Esmaspäeva varahommikul oli Tartus ilus ilm- nii palju kui kell kuus seda ilma oli. Esmaspäeva varahommikul kell 6:20 lahkusime Tartust kauni Lux Expressi bussiga ning neli tundi hiljem algas meie suurepärane reis koos kohutavalt pikkade ooteaegadega Riiast. Kuna Riia lennujaam on väike ja suhteliselt igav, siis ilmselgelt seal midagi väga huvitavat ei juhtunud. Nalja hakkas alles saama, kui pärast neljatunnist ootamist ja kolmetunnist lennukisõitu leidsime end Istanbuli Ataturk lennujaamast.
Istanbuli maandumine oli suurepärasne - õues oli korralikult soe ilm ning päike oli väljas - meie plaan minna uudistama ka Istanbuli kesklinna oli lootustandev... kuni me jõudsime passikontrolli järjekorrani.
Järjekorda seistes näitas kell 18:45 kohalikku (ja ka Eesti) aega. Kui ma lõpuks oma templi passi sain oli kell 20:01. Kõik see järjekorras ootamine ilmselt tasus end kokkuvõttes ära- tempel oli olemas. Kena aktsendiga härrasmees küsis minult vaid kas ma olen enne Türgis käinud ja miks ma täna Türki lähen - võite vaid ette kujutada kuidas ma talle tülpinud näoga pärast pikka päeva seletada üritasin, et ma lähen vaid hotelli magama et homme varahommikul jälle lennukile istuda. Pärast seda pikka ootamist sai selgeks, et kesklinna me sel korral ei jõua. Lootsime vähemalt, et leiame mõne mõnusa koha hotelli lähedal kus veidi lõõgastuda ja midagi korralikku süüa... lootsime.
Pärast passikontrolli tuli meil aga üles leida Turkish Airlines Hotel Desk. Kui keegi teist on Istanbuli lennujaamas viibinud siis ilmselt teate, et kohe väljapääsu juures on tuhandeid hotellide registratuure. Mida meie aga ei leidnud oli see, mida meil tegelikult vaja oli. Küsisime kokku viielt inimeselt ning nad kõik juhatasid meid erinevatesse kohtadesse ja eri suundadesse- super! Pärast pooletunnist otsimist me siiski leidsime selle kauaotsitud Tukish Airlinesi Hotel Deski. Seisime siis järjekordselt järjekorda. Pärast kümmet minutit tuli aga välja, et vene rahvusest inimesed kes meie ees seisid tegelikult ei olnudki järjekorras- ole sa tänatud Kaur, et sa vene keelt mõistad!
Järgnes veidi ootamist, aga lõpuks leidsime end lennufirma poolt organiseeritud bussis, mis meid siis lennujaamast hotelli viis. Selleks ajaks valitses väljas juba kottpimedus ja aina selgemaks sai see, et tegelikult tahame me kõik lihtsalt magama minna... või pigem pesema ja siis magama.
Hotell, kuhu me lõpuks välja jõudsime viis meid kõiki hämmingusse- viie tärniga superilus hotell. Ja mis meie- kui eestlaste- jaoks kõige tähtsam? INTERNET! Niisiis saime pärast (veelkord) ooteaega oma hotellitubadesse võtmed ning esimese asjana viskasime end Lauraga voodisse pikali- võite kujutleda meie rõõmu!
Pärast kõike seda jalgadel seismist ja koti vedamist (millest mu õlale jäid verevalumid) olime me lõpuks kohale jõudnud! Me olime Istanbulis!
Kuna kõht oli tühi siis tsekkisime üle ka kohaliku baari ja restorani- hinnad olid laes. Küsisime retseptsioonist, et ehk on mõni supermarket lähedal ning avatud. Vastuseks saime: "oil-station- around the corner" ja nii me siis sammud sinna seadsimegi.
Mis on kõige pikem aeg mis te kunagi olete veetnud bensiinijaamas? Meie veetsime seal esimese käiguga hea 15 minutit ja teise käiguga hea 20 minutit. Valik oli nii suur ja hindu oli nii vähe. Müüja, kes tegi näo nagu teaks kus on Eesti, hoidis kramplikult käes oms taskukalkulaatorit et meile öelda misasi kui palju makdab- keeleliselt ta seda võimeline tegema ei olnud. Aga oma küpsised ja veed ja kommid saime kätte.
