Ma ei hakka teile tervet seda raamatut siia maha jutustama, sest see võtaks liiga palju aega ja energiat, küll aga võin ma öelda, et raamatu algus peabki nii segane olema, see ongi nii mõeldud.
Tõesti- alguses venib see raamat hullemini kui näts ja kohe üldse ei liigu edasi. Kõik on segane ja vastu ja tegelased pole seotud, kuid mida lehekülgi edasi, seda selgemaks kõik saab.
Kuni poole raamatuni jookseb seal kõrvuti tegelikult justnagu kaks raamatut. Kaks eraldi tegelast (L. Salander ja M. Blomkvist) kahes eraldi tegevuses ja kohe üldse pole seotud (välja arvatud see, et Salander uuris Blomkvisti tausta). Samas pärast seda, kui nad üheskoos mõrva hakkavad uurima läheb raamat nii põnevaks, et mina ei suutnud seda vahel isegi käest ära panna (mis siis, et uni juba pooltappev oli).
Raamatut soovitan eelkõige kõigile neile, kes armastavad kriminaalromaane (ka siis või ERITI siis, kui need on 556 lk pikad).
Ootan põnevusega juba seda, millal ma teised kaks osa saaksin läbi lugeda.
- kista.
No comments:
Post a Comment