Talv

Paar päeva tagasi avastasin endalegi üllatuseks et kätte on jõudnud talv. Päris talv kohe. Ja nüüd on see mingil põhjusel jälle kadunud. -Vähemalt oli ta paar päevagi meiega.

Talvega tuleb igal aastal see mõnus pehme-teki-kuuma-tee-hea-raamatu hõngus kaasa. Isegi praegu- olenemata sellest et olen päris õiged raamatud mõneks ajaks vahetanud koledate tarkust paksult täis topid prantsuskeelsete õpikute vastu - tahaksin selle kõige asemel hoopistükkis olla maal, istuda kamina ees villased sokid jalas ja tekk ümber ning lugeda hoopistükkis raamatut.

Tahaks olla hästi laisk.

Samas pole see ka päris tõsi, sest hetkeolukorras ma ei lea, et oleksin hullupööra tubli. Viimasel ajal tähendab tubli olemine minu jaoks juba seda, kui ma olen mõne õpiku avanud. Ja teisest küljest on kindlasti vähemalt viis inimest, kes minu nime kuulmise peale ütleksid otsekohe, et olen tubli ja vastutustundlik.

Okei- kuidas see kõik talvega seotud on?
- Imelihtne- talv ongi see kohutav laisk hooaeg, kus ma aastast-aastasse olen ja käitun mõnel pool nagu usin päkapikk ja teisel pool nagu magav pruun karu.
Miks nii?
- Mõelge ise- kui teil oleks valida uskumatu piinana tunduva paigalistumise asemel hoopis ringijooksmine, maailmaparandamine või lihtsalt teki sees volasklemine siis ausalt, kumma te valiks? Minu valikut teavad ilmselt paljud.

Siinkohal tahan teiski tekitada seda korralikku talve- ja jõulutunnet jagades teiega mõnda mõnusalt ja pehmelt talvist pilti. Ja kui mitte talvist, siis vähemalt sellist, mis mulle alati mõnusa talvetunde peale ajavad. Let's face it- suvel ju villaseid sokke väga tihti jalga ei pane?

Ma igatahes südamest loodan, et kallis lumekene kavatseb siiski lähipäevadel uuesti maha tulla, sest muidu on see harvaesinev jõulu- ja talvetunne jälle kadunud ja asendunub depressiivselt märja sügisega. 

Ae, aee! Lumii! 

Ilusat talveaega!

-kista

HALLOWEEN

ehk kõige lahedam pidu mis sel aastal maha peetud on.

Halloween on rohkemat kui lihtsalt õudsed kostüümid, nõiad, zombied ja kõik muu. Halloween (või halloo, viin?) on päev (ja eelkõige õhtu) kus inimesed võivad välja näha nagu idioodid ja see on väga okei. Räägin täiesti enda kogemusest, sest uskuge mind- normaalsel päeval ma nii linnas ei käiks. Minu kostüümiks oli siis üleni kollane onesie. Olin siiski Jake the Dog Adventure Time'ist, vaatamata sellele et nii mõnedki inimesed arvasid et ma olen Pikachu, sest ma olin kollane.
Olen siiani imestuses, et inimesed, ja veel nii paljud, võtsid vaevaks ja panid omale mingi kostüümi selga. Olgu selleks siis midagi nii väikest kui mask, või midagi nii suurt kui kaks-kolm tundi aega võttev meik et zombie/luukere olla. Uskumatu! Eesti noortel siiski on midagi tarka teha! Kuigi ma ei ole kindel, et vanemad inimesed võtavad kella nelja-viieni Tartu kesklinnas pidutsemist kui millegi targa tegemist. Siiski tahan tänada kõiki (kuigi neist võibolla keegi seda ei näe ega loe) kes eile võtsid vaevaks ja omale kostüüümi selga panid. Õhtu oli super ja tore ja ilus ja.. õudne.
Eriti meeldis mulle näha seda, et nii baarid nägid vaeva ja seda just Halloweeni jaoks. Nimetan ära eriti Möku, mis oli läbi käinud drastilise muudatuse ja baaridaamid nägid superlahedad välja!
Mida see Möku kohta ütleb? Või Kivi kohta? JAAA, need baarid hoolivad inimestest, sest vähemalt Mökus sain küll kohe sisse astudes ühe kauni, maitsva ja punase ning peale selle TASUTA shoti, sest olin kostümeeritult. SUPER! Ilmselgelt lähevad inimesed sinna tagasi.
Ütlen ausalt et ma olin väga üllatunud kui palju erinevaid rahvaid eile Rüütli tänaval liikus. Nägin paljusid zombiesid, kaht Darth Vader'it, KAELKIRJAKUT, piraate. Rääkimata erinevatest libahuntidest ja muudest koledate maskidega tegelastest. Ise liikusin ringi French Maid'i ja Lady GaGaga. Super! Eriti tore oli see kui inimesed tulevad su juurde ja tahavad sinust piilti teha sest sa nägid vaeva.
Maailm on imeline.
Halloween on imeline.
Mulle ei mahu pähe kuidas kellelegi küll Halloween ei meeldi? Super super super püha! Ja mis on selle puhul veel kõige lahedam on just see, et inimesed naudivad seda. Peale selle on kõik need kostüümid väga korralikud ice breakerid.

