Vabandust? Mida?

ehk kuidas ma ei mõista ja nemad ei saa aru...


Mul oli harukordne võimalus eile sõita bussiga Tartust Mustveesse. Ilmselge oli see, et seesama buss läks tegelikult läbi Jõhvi edasi Narva- kogu Ida-Virumaa ühe bussisõiduga!

Pärast endale pileti soetamist avastasin pigem kurvastusega, et bussi väljumiseni on veel aega umbestäpselt 13 minutit ja 43 sekundit. Niisiis lükkasin oma kohvri ühe pingi äärde ja võtsin oma telefoni välja- 21. sajand siiski, ei?
Mis köitis minu tähelepanu olid need inimesed kes samuti, sellele samale bussile, pileteid ostsid. Nahhaalsus! Kujutage nüüd ette inimest, kes läheb piletimüügikassa juurde ja laisalt ütleb vene keeles "MA TAHAN PILETIT".. (kirjutaksin seda vene keeles kui ma midagigi selles keeles oskaksin). Ja caps lockiga kirjutasin ma seda lihtsal põhjusel, et eelnimetatud meesterahvas reaalselt kisendas- ausalt!

Järgmised neiud läksid samamoodi otse kassa juurde ja - üritamatagi küsida seda piletit riigikeeles - lihtsalt vuristasid oma vene keelse teksi kassapidajale ette.

Ja sealt edasi hakkasin mõtlema, et kui raske on küsida seda eesti keeles, selle riigi riigikeeles.. "Palun üks pilet Jõhvi"?? Tundub tõesti ületamatu takistusena! Ja sealt edasi - AITÄH?! Kui, reaalselt, KUI raske on öelda eesti keeles aitäh? Või pigem - kui raske on üldse aitäh öelda? (selle teemani jõuan ilmselt mõnes teises postituses)

Mis Tartu bussijaamas edasi juhtus oli pigem halenaljakas. Narva buss roomas platvorm number kuue juurde, kus igasugused karvased ja sulelised seda juba ootasid. Enne, kui bussijuht üldse ukse jõudis lahti teha olid kaks tädikest oma kilekottidega juba põhimõtteliselt bussis. Ilmselt arvasid, et buss jõuab enne ära sõita kui nad peale saavad.

Edasi ei olnud mitte ükski inimene seal bussis ilmselt kuulnud elementaarsest viisakusest või normaalsest järjekorrast. Kõik trügisid nii mis hirmus - äkki sõidab buss kohe kohe KOHE minema? Olles pigem rahumeelne põhjamaalane ootasin oma kohvriga teistest veidi kaugemal - milleks vaja kiirustada? Kohti oli enam ja veel.

Ja lõpuks kui ma viimasena seal järjekorras seisin küsisin bussijuhilt viisakalt et äkki ma saaksin oma kohvri alla panna... vastus? Ausaltöeldes mul ei ole õrna aimugi mida too bussijuht mulle vastas, sest ilmselgelt eesti keelt ta ei rääkinud. Vaikselt kõndisin tol mehel järel ning luugi tegi ta lahti. Oma kohvri pidin ise sinna sisse toppima - vene keele saatel. Mul ei ole tõesti õrna aimugi mida too mees mulle selgeks üritas teha, aga mina temast tõesti aru ei saanud. Midagi ta küsis, ning kui ma selle peale ütlesin Vabandust? siis lõi ta käega ja viipas et ma bussi läheks.

Mis tundeid see minus tekitas? Täpselt sellist tunnet nagu keegi oleks oma kodus sind pussitama kukkunud. Fakt on see, et me oleme Eestis. Eesti Vabariigis. Selle riigi üheks ja ainsaks riigikeeleks on eesti keel. Ja kui mina ei saa selles keeles suhelda, siis ilmselt on midagi veidi valesti.

Mind ei ole kunagi häirinud see, et ma ei oska vene keelt. Mind ei ole kunagi häirinud see, et vene rahvusest inimesed räägivad vene keelt. Ma kasvasin üles Ida-Virumaal - kui palju selline asi mind reaalselt häirida saabki? See, et vene keelt räägitakse on midagi mille vastu ma ei saa midagi teha. Samamoodi nagu tahan rääkida mina oma emakeelt tahavad ka teised rahvused rääkida oma emakeelt.

Aga probleem tekib siis kui ma ei saa oma riigis oma riigikeelega hakkama. Probleem tekib siis kui ma ei saa aru mida bussijuht minu käest küsib. Probleem tekib siis kui selle riigi keelt ei austata. Probleem tekib siis, kui selle riigi keel ei ole enam midagi väärt. Probleem on see, kui inimesed enam ei ürita. Ja suurem probleem on see, kui nad pole kunagi üritanudki.

Mul on siiralt kahju, et ma ei saa aru mida too bussijuht mulle öelda tahtis ja mul on veel rohkem kahju sellest, et tema ei saanud ilmselt ka aru mida mina talle öelda tahtsin. Mul on siiralt kahju, et meie riigis on nii tugev keelebarjäär ja kõige rohkem kahju on mul sellest, et mina ei ole midagi valesti teinud.

kista