kuskil. Ma tõesti ei saa aru mis toimub?
Pregu olen küll kriisi äärel. Varsti pean hakkama oma mõtete asemel endaga kõva häälega rääkima, kui ma kohe mõnd semu ei saa. Kuigi tegelikult ei tea ma ise ka päris täpselt mida ma tahan. Kas me üldse kunagi teame, mida me täpselt tahame?
Noh jah, praegu tahaks ma seksi ja linna vaadata hea meelega, aga ma pean prantsuse keelt õppima, sest seda ma tahan ka teha. Muidugi ma tean kumb olulisem on tuleviku jaoks, aga kumb minu jaoks olulisem on?
Vot, just selliste.. mõtete pärast ongi mul vaja kedagi. Usun, et kõigil on vaja kedagi, kellega lihtsalt rääkida. Maast ja ilmast ja päikesest ja kuust.. Taburetist ja lauast ja laest ja lumest- kõigest. Luban, et kui ma kunagi leian kellegi sellise, kes mind närvi ei aja ja suudab mind kuulata ning keda mina suudan kuulata kirjutan selle siia käps lokiga!
Amen for that!
- kista.
Hakkasin siis sõpradest ja sõprusest mõtlema, sest viimasel ajal pole ma leidnud mitte kedagi kellega rääkida. Mõtlen nagu tõsiselt rääkida, sest kõik on nii eemalehoidvad. Või olen mina eemalehoidev?
Mõtlesin vanade aegade peale, kui mul olid kõik kellega rääkida. Iga päev kasvõi uus inimene. Ükskõik siis kus: koolis, kodus, Internetis. Polnud tähtsust. Mul oli tegelt ööseks selline "netisemu" martin, kelle ma kunagi kuskilt avastasin ja nii me siis rääkisime maast ja ilmast. Kes mul praegu on? Peale enda nagu peaaegu polegi kedagi, kellega ma pidevalt sügavatesse mõtisklustesse langeks, ja see on masendav.
Kas see ongi nii, et kui oma sõpru väga ei taha, et nagu sobiks see üks ja korralikki, siis on neid nagu rabas sammalt, aga kui on vaja seda ühte, niii hädasti, siis pole neid mitte kuskil. Ma tõesti ei saa aru mis toimub?
Pregu olen küll kriisi äärel. Varsti pean hakkama oma mõtete asemel endaga kõva häälega rääkima, kui ma kohe mõnd semu ei saa. Kuigi tegelikult ei tea ma ise ka päris täpselt mida ma tahan. Kas me üldse kunagi teame, mida me täpselt tahame?
Noh jah, praegu tahaks ma seksi ja linna vaadata hea meelega, aga ma pean prantsuse keelt õppima, sest seda ma tahan ka teha. Muidugi ma tean kumb olulisem on tuleviku jaoks, aga kumb minu jaoks olulisem on?
Vot, just selliste.. mõtete pärast ongi mul vaja kedagi. Usun, et kõigil on vaja kedagi, kellega lihtsalt rääkida. Maast ja ilmast ja päikesest ja kuust.. Taburetist ja lauast ja laest ja lumest- kõigest. Luban, et kui ma kunagi leian kellegi sellise, kes mind närvi ei aja ja suudab mind kuulata ning keda mina suudan kuulata kirjutan selle siia käps lokiga!
Amen for that!
- kista.
Wednesday, January 26, 2011
utoopia
Jah, utoopia. Millegipärast on see sõna mind täna jälitanud terve päeva. Ulme. Kõik algas kirjanduse tunnist, kus rääkisime Thomas More'i raamatust Utoopia. Muidugi oli tema utoopia täiesti utoopiline, üksluine ja igav, kuid millist utoopiat meie siis leida loodame?
