ehk suhtlus kui funktsioneerivate suhete alustala.
Liigagi palju olen oma elus näinud suhteid, mis ei toimi. Siinkohal ei räägi ma vaid romantilistest suhetest, vaid igat laadi suhetest- sõprade vahel, kolleegide vahel, perekonnasisesed, õpetaja-õpilase vahelised- milliseid aga ise soovite. Aga ma olen näinud kümneid, ilmselt sadu, probably not tuhandeid, aga siiski piisavalt palju suhteid, mis ei toimi. Ja ma ei teagi millised on toimivad suhted, sest neid suudan ma oma elus kokku lugeda ilmselt ühe käe sõrmedel.
Põhjus, miks sellest teemast kirjutan on lihtne - puutun sellega viimasel ajal isiklikult kokku. Olenemata suhetest, viimasel ajal olen väga palju kokku puutunud sellega, kus inimene mulle ei vasta ega minuga ei suhtle ja samas ka kus ma ise täpselt sama vea teen - vaikin.
Idee iseenesest on lihtne ja arusaavad kõigile - suhtled ja räägid ja ei ole vait ja kõik laabub suurepäraselt. Ei ole lahkarvamusi, ei ole möödarääkimisi... Ei ole midagi, mida võiks valesti mõista või mis võiks mõistmata jääda. Eks me kõik avastame mingil hetkel oma elus, et võibolla oleks pidanud sel hetkel midagi ütlema, aga me ei teinud seda. Miks?
Võin rääkida vaid isiklikust kogemusest, sest psühholoog ma ei ole. Ma tean vaid seda, miks mina ei julge väga paljudes kohtades oma suud lahti teha. Ja tegelikult on vastus lihtne - ma ei julge. Lihtne ja arusaadav - ma ei julge. Mul ei ole piisavalt seda... julgust, et midagi teatud kohtades öelda. Ja see on erinev - vahel ma ei taha inimesi lasta oma mõttemaailma, sest ma ei usalda neid. Vahel ma tunnen, et ma võibolla ei tea ega tunne seda teemat piisavalt, et ma julgeks sõna võtta. Vahel ma kardan inimest, kellega ma räägin (olgu ta mistahes autoriteet). Aga ma lihtsalt ei julge.
Ma ei vaidle vastu, et olen oma elus elanud läbi juba aja, kus ütlesin ja tegutsesin ilma mõtlemata, ja samas võib ka see olla põhjuseks miks ma ei julge. Aga kas pole see mitte lauslollus?
Mismõttes ma ei julge avaldada oma arvamust - on meil tõesti kõik maailmas nii mustvalge, et elame vaid õigete ja valede vastuste põhjal? Ma ei tahaks seda uskuda. Miks ma ei julge inimestele usaldada oma mõttemaailma? Sellest tekib arutelu, diskussioon. Läbi enda avamise avame ka teisi inimesi ja nende mõtteid, unistusi, hirme. Kõike. Nende oma maailma.
Kuidas ma viimasel ajal isiklikult selle teemaga kokku puutunud olen? Lihtne. Kõik algas sellest kui ma nägin kuidas mu vahetuspere Norras omavahel suhtles. Kuidas mu sealsed vanemad teadsid teineteise iga mõtet, soovi, unelmat. Kuidas na teadsid, mis neil tööl juhtus. Neid huvitas teise arvamus mingi kindla uudise kohta. Ma olin tõesti üllatunud. Miks? Sest ma ei olnud kunagi näinud, et kaks inimest omavahel nii vabalt ja piirideta suhelda saavad. Ma olin kuusteist ja ei olnud mitte kunagi oma elus kogenud seda, et ma võiksin kedagi puhtalt lihtsalt usaldada.
Imelik? Elada kuusteist aastat teadmisega, et 100% puhast, piirideta, läbipaistvat ja ausat suhet (ükskõik millist suhet) ei ole olemas. Ja ma pean tänama vaid oma Norra perekonda kes mind sellele maailmale tutvustasid. Neid nähes, nendega koos elades ja neid tundma õppides ma sain lõpuks aru, kui oluline on inimestevaheline suhtlus. Aus suhtlus.