Magada saime sel ööl täpselt kolm tundi - kuni hotelli valvelauast meie tuppa kell pool neli helistati ja öeldi kibekiirelt "good morning", et telefonitoru hargile visata. Poole tunni pärast sõitsime juba jälle lennujaama poole- Istanbulis valitses pimedus.
Mis aga naljakaks osutus oli too kiirtee mida mööda meie buss lennujaama poole vuras- esiteks oli sinna äärde juurde tekkinud maju.. ning teiseks nägime me hobust vankriga, kes tuimalt omaniku sunnil mööda kiirteed jalutas... Võimalik ainult Türgis?
Pärast seda järjekordset magamata ööd algas ilmselgelt järjekordne ootamine. Saaks aga lõpuks Makedooniasse! Kui pärast kohutavat hommikusööki lennujaamas lõpuks oma värava teada saime ning sinna läksime siis ühine otsus oli lihtsalt magama.
Mingil ajahetkel, pärast umbes tunniajast und ühel kõval lennujaamapingil, kuulsin äkki kuidas me peame väravat vahetama. Ning sel hetkel sai mul sellest kõigest villand- ausaltöeldes olin vihane kogu süsteemi peale. Ma olin väsinud, hiiglasliku unevõlaga, tülpinud kõigest sellest kõndimisest ja ootamisest ja nüüd äkki pidime veel uue värava juurde minema. Oeh!
Lõppude lõpuks olime me viiekesi siiski viimaks lennukil ja teel Makedooniasse- oli ka aeg!
Ainuke asi mis lennukis vahvat juhtus oli hommikusöök lennufirma poolt. Ärge saage valesti aru- Turkish Airline on ilmselgelt mu lemmik lennufirma ja nad on väga lahedad ja ülicool et me süüa saime. Probleem oli lihtsalt nendes juustudes! Üks, saia peale panemiseks mõeldud juust, oli feta juust. Aga mitte tavaline feta juust (või siis ma ei tea mis on tavaline feta juust), vaid kõva, pudenev ja üleliia soolane. Pärast noaotsaga selle proovimist olin reaalselt üllatunud. Ilmselgelt oli sellel oma käsi mängus ka üleväsimusel. Too teine juust mis sinna juurde oli lõigatud oli üks korralik ketsitald. Lauraga reaalselt ei suutnud välja mõelda täpsemat kirjeldust- ilmselt pole seda vajagi. Toda ketsitalda oli võimatu närida ja süüa, aplaus nendele vanadele makedoonlastele üle vahekäigu kes seda suutsid!
Meie esimene reaktsioon nähes Skopje Alexander the Great Airporti oli ilmselge hämming. Lennukiangaar oli plekist ja kohe kokku varisemas, lennukid mis muidu lennujaamas seisid olid imepisikesed ja väiksemgi torm lükkaks nad ümber, lennuraja plaatide vahel kasvas muru ja lennujaama hoone tagumine osa ei olnud ka just midagi suurepärast- hiljem märkasime et eestpoolt on see reaalselt ilusam kui näiteks Tallinna lennujaam.
Kohe kui lennujaama sisse astusime märkasime igasuguseid erinevaid vigureid- nii alumiiniumist juhtmete vedamiseks ehitatud kolmekorruselised redelid lae all kui makedoonia keele eripära. Silt oleks nagu vene keeles aga kuskile vahele on topitud j-täht. Kus muidu on pärast kaldkriipsu inglise keelne sõna siis seal on makedoonia keelne(?), aga ladina tähestikuga... what's up with that?
Pärast viimast passikontrolli leidsime, oma üllatuseks, et meie kotid ja kohvrid on alles ja vigastusteta- ole sa tänatud Turkish Airlines - ning edasi viis meie tee, jälgides meile saadetud instruktsioone, õue ja bussile, et saaksime Skopjesse tulla.