Googeldasin sõna utoopia. Vikipeedia andis sellise vastuse: Utoopia on hüpoteetiline ideaalriik või ideaalne ühiskond. Ka on selle sõnaga tähistatud selliste ühiskondade loomiseks reaalselt asutatud kogukondi. Utoopiaks võidakse nimetada ka mõne sellise riigi või ühiskonna kirjeldust. Kõnekeeles nimetatakse utoopilisteks häid, kuid mingitel põhjustel mitteteostatavaid ettepanekuid.
Hakkasin mõtlema, kas Thomas More'i utoopia kirjeldus oli ka päriselt ideaalne ühiskond, sel ajal? Või miks tegelikult räägime sellest praegu, nagu üksluisest ja igavast ja mitte ideaalsest? Mis on meie utoopia?
Thomas More'i utoopia oli igav eelkõige seepärast, et kõik oli lihtsalt täpselt samasugune. Päevast-päeva samad tegevused, asjad, riided, söök, inimesed.. kõik. Kuid kas see mitte ei olegi ideaalne? Ei pea muretsema uute nägude, uute kohustuste, uute riiete pärast. Muretseda pole vaja- ideaalne. Miks oli sealne ühiskond igav? Sest inimesed teadsid vaid head, halba ei olnud ja just seepärast ei osanud nad seda ka õigesti hinnata, kuid kes ikka tahaks halba oma utoopiasse. Meil kõigil on oma utoopia, kellel seal ikka midagi halba sees on?
Samas võrreldes Piraatide utoopiaga on Thomas More täiesti mööda pannud. Mis oli piraatide jaoks oluline 16.-17. sajandil? Rumm, naised, lõbu, varandus. Mitte keegi ei hoolinud korralikest riietest, reeglitest.. Samas olen kindel, et piraatide utoopias siiski pidid olema mingid reeglid, kuid kes neist oleks pidanud võtma selle eestvedaja rolli? See oleks pidanud olema ideaalpiraat.. utoopiline piraat, keda ei eksisteerinud. Kariibi mere piraadid on inimesed täiesti eksiarvamusele viinud. Sealsete piraatide utoopia ongi "armastus", Tortuga, "Must pärl", igavene võitlus kapteni nime eest.. Ei, päris piraadid ei teinud seda, mingit sellist lolli võitlust polnud, midagi tuli ette- nad vaatasid, kumb enne püssi kätte saab! See oli nende utoopia.. lõputu varandus, lõputu rumm ja lõputult ilusad ja kerglased naised!
Kuid milline näeb välja meie tänapäeva utoopia? Juhtusin kogemata Apollo raamatupoodi ja esimesed kaks raamatut, mis mulle ette sattusid kandsid mõlemad pealkirjas sõna Utoopia.. Mõtlesin endamisi irooniat ja siis, et kuhu ma küll sattunud olen. Ja just siis hakkasingi mõtlema, milline see meie ühiskonna utoopia on? Lihtne: meil on armastav president, keegi ei ela vaesuses, kõigil on hea olla ja kõik on olemas. Idiootsus! Utoopia peaks olema ideaalne, kas selline eluviis oleks kellelegi ideaalne? Inimesed lihtsalt hakkaks järjest end ära tapma, kui midagi sellist ka päriselt tuleks, sest kõik oleks lihtsalt liiga igav. Just nagu Thomas More'i kirjutises.
Ehk just seepärast ongi Utoopia utoopia, et keegi tegelikult südames seda ei soovi, vaid see on lihtsalt välja mõeldud maa, et keegi saaks millesti mõelda ja unistada.
Võrreldes utoopiaga meeldib mulle siin rohkem. Siin oskavad inimesed vähemalt ise mõelda ja tegutseda.. ja peale selle oskavad nad heategusid hinnata. Utoopia ei ole kellegi vabadus, see on vabaduse nime kandev vangistus!
- kista.
