Vabandust? Mida?

ehk kuidas ma ei mõista ja nemad ei saa aru...


Mul oli harukordne võimalus eile sõita bussiga Tartust Mustveesse. Ilmselge oli see, et seesama buss läks tegelikult läbi Jõhvi edasi Narva- kogu Ida-Virumaa ühe bussisõiduga!

Pärast endale pileti soetamist avastasin pigem kurvastusega, et bussi väljumiseni on veel aega umbestäpselt 13 minutit ja 43 sekundit. Niisiis lükkasin oma kohvri ühe pingi äärde ja võtsin oma telefoni välja- 21. sajand siiski, ei?
Mis köitis minu tähelepanu olid need inimesed kes samuti, sellele samale bussile, pileteid ostsid. Nahhaalsus! Kujutage nüüd ette inimest, kes läheb piletimüügikassa juurde ja laisalt ütleb vene keeles "MA TAHAN PILETIT".. (kirjutaksin seda vene keeles kui ma midagigi selles keeles oskaksin). Ja caps lockiga kirjutasin ma seda lihtsal põhjusel, et eelnimetatud meesterahvas reaalselt kisendas- ausalt!

Järgmised neiud läksid samamoodi otse kassa juurde ja - üritamatagi küsida seda piletit riigikeeles - lihtsalt vuristasid oma vene keelse teksi kassapidajale ette.

Ja sealt edasi hakkasin mõtlema, et kui raske on küsida seda eesti keeles, selle riigi riigikeeles.. "Palun üks pilet Jõhvi"?? Tundub tõesti ületamatu takistusena! Ja sealt edasi - AITÄH?! Kui, reaalselt, KUI raske on öelda eesti keeles aitäh? Või pigem - kui raske on üldse aitäh öelda? (selle teemani jõuan ilmselt mõnes teises postituses)

Mis Tartu bussijaamas edasi juhtus oli pigem halenaljakas. Narva buss roomas platvorm number kuue juurde, kus igasugused karvased ja sulelised seda juba ootasid. Enne, kui bussijuht üldse ukse jõudis lahti teha olid kaks tädikest oma kilekottidega juba põhimõtteliselt bussis. Ilmselt arvasid, et buss jõuab enne ära sõita kui nad peale saavad.

Edasi ei olnud mitte ükski inimene seal bussis ilmselt kuulnud elementaarsest viisakusest või normaalsest järjekorrast. Kõik trügisid nii mis hirmus - äkki sõidab buss kohe kohe KOHE minema? Olles pigem rahumeelne põhjamaalane ootasin oma kohvriga teistest veidi kaugemal - milleks vaja kiirustada? Kohti oli enam ja veel.

Ja lõpuks kui ma viimasena seal järjekorras seisin küsisin bussijuhilt viisakalt et äkki ma saaksin oma kohvri alla panna... vastus? Ausaltöeldes mul ei ole õrna aimugi mida too bussijuht mulle vastas, sest ilmselgelt eesti keelt ta ei rääkinud. Vaikselt kõndisin tol mehel järel ning luugi tegi ta lahti. Oma kohvri pidin ise sinna sisse toppima - vene keele saatel. Mul ei ole tõesti õrna aimugi mida too mees mulle selgeks üritas teha, aga mina temast tõesti aru ei saanud. Midagi ta küsis, ning kui ma selle peale ütlesin Vabandust? siis lõi ta käega ja viipas et ma bussi läheks.

Mis tundeid see minus tekitas? Täpselt sellist tunnet nagu keegi oleks oma kodus sind pussitama kukkunud. Fakt on see, et me oleme Eestis. Eesti Vabariigis. Selle riigi üheks ja ainsaks riigikeeleks on eesti keel. Ja kui mina ei saa selles keeles suhelda, siis ilmselt on midagi veidi valesti.

Mind ei ole kunagi häirinud see, et ma ei oska vene keelt. Mind ei ole kunagi häirinud see, et vene rahvusest inimesed räägivad vene keelt. Ma kasvasin üles Ida-Virumaal - kui palju selline asi mind reaalselt häirida saabki? See, et vene keelt räägitakse on midagi mille vastu ma ei saa midagi teha. Samamoodi nagu tahan rääkida mina oma emakeelt tahavad ka teised rahvused rääkida oma emakeelt.