Tagasi Eestis olles olen ma just selle koha pealt ilmselt kõige rohkem muutunud. Ilmselt on kõige kurvem just see, et ma ei suuda siiani kedagi usaldada nii jäägitult ja piiritult, et võiksin talle rääkida kõike seda mis mu peas toimub. Miks? Sest jällegi - ma kardan. Aga samas ma tean, et mul on olemas vähemalt kolm inimest, kellele ma võin usaldada maa ja ilma ja vähemalt 90% oma isiklikust universumist mu sees. Ja nad ei mõista mind hukka.
Niisiis olen oma elus näinud tegelikkuses kaht erinevat suhet - töötavat ja mittetöötavat. Ehk siis - ma tean millest ma räägin. Ma tean ka seda, et suhtlus peaks olema meie ühiskonna alustala. Kuidas me suudame kunagi milleski kokkuleppele jõuda, kui me ei suhtle omavahel normaalselt. Kui me ei kuula kui on vaja ja ei ütle välja kui on vaja.
Me ei tohiks karta oma arvamuse avaldamist. Me ei tohiks karta seda, mida teised meist arvavad. Ideaalis oleme kõik head ja tugevad inimesed, kes ei karda. Reaalsuses? On nii mõndagi mida parandada. Aga ka lahendus on lihtne. Õppida usaldama, kuulama, rääkima, suhtlema. Ilmselt peame õpetama inimestele juba lapsest peale, et hea läbisaamise võti on suhtlus. Sest suhtlust ei saa olla liiga palju. Me oleme sotsiaalsed olendid siin maal. Ja seda põhjusega.
Ütle midagi.
Lihtsalt ära vaiki.
kista.
Tuesday, December 16, 2014
Saturday, November 22, 2014
Õppimisest
Kas teate seda tunnet, kui tahate kõike enda sisse immutada? Kui tahate igat uut informatsiooni lihtsalt võtta ja seda selgeks saada?
Mina tean.
Mida ma viimasel ajal olen avastanud, ilmselt seepärast, et olen enne liiga pime olnud, et seda reaalselt tähele panna, on see, et ma tahan õppida ja teada kõike (iseenda jaoks- ilmselgelt) seni, kuni mul ei ole kohustust seda reaalselt õppida ja teada. See arusaam on pannud paljud mälestused minu jaoks õigesse paika.
Mäletan, kuidas ma vahetusaastalt tagasi Eestis olles tahtsin minna kooli ja õppida. Tahtsin olla kõige parem. Tahtsin teha kõike. Tahtsintahtsintahtsin. Ja kahe kuuga oli see suur motivatsioonitung kadunud. Kuhu see kadus? Kohustustesse.
Mulle ei meeldinud põhikoolis matemaatika ja füüsika. Ma tundsin tülgastust vene keele vastu. Ma ei tahtnud õppida inglise keele grammatikat ja bioloogia ei olnud üldse huvitav. Keemia mulle meeldis, aga sellest ei tahtnud ma kellelegi rääkida- keemia meeldib ju ainult nohikutele.
Muidugi tegin ma kõik ära mis ma tegema pidin, aga ma ei teinud seda hea meelega. Minus ei olnud seda sisemist tahtmist seda teha, sest see kõik käis aja peale ja õpetaja oli alati valmis meelde tuletama, et midagi on puudu ja tegemata aga aega enam ei ole.
Ma olen praeguseks aru saanud millal inimesed õpivad kõige rohkem. Või vähemalt - millal mina õpin kõige rohkem. Lihtne - siis kui ei pea. Siis, kui saad võtta oma aja ja õppida täpselt sellest, millest sa tahad rohkem teada.
Nüüd, olles ülikoolis, tahan ma aina rohkem teada ja õppida just seda, mis mind huvitab. Olen võtnud omale 100% vabatahtlikult kohustuse seda kõike ka teha, mis minult tahetakse (olin see ju siiski mina, kes lepingule alla kirjutas), kuid millegipärast ei tee ma seda ikka. Miks?
Sest mina olengi see inimene, kes kohustusi väldib. Ma võin need asjad ära teha. Ma võin olla osa sellest ühiskonnast, kus austatakse kohustusi ja täidetakse neid. Aga ma ei taha. Ilmselt jään oma elu lõpuni nendele kohustustele vastu puiklema.