Bussireis oli vapustav! Proovin teile täpselt kirjeldada seda, milline on Makedoonia:
Kui maja ei ole peldik (ehk- kokku vajumise äärel kividest ehitatud "maja") siis on see võiks öelda, et üles löödud, tavaliselt kas punastest tellistest või kollaseks värvitud mingist muust kivist suurepäraselt kaunis maja. Ja kui see maja on ilus, siis 100% hooldamata on jäetud nii aed, puukuur, värav, õu, auto jnejnejne. Ehk- maja on väljast küll kaunis, kuid need lagunenud puukuurid (ma isegi ei tea kas puukuur on õige sõna- need on pigem kaheksa lauda taotud nelinurkseks logudikuks ning eterniiti peale visatud) nende kaunite rõdudega kollaste majade juures on küll vapustavalt kole.
Teiseks- makedoonias on väga levinud kasvuhooned. Ainult, et nende kasvuhooned on pigem kilega kaetud onnid, kui korralikud nagu meil Eestimaal tavaks. Kolm vaia on pandud kahele poole otstesse ja üle nende on loobitud kile- mõlemal pool otsas on auk ja ust ei ole. Ilmselt on kliima piisavalt soe.
Kui Martin mulle paar päeva tagasi ütles, et Skopje on kui Teemapark, kus kujusid on rohkem kui inimesi siis ilmselgelt ma väga tõsiselt seda ei võtnud. Seda kuni selleni, kui sellesamuse bussiga Skopjesse jõudsime- meile sõitsid vastu nii punased kahekorruselised bussid- justnagu London! - kui veel Nõukogude Ajast roostetama jäänud bussid. Mõlemad vedasid inimesi!
Skopje äär meenutab pigem mõnd suvalist väikelinna - naabritel on ilus maja, aga mina elan peldikus. Rõdud, mis tegelikkuses ilusaid kortermaju ideejärgi ehtima peaksid olid kõik lagunemise äärel. Annan 100 dinaari sellele, kes sinna peale julgeb astuda!
Skopje bussi- ja rongijaam on jällegi üks omaette elamus. Inglise keelt siin keegi isegi mõistab ja oskab ka kehakeeles vastu rääkida, kuid enamik inimesi kes meile vastu tulid küsisid meilt otse "Taxi? You need taxi? Cheap cash money taxi!" Õnneks olime saanud instruktsioonid oma Makedoonia noortevahetuse peakorraldajalt, kes ütles et jätke aga oma kohvrid bussijaama ning minge linna uurima- ja seda me tegime!
Linnakaardist ei olnud seal keegi vist midagi kuulnud ning suure kaardi pealt, mis rippus seinal, ei suutnud me viie minutiga iseenda asukohtagi üles leida. Järgmiseks käiguks mõtlesime, et kui bussijaamas linnakaarti ei ole siis ehk leidub seda postkontoris ning selle suunas oma sammud seadsime. Meie üllatuseks astusime postkontorist sisse ja saime aru, et kuigi see on (ka) postkontor, on põhirõhk sellel kohal siiski maksete tasumine ja maksmine üleüldiselt. Ehk- Makedoonlased internetipanka ei kasuta. Veider? Jah! Peale selle oli kogu see saal jälle samasugune omamoodi nagu kogu ülejäänud Makedoonia- paremal pool lagi vaid hallitas ja lagunes- vasakul pool puudus see üleüldse! Kogu suur saal meenutas mõnd nõukaaegset kohta- alustades nii ribikardinatest ja lõpetades üleüldise sisustusega. Ja- nagu Makedooniale juba omaseks- tehes asja veel lambisemaks ei puudunud sealt seinalt üks hiiiiiglaslik maal! Ja kui ma ütlen hiiglaslik siis ma mõtlen- HIIGLASLIK!
Kuna ka "postkontoris" linnakaarti ei olnud otsustasime bussijaama tagasi minna ja küsida, et kas saame mõne bussiga siis kesklinna. Tuli välja, et peame vaid otse mööda teed kõndima ja 15min pärast olemegi kesklinnas.
Skopje tänavad on praegu kaetud valimisplakatitega. Aga need pole mitte kohe üldse sellised nagu Eestis- kui Eesti poliitikud vaatavad otse kaamerasse, siis Makedoonia omad "vaatavad tulevikku". Peale selle on kõik nende pildid photoshopiga nii tugevalt üle lastud, et kõik poliitikud on sama nägu! Elagu Makedoonia valimised!