Aga probleem tekib siis kui ma ei saa oma riigis oma riigikeelega hakkama. Probleem tekib siis kui ma ei saa aru mida bussijuht minu käest küsib. Probleem tekib siis kui selle riigi keelt ei austata. Probleem tekib siis, kui selle riigi keel ei ole enam midagi väärt. Probleem on see, kui inimesed enam ei ürita. Ja suurem probleem on see, kui nad pole kunagi üritanudki.

Mul on siiralt kahju, et ma ei saa aru mida too bussijuht mulle öelda tahtis ja mul on veel rohkem kahju sellest, et tema ei saanud ilmselt ka aru mida mina talle öelda tahtsin. Mul on siiralt kahju, et meie riigis on nii tugev keelebarjäär ja kõige rohkem kahju on mul sellest, et mina ei ole midagi valesti teinud.

kista

ühiskondlik surve

Hakkasin mõtlema. Ja kohe päriselt istusin ja mõtlesin ja järeldasin oma mõtisklusest üht- miks ma üksi mõtlen. Miks ma ei jaga kohe terve Internetiga seda MIDA ma mõtlen.

See kõik algas ühest tobedast pildist mille Liisa mulle saatis. Aga olles juba tänase päevaga saanud korralikult IB õppe lainele otsustasin siis juba veidi edasi mõelda. Pilt oli armastusest. Armastus kui parim tunne maailmas- in a nutshell.

Ja sealt edasi läks mu mõte sellele, kuidas kõigile alati öeldakse, et "ole see kes sa oled!"; "ära hooli sellest mida teised arvavad!"; "tee seda mida sina tahad- see on sinu elu!"... Mõelgem nüüd veidike. Ükskõik MIDA ma oma eluga teen- ma ei ole ju reaalselt üksi. Mul on alati ümberringi kümneid, sadu, tuhandeid, MILJONEID inimesi, keda minu otsused otsesemalt või kaudsemalt puudutavad.

Hetkel siin ei taha ma mitte mingi hinna eest vastu vaielda sellele, et inimesed peaksid tegema seda mida nad tahavad ja mitte kuulama oma eluliselt suurte otsuste langetamisel vanemaid või õpetajaid või sõpru või ükskõik mida. Ma ei vaidle vastu sellele, et inimesed peaksidki mõtlema iseseisvalt - hell no! - ma arvan et inimesed peaksid ROHKEM mõtlema iseseisvalt.

Võtkem mingi suvaline näide: ütleme et värskelt gümnaasiumi lõpetanud noor otsustab minna õppima näiteks filosoofiat - midagi millele tavaliselt vaadatakse ülevalt alla. Mis on need küsimused mis see noor kuuleb? "miks? mida sa sellega edasi teed? kuhu sa tööle lähed? mis tööd sa sellega loodad saada? kas sa tahad elu lõpuni vanemate hoole alla jääda? mis sul viga on?" ... ja siis on paar inimest kes ütlevad "oh kui lahe! mulle meeldib et sa otsustasid ise mida sa teha tahad..." MIKS KURADI PÄRAST?! 

Kõigepealt need esimesed vennad, kes ise on samamoodi esimesel kursusel. Kes ise on samamoodi just teinud elulise valiku ja läinud õigust või arsti või keeli või taara-teab-mida õppima. Vabandust, aga kas teie teate mis tööle te lõpuks maandute? Ilmselt on teil töö valik mõnevõrra lihtsam, aga uskuge mind, teil on veel paaaaaaaaalju valikuid ees.
Ja siis need teised hullud, kes annavad respekti selle eest et mõni inimene suudab ise oma peaga mõelda ja teha ise neid valikuid. Miks? Kas me ei peaks juba sellest ajast ammu möödas olema? Kas maailm ei peaks juba keerlema sedapidi, et kõik teevad lõpuks ise otsuseid?

Ja siis on muidugi need nõudlikud vanemad. Needsamad kes veel kümme aastat tagasi rääkisid sulle sellest kui oluline on jääda kindlaks iseendale. Kui oluline on alati olla enda ja oma põhimõtete eest väljas ja mitte kunagi vanduda alla ühiskonna survele. Kuidas oluline on alati mõelda enda peaga ja teha omi otsuseid. Ja nüüd äkki- olles 20-aastane ei luba nad siiski sul oma otsust teha. "Mis filosoofia?", "mis humanitaarteadused?", "mis vaba aasta?", "mis reisimine?"... Ja äkki on nemad needsamad inimesed kes sinu otsustusvõimet tahavad kahandada... või hoopiski kaotada.