Mulle ei meeldinud põhikoolis füüsika ja nüüd loen seda vabatahtlikult, sest see on huvitav. Ma ei näinud gümnaasiumis suurt vaeva esseede kirjutamisega, sest ükski teema ei olnud minu poolt vabalt valitud ja ma tundsin, kuidas ma ei saa kirjutada seda mida ma tahan, sest mulle sunnitakse peale midagi muud. Ja nüüd ma kirjutan sellest millest ma tahan, ja mulle meeldib see. Ma jälestasin bioloogiat läbi põhikooli ja gümnaasiumi ja alles nüüd olen mõistnud, kui sügavuti huvitav see on.
Ilmselt on mu jutu mõte see,et meile ei õpetata seda koolis. Et meile ei õpetata koolis seda, mis on tegelikult tähtis. Miks ma loen seda kõike, mida ma põhikoolis ja gümnaasiumis oleksin pidanud lugema nüüd, pärast kohustuslikku kooliteed? Sest ma tahan. Sest mind huvitab see. Sest ma ei pea omale enam pähe tuupima fakte, mille eest keegi paneb mulle hinde. Sest minu teadmisi ei defineeri numbrid või tähed või protsendid.
Me peaksime õpetama noortele põhikoolis, et oluline on õppida enda jaoks. Needsamad inimesed on meie tulevik ja nad peavad mõistma, et teadmised maailmast on olulised nende enda jaoks. See on äärmiselt kurb ja südantlõhestav kui inimesed õpivad vaid numbritele. Ja kui inimesed lasevad nendel numbritel end defineerida kui "kasutu" või "tark" või "rumal".
"Sa jõuad oma elus veel kaugele" on midagi, mida mu eesti keele õpetaja üheksandas klassis mu ühele klassiõele ütles. Ma olin kade - ilmselt ei olnud ma ainuke. Ma tahtsin, et ta ütleks mulle ka seda. Aga ta ei öelnud. Ma tahtsin temapoolset kinnitust, et mina jõuan ka kaugele. Olenemata sellest, et minu hinded ei olnud vaid neljad ja viied, aga ma tahtsin, et see autoriteedi figuur mu elus ütles ka mulle, et ma jõuan kaugele.
Paar aastat hiljem pidin kuulma seda, kuidas ma ei ole piisavalt hea, sest mu hinded on kolmed. Samal päeval kuulsin ühes teises aines, kuidas ma olen nutikas, sest mu hinded on viied. Ma olen nutnud end magama, sest ma sain kahe ja tundsin end väärtusetuna. Ma olen olnud õnnejoovastuses kui olen saanud viie, kuigi ma väga ei pingutanud.
Ma elasin aastaid hinnetele ja me peame seda muutma.
Ja nüüd.
Nüüd kui ma õpin ja ammutan teadmisi vaid sellel eesmärgil, et TEADA, teen ma seda hoopis hoolikamalt ja läbimõeldumalt. Ma ei õpi selle nimel, et saada hea hinne. Ma ei õpi selle nimel, et keegi saaks mulle öelda, et mul ilmselt läheb tulevikus hästi. Ma õpin sest ma tahan. Ma ei pea end kellelegi tõestama ja see tunne on suurepärane.
Miks me seda juba põhikoolis õpilastele selgeks ei tee? Soovin vaid, et kõik noored saaksid aru, et nende hinded ei defineeri nende tulevikku. Nemad ise defineerivad iseend.
kista.
Mina tean.
Mida ma viimasel ajal olen avastanud, ilmselt seepärast, et olen enne liiga pime olnud, et seda reaalselt tähele panna, on see, et ma tahan õppida ja teada kõike (iseenda jaoks- ilmselgelt) seni, kuni mul ei ole kohustust seda reaalselt õppida ja teada. See arusaam on pannud paljud mälestused minu jaoks õigesse paika.
Mäletan, kuidas ma vahetusaastalt tagasi Eestis olles tahtsin minna kooli ja õppida. Tahtsin olla kõige parem. Tahtsin teha kõike. Tahtsintahtsintahtsin. Ja kahe kuuga oli see suur motivatsioonitung kadunud. Kuhu see kadus? Kohustustesse.
Mulle ei meeldinud põhikoolis matemaatika ja füüsika. Ma tundsin tülgastust vene keele vastu. Ma ei tahtnud õppida inglise keele grammatikat ja bioloogia ei olnud üldse huvitav. Keemia mulle meeldis, aga sellest ei tahtnud ma kellelegi rääkida- keemia meeldib ju ainult nohikutele.