Linna poole kõndides nägime aga jälle neid imeilusaid puukuure, üldiselt korralikke maju ("korralikke") ning jõudsime välja ka päris Euroopa kaubanduskeskusesse- väiksem küll kui Viru keskus, aga ütleme et Kristiine keskuse mõõdu peaaegu annab välja. Või pigem mitte.. Võibolla rohkem kui Port Artur Pärnus! Aga veider oli selle juures pigem see, et kui ühel pool teed oli jällegi lagunemise äärel puust aknaraamidega "pilvelõhkuja" (kus- muideks - iga akna all oma konditsioneerijahuti) siis üle tee kõndides oli seal kohe päris oma kaubanduskeskus. Räägi veel sellest et Makedoonia ei suuda otsustada misasi ta on.
Saime aru, et oleme kesklinna jõudnud kui meie silme ette jõudis esimene päris monument. Sel hetkel oli teada, et oleme lähedal. Mida me siiski leida ei suutnud oli too suur "Warrior on a Horse" monument, mis tegelikult on Aleksander Suure mälestuseks (ta sündis Makedoonias). Tegime juba omavahel nalju, et kuna Makedoonia keel on nii sarnane vene keelele, siis ilmselt peame lihtsalt kellegi käest küsima "gde sasha?" ja suund on käes. Naljast sai reaalne elu- kui politseinikult küsisime kus on peaväljak (main square) siis ei saanud ta meist mõhkugi aru. Seletasin siis "Alexander the Great" ja äkki oli kohe suund käes- no näed siis! гдe caша?
Edasi kõndisime siis ringi Skopje kesklinnas. Need inimesed (loe: valitsus) on nii palju raha investeerinud sellesse, et aina ehitada ja ehitada ja et kõik oleks ikka superilus. Terve kesklinn on kujusid täis- ja kui ma ütlen et kujusid täis siis ma mõtlen et kujusid täis! Vaatad- üks kuju.. keerad end ringi ja seal on juba teine!
Küsimus suurele ringile: mida teeksite te 250 000 euroga? Ilmselt investeeriks? ei? ... Makedoonia valitsus näiteks otsustas keset jõge panna kolm puud kasvama - investeering omaette! Kujutage ette, et kõnnite mööda imelilusat kümnete kujude ja monumentidega kaunistatud ning marmorist voolitud aiaga promenaadi ning vaadates jõe poole on seal äkki kolm puud kasvamas...??? Tõsi ta on- keset jõge on ehitatud kolm metallist piiret, mille otsas kasvavad kolm puud. (üks makedoonlane hiljem seletas meile, et need puud tähistavad vabadust..)
Rääkides veel sellest kui suvaline ja lamp on Skopje (ja makedoonia üldse) siis jõuame välja meie kauaoodatud bussireisini Skopjest Kruševosse... (vahepeale jäävad veel meie külastused basaaril ning mees kes meile ütles et "I know what you girls want- you want to come to my shop- free wifi!", meessoost teenindaja kes oma põlle näppis ja hinda suvalisel ajal tõstis, kõige koledamini kriiksuv ratas mis maailmas kunagi leidunud on ning restoranis jäätise kõrvale pakutav klaasike vett)
Bussireisist- teadsin et Kruševo on 1350m merepinnast - ehk siis no päris kõrgel teine (Balkani kõige kõrgemal asuv linn siiski) ja seepärast ka juba eeldasin, et järelikult tuleb see bussisõit ülesmäge. Millega ma ei arvestanud oli see mis päriselt juhtus.
Esimesena oli vaja meie kohvrid ja kotid bussi mahutada - katsumus omaette, sest bussis (nagu hiljem selgus) olid ka teised projektist osa võtjad ja nende kohvrid ja muud asjad. Meie kottide peale surumine lõppes sellega, et lootsime kõik elu eest et bussi tagumised uksed surve all keset sõitu lahti ei paisku ja meie asjad keset teed (või kuristikust alla) ei veere.
Bussi pilku heites ütlesin Laurale, et "mina istun sinu kõrval"... reaalsus läks teistmoodi - Laura kõrvale ma ei saanud, sest ta leidis omale ühe teise pinginaabri, kes juhtumisi oli makedoonlane ja võttis bussis väga palju ruumi. Seepärast pidin mina ronima kõige taha ja istuma keskele - ühe (nagu hiljem selgus) Türgist pärit projektist osaleja ja Makedooniast pärit isa vahele. Okei.