Kas me ei peaks juba ammu olema möödas sellest hetkest kui meil on luba üldse kellegi valikuid kritiseerida? ... aga see oli vale valik? Las ta siis olla vale valik - oma vigadest õpib kõige paremini. Ja tõsi ta on - inimestel ongi vaja enda vigu teha, sest teate mis nendest saavad? KOGEMUSED. Iga kogemus ei ole viga - otseloomulikult mitte - kuid nii mõnedki vead on tegelikult kogemused mida on meil vaja. Ma tahan näha üht inimest kes terve oma elu jooksul ei ole teinud mitte ühtegi viga. Palun.

Ja tulles tagasi selle teema alguse juurde - mis õigus on üldse ühiskonnal mõista hukka KEDA me armastame? Või kuidas me armastame? Ja kust üldse võetakse seda, et iga inimese jaoks ongi olemas maailmas see üks ja ainuke teine... see üks ja ainuke teine kellega nad peaksidki terve ülejäänud elu koos olema. Kust kuradi pärast on selline tagurlik käitumine pärit?

Siinjuures mainin jälle, et ma ei mõista hukka inimesi kes arvavadki et soulmate on olemas ja nad ei ole enda oma veel leidnud. Või neid kes on enda soulmate'i juba leidnud ja on 100% kindel, et neid kaht ei lahuta siin maailmas enam miski. Tore, kui inimesed jäävad oma põhimõtetele kindlaks ja usuvad puhtasse armastusse.

Mis mind selle teema juures pigem vihastab on see, et ühiskonna poolt peab olema igale.. IGALE inimesele määratud see keegi. See üks ja ainus. Miks? Ja keda mõistetakse pigem hukka? Kas neid kes on neli-viis korda abiellunud sest "sellest ei tulnud lihtsalt midagi välja".. või hoopis neid kes pole kunagi abiellumiseni jõudnud, vaid on lihtsalt ühe partneri juurest teise juurde oma tee leidnud, vahepeal olles vaba suhtestaatusega kohe kuid ja aastaid? Keda mõistetakse hukka? Hea küsimus- eks?!

Miks... MIKS on ühiskonnal meie elule nii suur mõju? Võin kihla vedada et isegi neil, kes on väidetavalt vabad kõigest ja keda ei huvita see mida teised neist arvavad... et isegi nemad on mingil määral ohvriks sellele ühiskonnale. Ja hukkamõistu siinjuures ei ole vaja. Mida ma ütlen tähendab seda, et me kõik oleme ühel või teisel määral ühiskonna survele pidanud alla vanduma. Ja mille nimel?

Mille nimel?


-kista.

kõigest ja mittemillestki

... ehk lühidalt sõprusest. Mis võib sule kergusega segamini minna sõnaga "õnnelikkus".

Ilmselt algas kõik sellest kui mu peas ükspäev lahvatas (täie tõsidusega) mõte, et ma ei lähegi laia maailma pärast seda aastat. Olin ma muretsenud selle pärast juba poolteist aastat. Kust ma saan raha. Kust ma saan toa. Kust ma saan raha. Kust ma saan... raha. Kuidas ma saan sinna sisse. Kuidas ma saan sinna. Ilmselgelt oli mu pea täis kõiksugu koledaid ja raskeid mõtteid. Ja uskuge või mitte, aga need küsimused tõid pimedust ja mu muidu ilmselgelt valgesse suhtumisse ellu.

Igatahes sel saatuslikul päeval läks kõik teistmoodi. Ühtäkki valdas mind täielik rahulolu ja... õnnetunne. Ja miks? Sest ma ei lähe laia maailma. Sest ma ei pea muretsema selle pärast, kas mul on piisavalt raha et ära minna. Ma ei pea mõtlema sellele, kuidas ma sinna saan. Ma ei muretse selle pärast kas ma saan sisse. Ja see kõik tegi mind sekundi murdosaga lihtsalt õnnelikuks.

