Ütle midagi!

ehk suhtlus kui funktsioneerivate suhete alustala.

Liigagi palju olen oma elus näinud suhteid, mis ei toimi. Siinkohal ei räägi ma vaid romantilistest suhetest, vaid igat laadi suhetest- sõprade vahel, kolleegide vahel, perekonnasisesed, õpetaja-õpilase vahelised- milliseid aga ise soovite. Aga ma olen näinud kümneid, ilmselt sadu, probably not tuhandeid, aga siiski piisavalt palju suhteid, mis ei toimi. Ja ma ei teagi millised on toimivad suhted, sest neid suudan ma oma elus kokku lugeda ilmselt ühe käe sõrmedel.

Põhjus, miks sellest teemast kirjutan on lihtne - puutun sellega viimasel ajal isiklikult kokku. Olenemata suhetest, viimasel ajal olen väga palju kokku puutunud sellega, kus inimene mulle ei vasta ega minuga ei suhtle ja samas ka kus ma ise täpselt sama vea teen - vaikin.

Idee iseenesest on lihtne ja arusaavad kõigile - suhtled ja räägid ja ei ole vait ja kõik laabub suurepäraselt. Ei ole lahkarvamusi, ei ole möödarääkimisi... Ei ole midagi, mida võiks valesti mõista või mis võiks mõistmata jääda. Eks me kõik avastame mingil hetkel oma elus, et võibolla oleks pidanud sel hetkel midagi ütlema, aga me ei teinud seda. Miks?

Võin rääkida vaid isiklikust kogemusest, sest psühholoog ma ei ole. Ma tean vaid seda, miks mina ei julge väga paljudes kohtades oma suud lahti teha. Ja tegelikult on vastus lihtne - ma ei julge. Lihtne ja arusaadav - ma ei julge. Mul ei ole piisavalt seda... julgust, et midagi teatud kohtades öelda. Ja see on erinev - vahel ma ei taha inimesi lasta oma mõttemaailma, sest ma ei usalda neid. Vahel ma tunnen, et ma võibolla ei tea ega tunne seda teemat piisavalt, et ma julgeks sõna võtta. Vahel ma kardan inimest, kellega ma räägin (olgu ta mistahes autoriteet). Aga ma lihtsalt ei julge.

Ma ei vaidle vastu, et olen oma elus elanud läbi juba aja, kus ütlesin ja tegutsesin ilma mõtlemata, ja samas võib ka see olla põhjuseks miks ma ei julge. Aga kas pole see mitte lauslollus?
Mismõttes ma ei julge avaldada oma arvamust - on meil tõesti kõik maailmas nii mustvalge, et elame vaid õigete ja valede vastuste põhjal? Ma ei tahaks seda uskuda. Miks ma ei julge inimestele usaldada oma mõttemaailma? Sellest tekib arutelu, diskussioon. Läbi enda avamise avame ka teisi inimesi ja nende mõtteid, unistusi, hirme. Kõike. Nende oma maailma.

Kuidas ma viimasel ajal isiklikult selle teemaga kokku puutunud olen? Lihtne. Kõik algas sellest kui ma nägin kuidas mu vahetuspere Norras omavahel suhtles. Kuidas mu sealsed vanemad teadsid teineteise iga mõtet, soovi, unelmat. Kuidas na teadsid, mis neil tööl juhtus. Neid huvitas teise arvamus mingi kindla uudise kohta. Ma olin tõesti üllatunud. Miks? Sest ma ei olnud kunagi näinud, et kaks inimest omavahel nii vabalt ja piirideta suhelda saavad. Ma olin kuusteist ja ei olnud mitte kunagi oma elus kogenud seda, et ma võiksin kedagi puhtalt lihtsalt usaldada.

Imelik? Elada kuusteist aastat teadmisega, et 100% puhast, piirideta, läbipaistvat ja ausat suhet (ükskõik millist suhet) ei ole olemas. Ja ma pean tänama vaid oma Norra perekonda kes mind sellele maailmale tutvustasid. Neid nähes, nendega koos elades ja neid tundma õppides ma sain lõpuks aru, kui oluline on inimestevaheline suhtlus. Aus suhtlus.

Tagasi Eestis olles olen ma just selle koha pealt ilmselt kõige rohkem muutunud. Ilmselt on kõige kurvem just see, et ma ei suuda siiani kedagi usaldada nii jäägitult ja piiritult, et võiksin talle rääkida kõike seda mis mu peas toimub. Miks? Sest jällegi - ma kardan. Aga samas ma tean, et mul on olemas vähemalt kolm inimest, kellele ma võin usaldada maa ja ilma ja vähemalt 90% oma isiklikust universumist mu sees. Ja nad ei mõista mind hukka.

Niisiis olen oma elus näinud tegelikkuses kaht erinevat suhet - töötavat ja mittetöötavat. Ehk siis - ma tean millest ma räägin. Ma tean ka seda, et suhtlus peaks olema meie ühiskonna alustala. Kuidas me suudame kunagi milleski kokkuleppele jõuda, kui me ei suhtle omavahel normaalselt. Kui me ei kuula kui on vaja ja ei ütle välja kui on vaja.

Me ei tohiks karta oma arvamuse avaldamist. Me ei tohiks karta seda, mida teised meist arvavad. Ideaalis oleme  kõik head ja tugevad inimesed, kes ei karda. Reaalsuses? On nii mõndagi mida parandada. Aga ka lahendus on lihtne. Õppida usaldama, kuulama, rääkima, suhtlema. Ilmselt peame õpetama inimestele juba lapsest peale, et hea läbisaamise võti on suhtlus. Sest suhtlust ei saa olla liiga palju. Me oleme sotsiaalsed olendid siin maal. Ja seda põhjusega.

Ütle midagi.
Lihtsalt ära vaiki.

kista.