Muidugi tegin ma kõik ära mis ma tegema pidin, aga ma ei teinud seda hea meelega. Minus ei olnud seda sisemist tahtmist seda teha, sest see kõik käis aja peale ja õpetaja oli alati valmis meelde tuletama, et midagi on puudu ja tegemata aga aega enam ei ole.
Ma olen praeguseks aru saanud millal inimesed õpivad kõige rohkem. Või vähemalt - millal mina õpin kõige rohkem. Lihtne - siis kui ei pea. Siis, kui saad võtta oma aja ja õppida täpselt sellest, millest sa tahad rohkem teada.
Nüüd, olles ülikoolis, tahan ma aina rohkem teada ja õppida just seda, mis mind huvitab. Olen võtnud omale 100% vabatahtlikult kohustuse seda kõike ka teha, mis minult tahetakse (olin see ju siiski mina, kes lepingule alla kirjutas), kuid millegipärast ei tee ma seda ikka. Miks?
Sest mina olengi see inimene, kes kohustusi väldib. Ma võin need asjad ära teha. Ma võin olla osa sellest ühiskonnast, kus austatakse kohustusi ja täidetakse neid. Aga ma ei taha. Ilmselt jään oma elu lõpuni nendele kohustustele vastu puiklema.
Mulle ei meeldinud põhikoolis füüsika ja nüüd loen seda vabatahtlikult, sest see on huvitav. Ma ei näinud gümnaasiumis suurt vaeva esseede kirjutamisega, sest ükski teema ei olnud minu poolt vabalt valitud ja ma tundsin, kuidas ma ei saa kirjutada seda mida ma tahan, sest mulle sunnitakse peale midagi muud. Ja nüüd ma kirjutan sellest millest ma tahan, ja mulle meeldib see. Ma jälestasin bioloogiat läbi põhikooli ja gümnaasiumi ja alles nüüd olen mõistnud, kui sügavuti huvitav see on.
Ilmselt on mu jutu mõte see,et meile ei õpetata seda koolis. Et meile ei õpetata koolis seda, mis on tegelikult tähtis. Miks ma loen seda kõike, mida ma põhikoolis ja gümnaasiumis oleksin pidanud lugema nüüd, pärast kohustuslikku kooliteed? Sest ma tahan. Sest mind huvitab see. Sest ma ei pea omale enam pähe tuupima fakte, mille eest keegi paneb mulle hinde. Sest minu teadmisi ei defineeri numbrid või tähed või protsendid.
Me peaksime õpetama noortele põhikoolis, et oluline on õppida enda jaoks. Needsamad inimesed on meie tulevik ja nad peavad mõistma, et teadmised maailmast on olulised nende enda jaoks. See on äärmiselt kurb ja südantlõhestav kui inimesed õpivad vaid numbritele. Ja kui inimesed lasevad nendel numbritel end defineerida kui "kasutu" või "tark" või "rumal".
"Sa jõuad oma elus veel kaugele" on midagi, mida mu eesti keele õpetaja üheksandas klassis mu ühele klassiõele ütles. Ma olin kade - ilmselt ei olnud ma ainuke. Ma tahtsin, et ta ütleks mulle ka seda. Aga ta ei öelnud. Ma tahtsin temapoolset kinnitust, et mina jõuan ka kaugele. Olenemata sellest, et minu hinded ei olnud vaid neljad ja viied, aga ma tahtsin, et see autoriteedi figuur mu elus ütles ka mulle, et ma jõuan kaugele.
Paar aastat hiljem pidin kuulma seda, kuidas ma ei ole piisavalt hea, sest mu hinded on kolmed. Samal päeval kuulsin ühes teises aines, kuidas ma olen nutikas, sest mu hinded on viied. Ma olen nutnud end magama, sest ma sain kahe ja tundsin end väärtusetuna. Ma olen olnud õnnejoovastuses kui olen saanud viie, kuigi ma väga ei pingutanud.
Ma elasin aastaid hinnetele ja me peame seda muutma.
Ja nüüd.
Nüüd kui ma õpin ja ammutan teadmisi vaid sellel eesmärgil, et TEADA, teen ma seda hoopis hoolikamalt ja läbimõeldumalt. Ma ei õpi selle nimel, et saada hea hinne. Ma ei õpi selle nimel, et keegi saaks mulle öelda, et mul ilmselt läheb tulevikus hästi. Ma õpin sest ma tahan. Ma ei pea end kellelegi tõestama ja see tunne on suurepärane.