Extended fucking Essay

ehk what the fuck is social life?

Mis on Extended Essay ehk EE?

Tegemist on kõige ebameeldivama aspektiga IBs (International Baccalaureate) õppimisel. See on üks tore kuni 4000 sõnaline sügav uurimustöö, mille teema saab iga õpilane ise valida. Kõlab suhteliselt normaalsena, eksole? Aiuke probleem on see, et viitamine, bibliograafia ja kust sa kõik need faktid saanud oled peavad olema tehtud ülikooli teadustööde standardite järgi. Ehk siis: see on üks kole pain in the ass.
Tegelikult on üldse nii, et kogu kirjutamise protsessist selle kõige suurema ja pikema osa võtab ära just viitamine ja nende õigeks saamine. Samas- vähemalt olen mina seda juba keskkoolis teinud mida teised alles ülikoolis õppima hakkavad.. #jehhuu??

Oma EEga alustasin ma juba eelneval sügisel, kui pidime välja mõtlema mis aines me seda teeme ja mis teemal. Minu aineks juba algusest peale oli Inglise keel ja pealkirjaks lõpuks sai "The influence of friendship between J. R. R. Tolkien and C. S. Lewis on their depiction of friendship in The Lord of the Rings and The Chronicles of Narnia" (see natukene lühendatud versioon).

Põhimõtteliselt materjali kogumiseks läks terve eelmine aasta ja suvel sain ma siis lõpuks kirjutama hakata. Kui sisu olen ma alates esimesest mustandist suhteliselt vähe muutnud, siis just viitamine on see, mis muutub iga korraga kui ma selle kuradima wordi dokumendi jälle avan.

Kui ausalt öelda siis siiski kõige hullem asi EE juures on see, kui palju see stressi tekitab! Teate kui õudne on minna magama teades, et EE ootab tegemist ja seda peab veel nii palju tegema ja nii ilusti. Lihtsalt ei taha. Liiga palju on teha ja see pigem viskab kopa ette. pigem jah.

Lihtsalt uskumatu on see, kui palju ma (vabatahtlikult) pean tegema selle IB jaoks, eriti võrreldes nendega, kes Eesti õppekavas õpivad. Lihtsalt loodan et see kogu stressamine ja magamatus tasub end ära. Ja kui ei tasu eks te siis ka sellest kuulete, eksole :)

Aga nii palju siiis sellest. Mul ei olegi rohkem aega et midagi kirjutada, sest.. üllatus-üllatus, ma pean minema oma EEd veel parandama, enne kui oma peaaegu kõige viimasema drafti oma õpetajale saadan.
#fuckme

kista.

"nädala sees väljas ei käi"

ja kui kaugele ma selle ütlusega jõudnud olen.

Natuke naljakas, et inimesed käivad ja viskavad ja loobivad sõnu tuulde- iga päev. Mina samamoodi. Kord ma luban et tulen koolist koju ja õpin kohe kõik mis õppida annab ja siis luban, et nädala sees väljas ei käi. Aualtöeldes imestan, et niigi kaugele jõudsin. Samas kui on kõik tasuta siis ei saa ära öelda. Lihtsalt ei ole seda tugevust, et öelda et "SORRI MA EI TULE".
Tegelikult on nädala sees väljas käimine üks kuradima saatanast asi. Omaarust oled väljas ja võtad paar jooki ja siis avastad järgmisel päeval kell üheksa, et ei jõudnud tundidesse ja enesetunne on nii halb et ei tahagi enam kuskie jõuda.
Vähemalt nii juhtus eelmisel aastal. Tahtsin, et sel aastal nii enam ei juhtuks. Ja ennäe... peaaegu ei juhtunudki. Tegelt on mul väga halb tunne, et täna hommikul lihtsalt ei suutnud end voodist välja ajada.
Ja sellepärast ma nüüdsest ei teegi enam nii lolle valikuid. Ees ootab siiski (parandus: on juba alanud) kõige kohutavam aasta miu elust siiani, nii et ma ootan iseendalt austust iseenda vastu.
Te ei arva, et see on vaid õige? Kuidas ma saan üldse austada kedagi teist kui mul on endalgi sellega raskusi. Väga kole. Aeg on käituda nagu inimene. Nädalavahetused on puhkamiseks. Vähemalt sel nädalavahetusel on plaanis vaid head ja paremat.. 160 kilomeetrit rattasõitu ja korralik kodune söök. Mu, et kuskile hiljaksei pea muretsema sellepärast, et kuskile hiljaks jään.

