Kanye West "My beautiful dark twisted fantasy" (2010)

Kuulasin Kanye uue plaadi siis otsast lõpuni läbi. Mu alalõug kukkus põrandale, ja ma ei tee nalja. Terve plaat on täis ennekuulmatut, uskumatut ja täiesti sõnatuksvõtvat kraami, mida kutsutakse (ja õigusega) praeguse hip-hopi lipulaevaks.
Tean, et need uued tuuled, mis hip-hopis puhuvad pole ammu enam Kanye poolt juhitud, eriti pärast seda, kui ta natuke palju alkoholi jõi ja Taylor Swifti ajal lavale ronis, kuid samas on tema uus plaat midai liiga uut, et seda üldse omaks võtta.
See on veel uuem kui tema eelmine album "808's and heartbreak", mis oli samamoodi oma ajast ees.
Kuid see plaat, "My beautiful dark twisted fantasy" on tõesti praeguse hip-hopi eestvedaja. Midagi sellist pole lihtsalt enne kuulnud. Kõik need elektroonilised trummid, mis on juba eelmisest plaadist Kanyele omaseks saanud, ja see natuke elektroniseeritud hääl nii mõneski kohas on lihtsalt perfecto!
Peale selle on need laulud sel plaadil lihtsalt vapustavad. Ei leidnud, tõesõna, mitte ühtegi laulu, mida ma ei taha enam teist ega kolmandat korda kuulata.
Nii mõnegi laulu sõnad olid natukene kuidagi poliitikaga seotud, eriti muidugi laul Power.
Ka oli seal sellist klassikalise old school hip-hopi sugemeid, mis muidugi segatud selle tänapäevase Kanye soundiga ja elektroonilise heliga.

Just see plaat on see miski, mida soovitan lihtsalt kõigile! Muidugi peab hip-hop meeldima, ilma selleta ei ole midagi teha. Aga lihtsalt see plaat võttis mu sõnatuks ja loodan, et võtab teid ka.
Kanye teab, mida Kanye teeb.

- kista.

Vabandan..

Avastasin, et eelmises postituses, kus rääkisin Harry Potteri uuest filmiast mainisin 3D ekraani. Ma ei tea, miks ma seda mainisin, sest teadsin ju, et seda filmi ei eksisteeri 3D's.
Vabandan ausalt, sest miski sundis mind sellest kirjutama. Mõtlesime küll, et osad kohad oleksid väga ägedad 3D's, aga originaali 3D's ju välja lastud ei ole ja ei lasta.
Aitäh!

-kista.

Harry Potter and the Deathly Hallows, part 1 (2010)

Režissöör: David Yates
Osades: Daniel Radcliffe, Emma Watson, Rupert Grint, Bill Nighy, Ralph Fiennes etc..
Žanr: action, adventure, fantasy

Filmi alguses püüavad Harry, Ron ja Hermione lahendada Voldemorti surematuse saladuse, et leida viis ta hävitamiseks. Omapead, ilma oma professorite nõuanneteta ning Dumbledore’i kaitseta, peavad nad lootma üksteise peale rohkem kui kunagi varem. Ent nende ümber liiguvad pimeduse jõud, mis ähvardavad neid lahku kiskuda.
Samal ajal on võlurite maailm muutunud ohtlikuks paigaks, sest kardetud sõda on alanud. Voldemorti surmaõgijad on haaranud enda kontrolli alla nii võlukunstide ministeeriumi kui ka Sigatüüka kooli, vahistades kõik, kes neile vastu hakkavad. Surmaõgijatel on üks eesmärk: tabada Harry Potter ja viia ta Voldemorti ette… elusalt. Harry ei ole enam aga poisike ja teab, et viimaseks võitluseks on ta valmistunud alates päevast, mil astus esmakordselt sisse Sigatüüka kooli.