Googeldasin sõna utoopia. Vikipeedia andis sellise vastuse: Utoopia on hüpoteetiline ideaalriik või ideaalne ühiskond. Ka on selle sõnaga tähistatud selliste ühiskondade loomiseks reaalselt asutatud kogukondi. Utoopiaks võidakse nimetada ka mõne sellise riigi või ühiskonna kirjeldust. Kõnekeeles nimetatakse utoopilisteks häid, kuid mingitel põhjustel mitteteostatavaid ettepanekuid.
Hakkasin mõtlema, kas Thomas More'i utoopia kirjeldus oli ka päriselt ideaalne ühiskond, sel ajal? Või miks tegelikult räägime sellest praegu, nagu üksluisest ja igavast ja mitte ideaalsest? Mis on meie utoopia?
Thomas More'i utoopia oli igav eelkõige seepärast, et kõik oli lihtsalt täpselt samasugune. Päevast-päeva samad tegevused, asjad, riided, söök, inimesed.. kõik. Kuid kas see mitte ei olegi ideaalne? Ei pea muretsema uute nägude, uute kohustuste, uute riiete pärast. Muretseda pole vaja- ideaalne. Miks oli sealne ühiskond igav? Sest inimesed teadsid vaid head, halba ei olnud ja just seepärast ei osanud nad seda ka õigesti hinnata, kuid kes ikka tahaks halba oma utoopiasse. Meil kõigil on oma utoopia, kellel seal ikka midagi halba sees on?
Samas võrreldes Piraatide utoopiaga on Thomas More täiesti mööda pannud. Mis oli piraatide jaoks oluline 16.-17. sajandil? Rumm, naised, lõbu, varandus. Mitte keegi ei hoolinud korralikest riietest, reeglitest.. Samas olen kindel, et piraatide utoopias siiski pidid olema mingid reeglid, kuid kes neist oleks pidanud võtma selle eestvedaja rolli? See oleks pidanud olema ideaalpiraat.. utoopiline piraat, keda ei eksisteerinud. Kariibi mere piraadid on inimesed täiesti eksiarvamusele viinud. Sealsete piraatide utoopia ongi "armastus", Tortuga, "Must pärl", igavene võitlus kapteni nime eest.. Ei, päris piraadid ei teinud seda, mingit sellist lolli võitlust polnud, midagi tuli ette- nad vaatasid, kumb enne püssi kätte saab! See oli nende utoopia.. lõputu varandus, lõputu rumm ja lõputult ilusad ja kerglased naised!
Kuid milline näeb välja meie tänapäeva utoopia? Juhtusin kogemata Apollo raamatupoodi ja esimesed kaks raamatut, mis mulle ette sattusid kandsid mõlemad pealkirjas sõna Utoopia.. Mõtlesin endamisi irooniat ja siis, et kuhu ma küll sattunud olen. Ja just siis hakkasingi mõtlema, milline see meie ühiskonna utoopia on? Lihtne: meil on armastav president, keegi ei ela vaesuses, kõigil on hea olla ja kõik on olemas. Idiootsus! Utoopia peaks olema ideaalne, kas selline eluviis oleks kellelegi ideaalne? Inimesed lihtsalt hakkaks järjest end ära tapma, kui midagi sellist ka päriselt tuleks, sest kõik oleks lihtsalt liiga igav. Just nagu Thomas More'i kirjutises.
Ehk just seepärast ongi Utoopia utoopia, et keegi tegelikult südames seda ei soovi, vaid see on lihtsalt välja mõeldud maa, et keegi saaks millesti mõelda ja unistada.
Võrreldes utoopiaga meeldib mulle siin rohkem. Siin oskavad inimesed vähemalt ise mõelda ja tegutseda.. ja peale selle oskavad nad heategusid hinnata. Utoopia ei ole kellegi vabadus, see on vabaduse nime kandev vangistus!
- kista.
Tuesday, January 25, 2011
My way..
Hakkasin mõtlema oma tulevikule, jälle. Ma võin ju sellest rääkida, aga kui palju ma sellesse ka ise usun? Või kui paljud teised mind usuvad?