Rääkides bussist - kujutage nüüd ette bussi, kuhu mahub täpselt 24 inimest (koos juhiga) Ja täpselt 24 meid oli ka! Meile öeldi, et bussisõit kestab kolm tundi - tule taevas appi! Kolm tundi seal palavas kitsas bussis... no ei! Palavus aga ei olnud kõik mis selle bussiga juhtus.
Nagu eelnevalt juba ütlesin siis Kruševo on kõrgel. Mis tähendab, et siia saamiseks pidime ka sõitma ülesmäge, ja seda palju rohkem kui ma alguses arvasin. Kiirusepiirangud selle ühelt poolt kuristikuga ääristatud teel (ning teiselt poolt kaljuseinaga) jäid (nii palju kui ma nägin) umbes 70 km/h kanti. Selge oli aga see, et bussijuht nii aeglaselt küll ei sõida! Too bussijuht littis ikka täiega ja igas kurvis. Igas kurvis oli selline tunne, et nüüd me sõidame siit alla ja niipalju siis sellest Makedoonia reisist või üldse elust!
Ühesõnaga too bussijuht oli hull. Peaaegu sama hull kui see uni mis mulle peale tikkus. Magama jääda siiski ju ei saanud, sest ega need kurvid väga lauged ka ei olnud. Igas kurvis ehmusin ikka ja jälle aga üles ja nii umbes tund aega, kuni äkitselt buss seisma jäi - vahepeatus. Sellesama vahepeatuse ajal küsisime ühelt makedoonlaselt, et miks kaks plastikust aiapinki küll bussis on. Selle peale saime korraliku vastuse - bussis on 20 kohta, aga pileteid müüakse tavaliselt umbes 30 - iga lisapink on kasuks. Hingasime rahulikult, sest meie bussis olid küll kõik 24 inimest olemas ja ei rohkem ega vähem.
Pärast pausi sõitsime aga edasi ca 30 minutit kui äkki buss jäi seisma ja peale ronisid veel 5 inimest. Ja siis jäime me jälle seisma, et ikka uusi inimesi peale võtta. Ma ei olnud päris kindel mis meist saab ja kuidas me kõik tervena ükskord sinna linna jõuame, aga vähemalt oli mul istekoht ja ma ei pidanud neis vallatutes kurvides seistes tasakaalu hoidma - minu elu oli rahulik.
Kui me lõpuks Kruševosse siis jõudsime (vahepeal jälle hinge kinni hoides, et see buss ikka igast sellest mäest end üles veab) manööverdas toosama bussijuht kui üks õige makedoonlane. Ilma suunatuledeta ning ka kõige väiksemast vahest end läbi pressidest. Need autojuhid siin on ikka superhead - peavad olema! Ja kui toosama hull bussijuht lõpuks meid bussist välja lasi, siis me tormasime sealt välja, sest ta jättis rahulikult selle bussi umbes 45 kraadise nurga alla külg ees. Hoidsin hinge kinni et see buss jumala eest küllili ei lendaks. Aga kõik läks hästi ja paanitsemiseks pole põhjust.
Kokkuvõtteks- ME JÕUDSIME KOHALE!
Makedoonia liikluskultuurist:
- ilma signaalita ära liiklusesse tule
- suunatuled on mõttetud ja nõrkadele
- mis liiklusmärgid? meil neid EI OLE!
- jalakäiad peavad ise vaatama et auto alla ei jää (ka siis, kui neil on roheline tuli)
- peidame jalakäiate jaoks kõik valgusfoorid järgmise kõige lähima posti külge, et neid ikka võimalikult liiklusohtlikesse olukordadesse panna
- kui kahe pargitud auto vahel on auk kust ma võibolla oma autoga läbi pääsen siis ma lähen
- kes ette jääb siis tema on liiklusõnnetuses süüdi
- mis kiirusepiirang?
- kui keset linna on vaba ala siis see on parkla
- kõnniteed on parklad
palju õnne, kui sa lõpuni jõudsid!
kista
Kruševo, Makedoonia
23.04.14 (kell on kohaliku aja järgi 00:10)
No comments:
Post a Comment