Ma pean ütlema, et ei loe näinud kõiki Harry Potteri filme, rääkimata kõikide raamatute lugemisest, kuid see saaga on mulle alati meeldinud.
Nüüd, rääkides just sellest filmist, pean ma sügavalt järele mõtlema, mida ma ütlen. Ma ei tea, kas seal oli kõik nii nagu raamatus, kuid kui ka ei olnud, oli see film super. Ma ei täheldanud kordagi, et see oleks kasvõi minutikski venima kippunud või et (hoolimata juba hilisest tunnist) uni oleks peale tikkunud.
Võin vaid öelda, et film oli äärmiselt professionaalselt tehtud, kõik oli detailideni välja mõeldud. Kõik klappis ja seda oli ainult rõõm vaadata.
Mina ei käinud seda küll vaatamas 3D ekraanil, ja ei jäänud ma vist ka eriti millestki ilma. Jah, 3D ekraanil oleks mõni koht olnud väga muljetavaldav, kuid enamuses oli film siiski parem 2D ekraanil.
Pean veel mainima, et film tõesti tundub nagu päriselu, kuigi seal on haldjad, härjapõlvlased, võlurid ja kaheks jaotunud maailm. Kuna ta on algselt juba nii hästi kirjutatud (raamat) on filmi veel eriti super teha.
Mulle meeldis, väga meeldis. Soovitan kogu oma südamepõhjast!
Ootan juba filmi teist osa! (alles suvel!)

-kista.

kaubanduskeskus või keskaja turg?

Mõelge nüüd hoolega järele ja öelge mulle üks kaubanduskeskus, kus kohe pärast uksest sisse astumist ei tule keegi sinuga rääkima. Olgu see siis binoklimüüja, muusik, kes müüb oma tundmatu "kohe-väga-kuulsa" eesti bändi plaate, tobe ellhaaveelane, kes muudkui tahab, et sa "inversteeriksid oma pensionisambasse" või mõni muu tolgus, kes lihtsalt tuleb ja suitsu küsib.
Ilmselgelt ei saa enam kaubanduskeskuseski rahulikult hingata ega oma asju ajada. Alati on keegi, kes varrukast sikutab ja kuskile poodi veab, kuhu tegelikult asja pole. Ja mida inimesed tavalilselt teevad? Eks ikka viisakusest naeratavad ja ütlevad "ei äitäh!" ja kui mõni natuke ülbemalt ja kiiremal sammul ütleb enne, kui see müügimees oma lause on lõpetada suutnud "ei, pole aega!" siis käivad sosinad et küll on ülbe. Ja mida teie siis arvasite? Tahaks nende kaupmeeste käest küsida, et kas nad ise ei lähe närvi kui iga 5 sekundi tagant keegi su teele ette kargab jutuga "Vabandage, kas teil on mõni minut.."
Mina isiklikult ei jaksa enam naeratada ja viisakas olla, tahaks nad lihtsalt perse saata.

Algallikas: Eesti Päevaleht, neljapäev, 18. november 2010.

- kista.

100 things you HAVE to blog about. no. 1

How I use Facebook?
Kuidas ma kasutan Facebooki?

Kui raske see siis ikka olla saab. Login sisse, vaatan kõigepealt, kas mul on uusi notificationeid, siis uued kirjad, inimesed, kes tahavad mind sõbraks.
Järgmisena vaatan, kas keegi on midagi huvitavat teinud, või kirjutanud, või avaldanud. Ükskõik, kas pilte, videoid, ütlusi. Midaiganes. Kõike, mis pealehel on kuni selleni, mida ma viimani nägin.
Pärast seda tekib mul kindlasti vajadus mõni äge phrases järele proovida ja kui mul ikka VÄGA igav on, proovin ma neid palju.
Vahel/tihti külastan mõnd oma gruppi, loen mis seal räägitakse.
Kui vaja, saadan mõne kirja, või räägin kellegagi chatis. Mänge ma enam ei külasta, kunagi tegin seda ka.
Ja ongi kõik.. naljakas.

Aga kuidas teie Facebooki kasutate?

- kista.

tühi kohvitops

kõik kes seda siin praegu loevad, siis teadke, et ma enam ei kirjuta avalikult teise blogisse, ehk siis kui te seda lugeta tahate, siis öelge (saatke kiri mulle emailile: kistakallavus@gmail.com) ja siis ma kutsun teid lugejaks. lihtsalt.. seda blogi hakkasid lugema niii palju igasuguseid inimesi, kes kohe üldse ei ole sinna teretulnud, nii et ma tõesti pidin selle kinniseks panema. andke andeks.
aga saatke mulle kiri ja siis ma teen teid lugejaks.
aitäh!