Võin ju öelda, et ma teadsin juba ammu, mida ma teha tahan, aga kas see ongi minu viimane "kutse"? Kust me üldse täpselt teame, mida me oma eluga peale tahame hakata?
kui keegi mõtleb 13-aastaselt, et ta elukutseks on saada arstiks kas see siis jääbki nii? Või kui ta äkki ükskord ongi 25, lõpetab ülikooli ja avastab siis, et kõik need 12 aastat tema elust on raisku läinud, sest tegelikult oleks ta tahtnud hoopis juuksur olla..
kuhu mu jutt jõuda üritab on see, et inimesed teevad liiga tihti omad valikud ära.. või vastupidi liiga hilja. Mismõttes on inimene kaheteistkümnendas klassis ja tal pole ikka õrna aimugi, mida ta tegema võiks hakata. muidugi on aktsepteeritav see, kui ta lihtsalt ei saa teha seda, mille poole ta süda kutsub, kui kui tal pole lihtsalt õrna aimugi, on see.. kurb.
Kuid kui inimesed teevad omad valikud liiga varakult. Juba põhikooli lõpus teavad nad kindlalt, kuhu minna, mida teha, mida õppida, millele rõhku pöörata mis ülikool, mis eriala.. Neil on kindel siht silme ees, millises kodus nad elavad 15 aasta pärast ja mitu last neil on, milline nende mees välja näeb, kui palju palka nad saavad. Veidi ekstreemne, või mis?
Millal siis on aga täpselt õige aeg omad valikud teha. Kas me peamegi ootama seda õiget rongi kuni oleme 60-aastased ja võimetud lugema. Kui abituriendina on meie rong juba pea möödunud kas siis värskelt põhikooli lõputunnistuse kätte saanuna on meil veel liiga vara?
Isiklikult jõuan selle arutlusega sinna, et kõik teavad mida nad südamest teha tahavad siis, kui nad on kõiki valikuvariante kaalunud. Pean tõdema, et olen üks neist veidi ekstreemsematest näidetest, sest teadsin juba enne põhikooli viimast klassi mida ma teha tahan ja kuhu edasi minna.. milline mu korter kunagi välja hakkab nägema ja kuidas ma selle kõik saavutan. Südamest usun siiski, et kõigil on täpselt see oma nišš ja oma viis leida see, kuhu nende süda kuulub.
Peale selle kõige on lihtsalt puhas debiilsus kritiseerida teise inimese valikuid. Jah, olen seda ka ise teinud, ja mitte vähe, kuid avastan alles nüüd kui lapsik see on. Muidugi on mõned valikud naljakad.. näiteks inimene, kes tahab saada raamatupidajaks kuid oskab matemaatikat vähem kui mina. Inimene, kes tahab saada ajalooõpetajaks teadmata, millal toimus esimene maailmasõda.. jaaa niii edasi..
Kuid meil kõigil o siin maailmas omad valikud ja neid maha teha on tõesti lihtsalt lapsik! Me kõik üritame, mingil määral. Ma usun, et me kõik saame kord hakkama.
- kista.
Võin ju öelda, et ma teadsin juba ammu, mida ma teha tahan, aga kas see ongi minu viimane "kutse"? Kust me üldse täpselt teame, mida me oma eluga peale tahame hakata?
kui keegi mõtleb 13-aastaselt, et ta elukutseks on saada arstiks kas see siis jääbki nii? Või kui ta äkki ükskord ongi 25, lõpetab ülikooli ja avastab siis, et kõik need 12 aastat tema elust on raisku läinud, sest tegelikult oleks ta tahtnud hoopis juuksur olla..
kuhu mu jutt jõuda üritab on see, et inimesed teevad liiga tihti omad valikud ära.. või vastupidi liiga hilja. Mismõttes on inimene kaheteistkümnendas klassis ja tal pole ikka õrna aimugi, mida ta tegema võiks hakata. muidugi on aktsepteeritav see, kui ta lihtsalt ei saa teha seda, mille poole ta süda kutsub, kui kui tal pole lihtsalt õrna aimugi, on see.. kurb.