Ilmselt mõtlete nüüd, et oota, kuhu see sõpruse jutt siis jääb? Küll ta tuleb... kohe tuleb. Sest sõprus ja see kõik on tihedalt ühendatud. Sest ilma nende vapustavate nädalavahetusteta Tallinnas ei oleks ma kunagi isegi suutnud uskuda, et ma võiks Tallinnas elades õnnelik olla. Ma ei oleks suutnud ette kujutadag, et Tallinnas olek on hea. Või et Tallinnas olek on midagi minu jaoks. Ja just enda pärast ma ju elan.

Kogu mu õnneotsimine algas eelkõige mu enda seest. Kuigi ajakirjandust ja inglise kirjandus on midagi, mis mind siiani kohutavalt huvitab ja mille õppimisest ma olen tõesti südamepõhjani huvitatud, siis ilmselgelt kaalus selle üles fakt, et ma saaks õppida midagi mis on üdini ja läbinisti mina.
Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma ei taha Tartu jääda. Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma tahan India kultuurilugu õppida. Et ma tahan Indiat õppida. Ma lihtsalt teadsin kohe, et õppides midagi, millega ilmselgelt mu vanemad väga rahul ei ole toob mind automaatselt lähemale sellele, kes ma tegelikult olen. Lõppkokkuvõttes elame kõik enda jaoks, eksole?

Ja faktiks jääb see, et ilma selle pilguta, millega olen viimased neli kuud Tallinna näinud, ei oleks ma kunagi osanud mõeldagi, et Tallinn võibki olla just see koht kus ma saan lõpuks õnnelikuks. Miks? Sest ma olen alati arvanud, puhtast südamest, et Tallinn on kole suur, kole kiire, kole ilusate inimestega ja kole ülbe. Ja ma suutsin selles kõiges nii valesti pakkuda. Tallinn on väike. Tallinnas, nagu igas linnas, on inimesi kes kiirustavad ja samas on inimesi kellel on südamest ükskõik. Tallinna inimesed ei ole vaid ülbed ja väljast ilusad. Tallinnas- nagu jällegi igas linnas- on inimesi kes näevad välja kui kodutud ja samas on kõige huvitavamad inimesed kellega üldse võimalik kohtuda.

Ja just selliste inimestega olen mina kokku saanud. Eelkõige on selles süüdi küll YFU, aga lõpuks sõpruse toob inimestes välja ikka see hea tunne kui sa nendega koos oled. YFU oli lihtsalt seal, et me tuttavaks saaksime. Ja uskude või mitte, aga nende inimestega koos me ükskord päästame maailma.

Ja need inimesed, kes on vaid mõne kuuga (või mõne puhul aastaga) pugenud mulle sügavamale südamesse kui mõni teine inimene kümne aastaga, ongi põhjuseks miks ma olen rahul. Ja miks ma olen rahul Tallinnaga. Ja miks ma olen rahul sellega, et ma saangi olla ja jääda (mingiks ajaks) Tallinnasse elama ja õppima. Sest ma tean et mind juba praegu ootab seal kodu.

Ükskord olemegi meie need kes maailma päästavad.

kista

Talv

Paar päeva tagasi avastasin endalegi üllatuseks et kätte on jõudnud talv. Päris talv kohe. Ja nüüd on see mingil põhjusel jälle kadunud. -Vähemalt oli ta paar päevagi meiega.

Talvega tuleb igal aastal see mõnus pehme-teki-kuuma-tee-hea-raamatu hõngus kaasa. Isegi praegu- olenemata sellest et olen päris õiged raamatud mõneks ajaks vahetanud koledate tarkust paksult täis topid prantsuskeelsete õpikute vastu - tahaksin selle kõige asemel hoopistükkis olla maal, istuda kamina ees villased sokid jalas ja tekk ümber ning lugeda hoopistükkis raamatut.

Tahaks olla hästi laisk.

Samas pole see ka päris tõsi, sest hetkeolukorras ma ei lea, et oleksin hullupööra tubli. Viimasel ajal tähendab tubli olemine minu jaoks juba seda, kui ma olen mõne õpiku avanud. Ja teisest küljest on kindlasti vähemalt viis inimest, kes minu nime kuulmise peale ütleksid otsekohe, et olen tubli ja vastutustundlik.