- kista.

Mõtlesin sügavalt..

ja ma tõesti tegin seda. Mõtlesin lihtsalt selle üle, et kui lihtne on kaotada kedagi, keda me kunagi ei arva, et võiksime kaotada. Vähemalt mitte veel.

Mõtlesin selle üle, kui habras on meie elu ja kui palju meil tegelikult veab. Elu ongi puhas õnnemäng, sest alati on keegi, kes on kas piisavalt palju alkoholi joonud või on lihtsalt piisavalt loll et mitte mõelda selle peale, mis juhtuda võib.

Kogu see mõtlisklus viis välja selleni, et ma avastasin, et me ei ole kunagi rahul sellega mis meil on vaid tahame alati kõige paremat. Tahame alati seda, mida me kunagi ei saa.. ja kui saame, imeb see meist kõik välja. Me pole kunagi rahul sellega, mis meil on ja me lihtsalt ei oska seda hinnata. Jah, sellest on palju räägitud, sellel teemal on mõtiskletud palju, öeldud palju, kuid me ei avasta seda kunagi ise, kui me ise midagi sellist läbi ei ela. Elu on liiga lühike, et vihata. Elu on liiga lühike, et tahta võimatut. Nüüd tean, et elu on habras ja elu ei peagi olema lihtne.

Olen üks neist, kes arvas, et linnas on parem elu kui maal. Üks neist, kes arvas, et mul on hea ilma vanemateta.. ja ilma sõpradeta, kes mul olid seal, kus ma elasin 15 aastat. Ma ei taha öelda, et ma eksisin, aga ma tahan öelda, et ma ei mõelnud sel hetkel veel piisavalt täiskasvanulikult. Need sõbrad jäävad mu südamesse elu lõpuni. Mõned on ennast sinna tugevamalt sisse juurinud mõned pesitsevad seal lihtsalt, kuid nad jäävad sinna ja ma ei unusta neid kunagi. Ja kuidas suutsin ma olla üldse nii rumal ja arvata, et ilma vanemateta on mul parem. Ma ei tahagi öelda, et kõigil ei ole ilma vanemateta parem, aga minul tegelikult pole. Ma ärkan hommikul ja tean, etmu vanemad on kaugel ja kui minuga peaks midagi juhtuma on nad kaugel.. ja ka vastupidi. Kui nendega peaks midagi juhtuma olen mina kaugel.

Ma valetaksin kui ütleksin, et pole sekundikski kahetsenud seda, et ma Avinurmest ära tulin. Jah, ma mõtlen vahel sellele kui palju kergem oleks mul seal, aga samas ei annaks ma seda kohta siin üles mitte mingi hinna eest. Ei.. nii ei saa ma ka öelda.. mingi hinna eest ma annaksin, aga see hind oleks kõrge..

Terve selle jutu mõte oli see, et me ei saa alati seda, mida me tahame, aga ju peab siis nii olema kuid me peame alati hindama seda, mis meil on. Tean omast käest, et see, mille oleme kaotanud, omab tõelist tähendust vaid siis, kui olemegi selle kaotanud, sest kui ta meil veel oli, ei arvanud me, et võime selle kaotades tunda sellest nii suurt puudust.

Ma ei andestaks endale kunagi, kui minu kõige kallimatega juhtuks midagi siis, kui ma olen ära ja kui ma ei saa neid aidata.

Palun Teid kõiki südamest, et te hidaksite elu ja kõike seda, mis Teil on, sest te ei või kunagi ette kujutada kui lähedalt võib miski lihtsalt kaduda.

Terve selle mõtiskluse siin pühendan Taavi Peetrele, kes on kahjuks meie hulgast lahkunud ja ma tahan uskuda, et paremasse kohta. Ma ei tundnud teda isiklikult, kuid ta oli minu jaoks iidol. Ja ma tunnen südamest kaasa kõigile, kes teda tundsid.

Aitäh!

- kista.