Kuid kui inimesed teevad omad valikud liiga varakult. Juba põhikooli lõpus teavad nad kindlalt, kuhu minna, mida teha, mida õppida, millele rõhku pöörata mis ülikool, mis eriala.. Neil on kindel siht silme ees, millises kodus nad elavad 15 aasta pärast ja mitu last neil on, milline nende mees välja näeb, kui palju palka nad saavad. Veidi ekstreemne, või mis?
Millal siis on aga täpselt õige aeg omad valikud teha. Kas me peamegi ootama seda õiget rongi kuni oleme 60-aastased ja võimetud lugema. Kui abituriendina on meie rong juba pea möödunud kas siis värskelt põhikooli lõputunnistuse kätte saanuna on meil veel liiga vara?
Isiklikult jõuan selle arutlusega sinna, et kõik teavad mida nad südamest teha tahavad siis, kui nad on kõiki valikuvariante kaalunud. Pean tõdema, et olen üks neist veidi ekstreemsematest näidetest, sest teadsin juba enne põhikooli viimast klassi mida ma teha tahan ja kuhu edasi minna.. milline mu korter kunagi välja hakkab nägema ja kuidas ma selle kõik saavutan. Südamest usun siiski, et kõigil on täpselt see oma nišš ja oma viis leida see, kuhu nende süda kuulub.
Peale selle kõige on lihtsalt puhas debiilsus kritiseerida teise inimese valikuid. Jah, olen seda ka ise teinud, ja mitte vähe, kuid avastan alles nüüd kui lapsik see on. Muidugi on mõned valikud naljakad.. näiteks inimene, kes tahab saada raamatupidajaks kuid oskab matemaatikat vähem kui mina. Inimene, kes tahab saada ajalooõpetajaks teadmata, millal toimus esimene maailmasõda.. jaaa niii edasi..
Kuid meil kõigil o siin maailmas omad valikud ja neid maha teha on tõesti lihtsalt lapsik! Me kõik üritame, mingil määral. Ma usun, et me kõik saame kord hakkama.
- kista.
Tuesday, January 11, 2011
jänese/roti/küüliku/lamba... MIDAIGANES.. ehk lühidalt: MÜTSIDEST
Nii.. olen Tartus elanud nüüdseks.. mis? 4 ja pool kuud? Kõik algas kenasti, kuni ühel ilusal jahedal sügishommikul nägin oma "kodubussipeatuses" Eedeni lähedal seismas ühte endast natuke vanemat näitsikut mingi imelik karvane müts peas. Kujutate ette, sellel mütsil olid FOR REAL kõrvad.. ja kui suutsin edasi liikuda märkasin veel, et SELLEL OLI SABA?! Vahtisin vist toda tšikki for real ammuli suuga ja lihtsalt ei suutnud uskuda.. miks peaks keegi panema pähe sellise mütsi, millel on kõrged jänesekõrvad ja.. saba? läksin bussile..
Paar päeva hiljem nägin ühte väikest tüdrukut sellist mütsi kandmas, ta ei olnud kindlasti vanem kui 5 aastat, ja ta oli nii nunnu selle mütsiga, mis siis, et see oli täpselt samasugune kui too eelmine. Talle andsin selle kandmise selgeks.
Siis hakkas talv tulema, ja neid mütse sigines juurde. Lihtsalt sigines juurde.. igal nurgal võib neid juba näha, see on hullus! Ja ma veel arvasin, et sain metsast linna kolitud, yeah right, see on ju veel hullem. Vanast ei näinud ma vähemalt uksest välja astudes kohe jäneseid..