Ilusat kooliaasta algust kõigile. Loodan et see on olnud kõik ee kõige parem ja huvitavam, kui te kunagi lootsite.

kista.

Kohustuslik kirjandus all the way

Mis juhtub kui sa avastad alles juuli lõpus et suveks on üks korralik persetäis raamatuid jäetud lugeda? Jah- hakkad neid kõiki korraga augustis lugeda. Ja kui sa arvad, et see on hea idee then you're gonna have a bad time. See juhtus minuga...
Kaks nädalat tagasi teadsin ma vaid et pean läbi lugema oma raamatud Extended Essay (IB asi, let it be) jaoks. Siis äkki tuli avastus et inglise keele õpetaja jättis ka 4 raamatut (pluss veel lugematul hulgal soovituslikku kirjandust) läbi lugemiseks. Takkaotsa tuli mul ka meelde prantsuse keele kohustuslik kirjandus. No mida veel!
Nii ma siis istun- kalender augustiks kohutavalt täis planeeritud ja pakitud ning 7 raamatut käeulatuses. Hetkel ei ole mul mingit motivatsioon neid lugema hakata. Kohutav. Võibolla annaks midagi teha kui need raamatud oleksid kõik umbes 100-leheküljelised, aga looda sa vaid. Keskmine lehekülgede arv jääb kuskile 250-300 kanti julgen pakkuda. Miks ma küll nii tegin?
Vastus on lihtne- ma lihtsalt ei teadnud! Suvega oli mu peas vaid see tobe Extended Essay ja kõik need muud uurimustööd, ning see ongi põhjuseks miks need raamatud kuidagi tahaplaanile jäid. Peale selle- kellele üldse meeldib suvel kooli peale mõelda. Mulle tulevad judinad peale kui oma koolisõrmustki näen.
Tagatipuks räägivad kõik minu sõbrad ja sõbrannad sellest mida nad järgmisel aastal õppima lähevad. Kes juurat, kes sai arstiteaduskonda sisse. Kes läheb reisima või tööle ja kes kõik Tallinna kolivad. Ja siin olen mina- üks aasta gümnaasiumi veel jäänud. See on kohutavalt imelik tunne ja veel imelikumaks läheb see kõik siis kui ka minult küsitakse mida ma siis järgmisel aastal teen. "Lõpetan loodetavasti gümnaasiumi." on see üks ja ainuke vastus.
Mu vanemad küsisid mida ma augustis teen, sest nende jaoks olen ma ju terve suve lihtsalt istunud. Ega neil asjad väga valesti polegi läinud. Kuigi päris viltu küll. Esiteks ei ole ma lihtsalt istunud- uskuge või mitte aga oma CAS diary olen ma peaaegu valmis saanud (kuni siiamaani) ning YFUga olen ma ka väga palju juba koos teinud. Kuigi eks august on YFU tipp kindlasti.
Peale selle- nagu ma juba ka enne mainisin- on mul veel igas aines üks tore uurimustöö vaja kirjutada ja ma olen isegi suutnud neid mõelda. Mis tuletab mulle hetkel meelde et ma peaks ka inglise keeles 3 esseed ära kirjutama mida ma kevadel ei jõudnud.
Siit aga järeldus- miks õpetatakse lastele juba väiksest peale sisse et suvi on puhkamiseks. Mäletan kui viiendas-kuuendas klassis naersime septembris, et kellel kõige kohutavam käekiri on sest keegi ei olnud 3 kuud pastakatki kätte võtnud. Või kui keset juulikuud nägid oma klassiõdesid-vendi ning imestasid et kus nad küll viimased poolteist kuud end peitnud on. Nüüd on kõik teistmoodi.
IB eeldab, et need kolm kuud on eelmisel aastal õpitu kordamiseks ja siis veel miljoni uue asja tegemiseks. Kuhu jääb puhkus? Ilmselt ei ole ma ainuke, kes terve oma täispakendatud augustikuu igal vabal päeval, õhtul ja ööl mõnd koolitööd teeb.
Kohutav kui suve viimane kuu läheb mööda nii et kui käes on september siis mõtled et kuhu see august küll jäi. Minu aju on igatahes omadega juba sügises ja ärkab igal hommikul koletu vara üles ja tuletab mulle meelde et ma pean raamatuid lugema, selle asemel et internetist kassipilte naerda.

kista.

