My way..

Hakkasin mõtlema oma tulevikule, jälle. Ma võin ju sellest rääkida, aga kui palju ma sellesse ka ise usun? Või kui paljud teised mind usuvad?
Võin ju öelda, et ma teadsin juba ammu, mida ma teha tahan, aga kas see ongi minu viimane "kutse"? Kust me üldse täpselt teame, mida me oma eluga peale tahame hakata?
kui keegi mõtleb 13-aastaselt, et ta elukutseks on saada arstiks kas see siis jääbki nii? Või kui ta äkki ükskord ongi 25, lõpetab ülikooli ja avastab siis, et kõik need 12 aastat tema elust on raisku läinud, sest tegelikult oleks ta tahtnud hoopis juuksur olla..
kuhu mu jutt jõuda üritab on see, et inimesed teevad liiga tihti omad valikud ära.. või vastupidi liiga hilja. Mismõttes on inimene kaheteistkümnendas klassis ja tal pole ikka õrna aimugi, mida ta tegema võiks hakata. muidugi on aktsepteeritav see, kui ta lihtsalt ei saa teha seda, mille poole ta süda kutsub, kui kui tal pole lihtsalt õrna aimugi, on see.. kurb.
Kuid kui inimesed teevad omad valikud liiga varakult. Juba põhikooli lõpus teavad nad kindlalt, kuhu minna, mida teha, mida õppida, millele rõhku pöörata mis ülikool, mis eriala.. Neil on kindel siht silme ees, millises kodus nad elavad 15 aasta pärast ja mitu last neil on, milline nende mees välja näeb, kui palju palka nad saavad. Veidi ekstreemne, või mis?
Millal siis on aga täpselt õige aeg omad valikud teha. Kas me peamegi ootama seda õiget rongi kuni oleme 60-aastased ja võimetud lugema. Kui abituriendina on meie rong juba pea möödunud kas siis värskelt põhikooli lõputunnistuse kätte saanuna on meil veel liiga vara?
Isiklikult jõuan selle arutlusega sinna, et kõik teavad mida nad südamest teha tahavad siis, kui nad on kõiki valikuvariante kaalunud. Pean tõdema, et olen üks neist veidi ekstreemsematest näidetest, sest teadsin juba enne põhikooli viimast klassi mida ma teha tahan ja kuhu edasi minna.. milline mu korter kunagi välja hakkab nägema ja kuidas ma selle kõik saavutan. Südamest usun siiski, et kõigil on täpselt see oma nišš ja oma viis leida see, kuhu nende süda kuulub.
Peale selle kõige on lihtsalt puhas debiilsus kritiseerida teise inimese valikuid. Jah, olen seda ka ise teinud, ja mitte vähe, kuid avastan alles nüüd kui lapsik see on. Muidugi on mõned valikud naljakad.. näiteks inimene, kes tahab saada raamatupidajaks kuid oskab matemaatikat vähem kui mina. Inimene, kes tahab saada ajalooõpetajaks teadmata, millal toimus esimene maailmasõda.. jaaa niii edasi..
Kuid meil kõigil o siin maailmas omad valikud ja neid maha teha on tõesti lihtsalt lapsik! Me kõik üritame, mingil määral. Ma usun, et me kõik saame kord hakkama.

- kista.