Mingiaeg avastasin, et neid mütse ei ole mitte ainult jäneseid, vaid ka ROTTE!!! No palun vabandust, MIS MAAILMAS TOIMUB? Minuni kohe üldse ei jõua kohale, miks peaks keegi pähe panema koleda karvase asja, millel on ROOSA ROTISABA TAGA.. see näeb välja nagu soolikas, mis ta peast välja ripub. Õudne, ma rohkem ei suuda kommenteerida.
Patrake mida tahate- mütside kandjad- minu seisukohta te ei kõiguta. Jah, väikeste laste peas on need nunnud, aga miks, miks kuradi pärast peaks mõni täiskasvanud inimene omale sellise asja pähe panema? Oleks see siis vähemalt päris, no ei. Mingist kunstkarvast kokkukäkerdatud kole junn, millel on saba ja kõrvad.
Siit minu palve:
Kallis inimene,
palun mõtle enne, kui sa omale midagi karvast pähe topid. Jah, ma saan aru, et mõne mõistus tõesti ei küündi üle kuue aasta (ja sellises vanuses on see müts isegi aksepteeritav) aga ehk vaataksid enne peeglisse, kui midagi nii õudsat omale pähe kisud. Ma isegi ei hakka küsima, mitusada eurot sa selle mütsi eest välja käisid, sest ma lihtsalt sõna otseses mõttes oksendaksin oma varbad täis.
Palun, PALUN kuula oma kaasmaalasi ja ära pane omale sellist jõledust pähe!
Aitäh!
Ma olen näinud koledaid mütse, aga niii koledat pole ma mitte, MITTE kunagi näinud.
kista.
Paar päeva hiljem nägin ühte väikest tüdrukut sellist mütsi kandmas, ta ei olnud kindlasti vanem kui 5 aastat, ja ta oli nii nunnu selle mütsiga, mis siis, et see oli täpselt samasugune kui too eelmine. Talle andsin selle kandmise selgeks.
Siis hakkas talv tulema, ja neid mütse sigines juurde. Lihtsalt sigines juurde.. igal nurgal võib neid juba näha, see on hullus! Ja ma veel arvasin, et sain metsast linna kolitud, yeah right, see on ju veel hullem. Vanast ei näinud ma vähemalt uksest välja astudes kohe jäneseid..
Mingiaeg avastasin, et neid mütse ei ole mitte ainult jäneseid, vaid ka ROTTE!!! No palun vabandust, MIS MAAILMAS TOIMUB? Minuni kohe üldse ei jõua kohale, miks peaks keegi pähe panema koleda karvase asja, millel on ROOSA ROTISABA TAGA.. see näeb välja nagu soolikas, mis ta peast välja ripub. Õudne, ma rohkem ei suuda kommenteerida.
Patrake mida tahate- mütside kandjad- minu seisukohta te ei kõiguta. Jah, väikeste laste peas on need nunnud, aga miks, miks kuradi pärast peaks mõni täiskasvanud inimene omale sellise asja pähe panema? Oleks see siis vähemalt päris, no ei. Mingist kunstkarvast kokkukäkerdatud kole junn, millel on saba ja kõrvad.
Siit minu palve:
Kallis inimene,
palun mõtle enne, kui sa omale midagi karvast pähe topid. Jah, ma saan aru, et mõne mõistus tõesti ei küündi üle kuue aasta (ja sellises vanuses on see müts isegi aksepteeritav) aga ehk vaataksid enne peeglisse, kui midagi nii õudsat omale pähe kisud. Ma isegi ei hakka küsima, mitusada eurot sa selle mütsi eest välja käisid, sest ma lihtsalt sõna otseses mõttes oksendaksin oma varbad täis.
Palun, PALUN kuula oma kaasmaalasi ja ära pane omale sellist jõledust pähe!
Aitäh!
Ma olen näinud koledaid mütse, aga niii koledat pole ma mitte, MITTE kunagi näinud.
kista.
Subscribe to:
Posts (Atom)