Õppimisest

Kas teate seda tunnet, kui tahate kõike enda sisse immutada? Kui tahate igat uut informatsiooni lihtsalt võtta ja seda selgeks saada?
Mina tean.

Mida ma viimasel ajal olen avastanud, ilmselt seepärast, et olen enne liiga pime olnud, et seda reaalselt tähele panna, on see, et ma tahan õppida ja teada kõike (iseenda jaoks- ilmselgelt) seni, kuni mul ei ole kohustust seda reaalselt õppida ja teada. See arusaam on pannud paljud mälestused minu jaoks õigesse paika.

Mäletan, kuidas ma vahetusaastalt tagasi Eestis olles tahtsin minna kooli ja õppida. Tahtsin olla kõige parem. Tahtsin teha kõike.  Tahtsintahtsintahtsin. Ja kahe kuuga oli see suur motivatsioonitung kadunud. Kuhu see kadus? Kohustustesse.

Mulle ei meeldinud põhikoolis matemaatika ja füüsika. Ma tundsin tülgastust vene keele vastu. Ma ei tahtnud õppida inglise keele grammatikat ja bioloogia ei olnud üldse huvitav. Keemia mulle meeldis, aga sellest ei tahtnud ma kellelegi rääkida- keemia meeldib ju ainult nohikutele.

Muidugi tegin ma kõik ära mis ma tegema pidin, aga ma ei teinud seda hea meelega. Minus ei olnud seda sisemist tahtmist seda teha, sest see kõik käis aja peale ja õpetaja oli alati valmis meelde tuletama, et midagi on puudu ja tegemata aga aega enam ei ole.

Ma olen praeguseks aru saanud millal inimesed õpivad kõige rohkem. Või vähemalt - millal mina õpin kõige rohkem. Lihtne - siis kui ei pea. Siis, kui saad võtta oma aja ja õppida täpselt sellest, millest sa tahad rohkem teada.

Nüüd, olles ülikoolis, tahan ma aina rohkem teada ja õppida just seda, mis mind huvitab. Olen võtnud omale 100% vabatahtlikult kohustuse seda kõike ka teha, mis minult tahetakse (olin see ju siiski mina, kes lepingule alla kirjutas), kuid millegipärast ei tee ma seda ikka. Miks?

Sest mina olengi see inimene, kes kohustusi väldib. Ma võin need asjad ära teha. Ma võin olla osa sellest ühiskonnast, kus austatakse kohustusi ja täidetakse neid. Aga ma ei taha. Ilmselt jään oma elu lõpuni nendele kohustustele vastu puiklema.

Mulle ei meeldinud põhikoolis füüsika ja nüüd loen seda vabatahtlikult, sest see on huvitav. Ma ei näinud gümnaasiumis suurt vaeva esseede kirjutamisega, sest ükski teema ei olnud minu poolt vabalt valitud ja ma tundsin, kuidas ma ei saa kirjutada seda mida ma tahan, sest mulle sunnitakse peale midagi muud. Ja nüüd ma kirjutan sellest millest ma tahan, ja mulle meeldib see. Ma jälestasin bioloogiat läbi põhikooli ja gümnaasiumi ja alles nüüd olen mõistnud, kui sügavuti huvitav see on.

Ilmselt on mu jutu mõte see,et meile ei õpetata seda koolis. Et meile ei õpetata koolis seda, mis on tegelikult tähtis. Miks ma loen seda kõike, mida ma põhikoolis ja gümnaasiumis oleksin pidanud lugema nüüd, pärast kohustuslikku kooliteed? Sest ma tahan. Sest mind huvitab see. Sest ma ei pea omale enam pähe tuupima fakte, mille eest keegi paneb mulle hinde. Sest minu teadmisi ei defineeri numbrid või tähed või protsendid.

Me peaksime õpetama noortele põhikoolis, et oluline on õppida enda jaoks. Needsamad inimesed on meie tulevik ja nad peavad mõistma, et teadmised maailmast on olulised nende enda jaoks. See on äärmiselt kurb ja südantlõhestav kui inimesed õpivad vaid numbritele. Ja kui inimesed lasevad nendel numbritel end defineerida kui "kasutu" või "tark" või "rumal".

"Sa jõuad oma elus veel kaugele" on midagi, mida mu eesti keele õpetaja üheksandas klassis mu ühele klassiõele ütles. Ma olin kade - ilmselt ei olnud ma ainuke. Ma tahtsin, et ta ütleks mulle ka seda. Aga ta ei öelnud. Ma tahtsin temapoolset kinnitust, et mina jõuan ka kaugele. Olenemata sellest, et minu hinded ei olnud vaid neljad ja viied, aga ma tahtsin, et see autoriteedi figuur mu elus ütles ka mulle, et ma jõuan kaugele.

Paar aastat hiljem pidin kuulma seda, kuidas ma ei ole piisavalt hea, sest mu hinded on kolmed. Samal päeval kuulsin ühes teises aines, kuidas ma olen nutikas, sest mu hinded on viied. Ma olen nutnud end magama, sest ma sain kahe ja tundsin end väärtusetuna. Ma olen olnud õnnejoovastuses kui olen saanud viie, kuigi ma väga ei pingutanud.

Ma elasin aastaid hinnetele ja me peame seda muutma.

Ja nüüd.
Nüüd kui ma õpin ja ammutan teadmisi vaid sellel eesmärgil, et TEADA, teen ma seda hoopis hoolikamalt ja läbimõeldumalt. Ma ei õpi selle nimel, et saada hea hinne. Ma ei õpi selle nimel, et keegi saaks mulle öelda, et mul ilmselt läheb tulevikus hästi. Ma õpin sest ma tahan. Ma ei pea end kellelegi tõestama ja see tunne on suurepärane.

Miks me seda juba põhikoolis õpilastele selgeks ei tee? Soovin vaid, et kõik noored saaksid aru, et nende hinded ei defineeri nende tulevikku. Nemad ise defineerivad iseend.

kista.