... ehk lühidalt sõprusest. Mis võib sule kergusega segamini minna sõnaga "õnnelikkus".
Ilmselt algas kõik sellest kui mu peas ükspäev lahvatas (täie tõsidusega) mõte, et ma ei lähegi laia maailma pärast seda aastat. Olin ma muretsenud selle pärast juba poolteist aastat. Kust ma saan raha. Kust ma saan toa. Kust ma saan raha. Kust ma saan... raha. Kuidas ma saan sinna sisse. Kuidas ma saan sinna. Ilmselgelt oli mu pea täis kõiksugu koledaid ja raskeid mõtteid. Ja uskuge või mitte, aga need küsimused tõid pimedust ja mu muidu ilmselgelt valgesse suhtumisse ellu.
Igatahes sel saatuslikul päeval läks kõik teistmoodi. Ühtäkki valdas mind täielik rahulolu ja... õnnetunne. Ja miks? Sest ma ei lähe laia maailma. Sest ma ei pea muretsema selle pärast, kas mul on piisavalt raha et ära minna. Ma ei pea mõtlema sellele, kuidas ma sinna saan. Ma ei muretse selle pärast kas ma saan sisse. Ja see kõik tegi mind sekundi murdosaga lihtsalt õnnelikuks.
Ilmselt mõtlete nüüd, et oota, kuhu see sõpruse jutt siis jääb? Küll ta tuleb... kohe tuleb. Sest sõprus ja see kõik on tihedalt ühendatud. Sest ilma nende vapustavate nädalavahetusteta Tallinnas ei oleks ma kunagi isegi suutnud uskuda, et ma võiks Tallinnas elades õnnelik olla. Ma ei oleks suutnud ette kujutadag, et Tallinnas olek on hea. Või et Tallinnas olek on midagi minu jaoks. Ja just enda pärast ma ju elan.
Kogu mu õnneotsimine algas eelkõige mu enda seest. Kuigi ajakirjandust ja inglise kirjandus on midagi, mis mind siiani kohutavalt huvitab ja mille õppimisest ma olen tõesti südamepõhjani huvitatud, siis ilmselgelt kaalus selle üles fakt, et ma saaks õppida midagi mis on üdini ja läbinisti mina.
Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma ei taha Tartu jääda. Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma tahan India kultuurilugu õppida. Et ma tahan Indiat õppida. Ma lihtsalt teadsin kohe, et õppides midagi, millega ilmselgelt mu vanemad väga rahul ei ole toob mind automaatselt lähemale sellele, kes ma tegelikult olen. Lõppkokkuvõttes elame kõik enda jaoks, eksole?
Ja faktiks jääb see, et ilma selle pilguta, millega olen viimased neli kuud Tallinna näinud, ei oleks ma kunagi osanud mõeldagi, et Tallinn võibki olla just see koht kus ma saan lõpuks õnnelikuks. Miks? Sest ma olen alati arvanud, puhtast südamest, et Tallinn on kole suur, kole kiire, kole ilusate inimestega ja kole ülbe. Ja ma suutsin selles kõiges nii valesti pakkuda. Tallinn on väike. Tallinnas, nagu igas linnas, on inimesi kes kiirustavad ja samas on inimesi kellel on südamest ükskõik. Tallinna inimesed ei ole vaid ülbed ja väljast ilusad. Tallinnas- nagu jällegi igas linnas- on inimesi kes näevad välja kui kodutud ja samas on kõige huvitavamad inimesed kellega üldse võimalik kohtuda.
Ja just selliste inimestega olen mina kokku saanud. Eelkõige on selles süüdi küll YFU, aga lõpuks sõpruse toob inimestes välja ikka see hea tunne kui sa nendega koos oled. YFU oli lihtsalt seal, et me tuttavaks saaksime. Ja uskude või mitte, aga nende inimestega koos me ükskord päästame maailma.
Ja need inimesed, kes on vaid mõne kuuga (või mõne puhul aastaga) pugenud mulle sügavamale südamesse kui mõni teine inimene kümne aastaga, ongi põhjuseks miks ma olen rahul. Ja miks ma olen rahul Tallinnaga. Ja miks ma olen rahul sellega, et ma saangi olla ja jääda (mingiks ajaks) Tallinnasse elama ja õppima. Sest ma tean et mind juba praegu ootab seal kodu.
Ükskord olemegi meie need kes maailma päästavad.
kista