I don't need this kind of negativity in my life..

... ehk kuidas oma sõpradest kaugeks jääda 3 nädalaga.

Sõprus on miski mis nõuab aega. Ma peaks ju teadma- olles olnud vahetusõpilane ja kolinud ühest kohast teise. Sõprus võib alata ühe tühise õllega ning sestpeale kesta terve igaviku. Samas kas pole mitte naljakas kui kiiresti see kõik lõppeda võib? Sõprus tõesti vajab aega ja pühendumust. Kahenädalasest sõbrast on ilmselgelt lihtsam lahku kasvada kui eluaegsest, kuid kõik on võimalik.

Järgnev lugu ei tähenda, et need sõbrad keda ma silmas pean ei ole enam minu sõbrad. Lihtsalt hetkel ei ole ma neist nii suures vaimustuses kui ma varemalt olnud olen. Ja see kõik on tõesti väga naljakas ning ma siiralt tean ka ise, et minust ilmselt jääb mulje kui tühisest tiinekast, aga see kõik on tõsi.
Kindlasti ei ole selles süüdi otseselt mitte keegi. Või pigem on õigem öelda, et mul ei ole kedagi peale enda süüdistada. Aga midagi siiski on juhtunud. Ükskõik kui palju ma ka ei prooviks, need inimesed ei ole minu jaoks enam samad mis nad olid enne.
Siit rändame minevikku. 11. juuli 2012. Ma tulin tagasi oma vahetusaastalt. Lennujaamas olid mul vastas ema, isa ning kaks minu parimat sõpra- Jörgen ja Jüri. YFUkad. Nendega koos olemine oli lihtne. Terve suve olin ma nendega koos- enamjaolt Tallinnas. Sinna alla lähevad ka kõik YFU üritused kus me koos käisime ja olime. Kõik oli korras. Jätsin piisavalt aega ka oma vanadele sõpradele ning eelkõige sugulastele, et nad kuulaksid kõigest mis ma Norras läbi elasin. Minu elust ei puudunud midagi.
Nüüd rändame olevikku. Kolmekümnes juuli kaks tuhat kolmteist. Ja kõik on muutunud. Ja mitte selle koha pealt, et mul ei ole enam oma parimaid sõpru YFUst, vaid just selle koha pealt et YFUs ongi minu ainukesed sõbrad. Omaarust tegin kõik nii nagu enne- jätsin piisavalt aega kõigile. Aga ilmselgelt pole see nii nagu ma arvasin.
Sellest järeldus- sõpradest lahku kasvamine võtab peaaegu vaid murdosa sekundist. Ja mul on kahju. Mul on kahju eelkõige endast, et midagi sellist juhtus ja just et ma lasin sellel juhtuda. Või pigem et ma lasen end sellest nii palju mõjutada. Aga midagi juhtus.
Sõbrad, kellega ma viimasel aastal olen kogu aeg koos olnud ja pidutsenud, ei ole enam need samad kes nad olid talvel ja kevadel. Ma ei vaata neid enam samamoodi. Nad on nii muutunud- minu jaoks. Mõtlesin just kuidas selline asi üldse juhtuda sai?
Ilmselt tean vastust. ELU. Või pigem.. YFU? Kas on võimalik pühendada end liiga palju ühele seltskonnale ning seepärast kasvada lahku teisest? Elav näide on olemas.
Mul on palju sõpru. Aga nad on muutunud. Või siiski olen mina muutunud ja kõik on teistmoodi. Kõige õigem on vist öelda et mõlemad osapooled on muutnud.

---

Nagu te aru saate on see blogi saanud uue kujunduse. Sisu on uus. Blogi hääl on uus. Inimene kes seda kirjutab on uus. Kõik on uus.. septembrikuus? Hetkel on küll veel juuli, aga plaanin seda blogi hakata pidama nädalatekaupa. Ehk siis luban (kasvõi iseendale) et ei möödu nädalatki kui see blogi midagi uut ei näe. Olgu selleks siis mistahes- minu mõtted ja elu, muusika, restoraniarvustus või niisama tühi jutt. Kirjutamine vajab harjumust. Samas ilmselt leiab siit edaspidi nii mõndagi ingliskeelset kirjatükki.

kista.