Okei- kuidas see kõik talvega seotud on?
- Imelihtne- talv ongi see kohutav laisk hooaeg, kus ma aastast-aastasse olen ja käitun mõnel pool nagu usin päkapikk ja teisel pool nagu magav pruun karu.
Miks nii?
- Mõelge ise- kui teil oleks valida uskumatu piinana tunduva paigalistumise asemel hoopis ringijooksmine, maailmaparandamine või lihtsalt teki sees volasklemine siis ausalt, kumma te valiks? Minu valikut teavad ilmselt paljud.

Siinkohal tahan teiski tekitada seda korralikku talve- ja jõulutunnet jagades teiega mõnda mõnusalt ja pehmelt talvist pilti. Ja kui mitte talvist, siis vähemalt sellist, mis mulle alati mõnusa talvetunde peale ajavad. Let's face it- suvel ju villaseid sokke väga tihti jalga ei pane?

Ma igatahes südamest loodan, et kallis lumekene kavatseb siiski lähipäevadel uuesti maha tulla, sest muidu on see harvaesinev jõulu- ja talvetunne jälle kadunud ja asendunub depressiivselt märja sügisega. 

Ae, aee! Lumii! 

Ilusat talveaega!

-kista

HALLOWEEN

ehk kõige lahedam pidu mis sel aastal maha peetud on.

Halloween on rohkemat kui lihtsalt õudsed kostüümid, nõiad, zombied ja kõik muu. Halloween (või halloo, viin?) on päev (ja eelkõige õhtu) kus inimesed võivad välja näha nagu idioodid ja see on väga okei. Räägin täiesti enda kogemusest, sest uskuge mind- normaalsel päeval ma nii linnas ei käiks. Minu kostüümiks oli siis üleni kollane onesie. Olin siiski Jake the Dog Adventure Time'ist, vaatamata sellele et nii mõnedki inimesed arvasid et ma olen Pikachu, sest ma olin kollane.
Olen siiani imestuses, et inimesed, ja veel nii paljud, võtsid vaevaks ja panid omale mingi kostüümi selga. Olgu selleks siis midagi nii väikest kui mask, või midagi nii suurt kui kaks-kolm tundi aega võttev meik et zombie/luukere olla. Uskumatu! Eesti noortel siiski on midagi tarka teha! Kuigi ma ei ole kindel, et vanemad inimesed võtavad kella nelja-viieni Tartu kesklinnas pidutsemist kui millegi targa tegemist. Siiski tahan tänada kõiki (kuigi neist võibolla keegi seda ei näe ega loe) kes eile võtsid vaevaks ja omale kostüüümi selga panid. Õhtu oli super ja tore ja ilus ja.. õudne.
Eriti meeldis mulle näha seda, et nii baarid nägid vaeva ja seda just Halloweeni jaoks. Nimetan ära eriti Möku, mis oli läbi käinud drastilise muudatuse ja baaridaamid nägid superlahedad välja!
Mida see Möku kohta ütleb? Või Kivi kohta? JAAA, need baarid hoolivad inimestest, sest vähemalt Mökus sain küll kohe sisse astudes ühe kauni, maitsva ja punase ning peale selle TASUTA shoti, sest olin kostümeeritult. SUPER! Ilmselgelt lähevad inimesed sinna tagasi.
Ütlen ausalt et ma olin väga üllatunud kui palju erinevaid rahvaid eile Rüütli tänaval liikus. Nägin paljusid zombiesid, kaht Darth Vader'it, KAELKIRJAKUT, piraate. Rääkimata erinevatest libahuntidest ja muudest koledate maskidega tegelastest. Ise liikusin ringi French Maid'i ja Lady GaGaga. Super! Eriti tore oli see kui inimesed tulevad su juurde ja tahavad sinust piilti teha sest sa nägid vaeva.
Maailm on imeline.
Halloween on imeline.
Mulle ei mahu pähe kuidas kellelegi küll Halloween ei meeldi? Super super super püha! Ja mis on selle puhul veel kõige lahedam on just see, et inimesed naudivad seda. Peale selle on kõik need kostüümid väga korralikud ice breakerid.

Extended fucking Essay

ehk what the fuck is social life?

Mis on Extended Essay ehk EE?

Tegemist on kõige ebameeldivama aspektiga IBs (International Baccalaureate) õppimisel. See on üks tore kuni 4000 sõnaline sügav uurimustöö, mille teema saab iga õpilane ise valida. Kõlab suhteliselt normaalsena, eksole? Aiuke probleem on see, et viitamine, bibliograafia ja kust sa kõik need faktid saanud oled peavad olema tehtud ülikooli teadustööde standardite järgi. Ehk siis: see on üks kole pain in the ass.
Tegelikult on üldse nii, et kogu kirjutamise protsessist selle kõige suurema ja pikema osa võtab ära just viitamine ja nende õigeks saamine. Samas- vähemalt olen mina seda juba keskkoolis teinud mida teised alles ülikoolis õppima hakkavad.. #jehhuu??

Oma EEga alustasin ma juba eelneval sügisel, kui pidime välja mõtlema mis aines me seda teeme ja mis teemal. Minu aineks juba algusest peale oli Inglise keel ja pealkirjaks lõpuks sai "The influence of friendship between J. R. R. Tolkien and C. S. Lewis on their depiction of friendship in The Lord of the Rings and The Chronicles of Narnia" (see natukene lühendatud versioon).

Põhimõtteliselt materjali kogumiseks läks terve eelmine aasta ja suvel sain ma siis lõpuks kirjutama hakata. Kui sisu olen ma alates esimesest mustandist suhteliselt vähe muutnud, siis just viitamine on see, mis muutub iga korraga kui ma selle kuradima wordi dokumendi jälle avan.

Kui ausalt öelda siis siiski kõige hullem asi EE juures on see, kui palju see stressi tekitab! Teate kui õudne on minna magama teades, et EE ootab tegemist ja seda peab veel nii palju tegema ja nii ilusti. Lihtsalt ei taha. Liiga palju on teha ja see pigem viskab kopa ette. pigem jah.

Lihtsalt uskumatu on see, kui palju ma (vabatahtlikult) pean tegema selle IB jaoks, eriti võrreldes nendega, kes Eesti õppekavas õpivad. Lihtsalt loodan et see kogu stressamine ja magamatus tasub end ära. Ja kui ei tasu eks te siis ka sellest kuulete, eksole :)

Aga nii palju siiis sellest. Mul ei olegi rohkem aega et midagi kirjutada, sest.. üllatus-üllatus, ma pean minema oma EEd veel parandama, enne kui oma peaaegu kõige viimasema drafti oma õpetajale saadan.
#fuckme

kista.

"nädala sees väljas ei käi"

ja kui kaugele ma selle ütlusega jõudnud olen.

Natuke naljakas, et inimesed käivad ja viskavad ja loobivad sõnu tuulde- iga päev. Mina samamoodi. Kord ma luban et tulen koolist koju ja õpin kohe kõik mis õppida annab ja siis luban, et nädala sees väljas ei käi. Aualtöeldes imestan, et niigi kaugele jõudsin. Samas kui on kõik tasuta siis ei saa ära öelda. Lihtsalt ei ole seda tugevust, et öelda et "SORRI MA EI TULE".
Tegelikult on nädala sees väljas käimine üks kuradima saatanast asi. Omaarust oled väljas ja võtad paar jooki ja siis avastad järgmisel päeval kell üheksa, et ei jõudnud tundidesse ja enesetunne on nii halb et ei tahagi enam kuskie jõuda.
Vähemalt nii juhtus eelmisel aastal. Tahtsin, et sel aastal nii enam ei juhtuks. Ja ennäe... peaaegu ei juhtunudki. Tegelt on mul väga halb tunne, et täna hommikul lihtsalt ei suutnud end voodist välja ajada.
Ja sellepärast ma nüüdsest ei teegi enam nii lolle valikuid. Ees ootab siiski (parandus: on juba alanud) kõige kohutavam aasta miu elust siiani, nii et ma ootan iseendalt austust iseenda vastu.
Te ei arva, et see on vaid õige? Kuidas ma saan üldse austada kedagi teist kui mul on endalgi sellega raskusi. Väga kole. Aeg on käituda nagu inimene. Nädalavahetused on puhkamiseks. Vähemalt sel nädalavahetusel on plaanis vaid head ja paremat.. 160 kilomeetrit rattasõitu ja korralik kodune söök. Mu, et kuskile hiljaksei pea muretsema sellepärast, et kuskile hiljaks jään.

Ilusat kooliaasta algust kõigile. Loodan et see on olnud kõik ee kõige parem ja huvitavam, kui te kunagi lootsite.

kista.