Miks me seda juba põhikoolis õpilastele selgeks ei tee? Soovin vaid, et kõik noored saaksid aru, et nende hinded ei defineeri nende tulevikku. Nemad ise defineerivad iseend.
kista.
Monday, May 5, 2014
we found love in a hopeless place
... also known as my trip to Macedonia and the people I met during that time
What I am going to write here today is something that stirs something deep within me. My trip to Macedonia was unforgettable! I would never have imagined that I would meet the people I did. That I would laugh as much as I did. I would never have seen that coming. My expectations were as low as ever and arriving to Skopje did not change much (believe me- this is THE most random city I've ever seen). I mean- the contact we had had with the organisers up to this point had been fantastic- but still I had no idea what to expect.
What I experienced during these seven short days in Macedonia was filled with wonders. I met people that will never ever go away from my heart and that I will never forget - saying this means a lot to me. I mean- I've been through that already... I lived in Norway for a year, I have hosted projects before and my own German Brother lived with me for a year... and yet at the end of it I still cried. Because those people meant more to me than some of the people I've known for my whole life ever will.
I have arranged some pictures below that convey what I can not. These pictures, quotes, words... all of them may be used to express how I feel about this week in Macedonia, in Kruševo.
Yet again something I experienced in Macedonia - conversations. The kind of conversations I will miss and I already do. The kind of conversations where you can say whatever and give your opinion and people will either agree or disagree and it is OK and you will chat and talk and you will open yourself up and let people come in and take a peak at your soul and your thoughts and mind and you will talk until the very early hours of morning and yet you are not tired the next day.
Saudade has already taken over my life and myself. Kruševo.. the place and the people may be far away but they'll always be right here with me as well.
What I am going to write here today is something that stirs something deep within me. My trip to Macedonia was unforgettable! I would never have imagined that I would meet the people I did. That I would laugh as much as I did. I would never have seen that coming. My expectations were as low as ever and arriving to Skopje did not change much (believe me- this is THE most random city I've ever seen). I mean- the contact we had had with the organisers up to this point had been fantastic- but still I had no idea what to expect.
What I experienced during these seven short days in Macedonia was filled with wonders. I met people that will never ever go away from my heart and that I will never forget - saying this means a lot to me. I mean- I've been through that already... I lived in Norway for a year, I have hosted projects before and my own German Brother lived with me for a year... and yet at the end of it I still cried. Because those people meant more to me than some of the people I've known for my whole life ever will.
I have arranged some pictures below that convey what I can not. These pictures, quotes, words... all of them may be used to express how I feel about this week in Macedonia, in Kruševo.
I could say I am finifugal. What I did during my last day and night in Macedonia was pure denial. And yet, being back in Estonia what I feel is described in the next noun. I want to go back to the illusion of reality that was there. I want to have that feeling and freedom and I know that this is long gone. I know what this will never be the same again and I also know that this can never be the same again - even if it was with the same people. But some things have to remain in the past and we just have to remember how these things made us feel.
And this kind of people are the ones that I met and befriended in Macedonia. These are the ones that were free to do whatever. The ones that will remain in my heart for a long long time and the ones I can not.. will not ever forget. This kind of people were the ones I never wanted to leave.
Yet again something I experienced in Macedonia - conversations. The kind of conversations I will miss and I already do. The kind of conversations where you can say whatever and give your opinion and people will either agree or disagree and it is OK and you will chat and talk and you will open yourself up and let people come in and take a peak at your soul and your thoughts and mind and you will talk until the very early hours of morning and yet you are not tired the next day.
kista.
Tuesday, April 22, 2014
Hobused, kasvuhooned, järjekorrad ja meeletu uni
... ehk kuidas ma lõpuks Makedooniasse jõudsin.
Esmaspäeva varahommikul oli Tartus ilus ilm- nii palju kui kell kuus seda ilma oli. Esmaspäeva varahommikul kell 6:20 lahkusime Tartust kauni Lux Expressi bussiga ning neli tundi hiljem algas meie suurepärane reis koos kohutavalt pikkade ooteaegadega Riiast. Kuna Riia lennujaam on väike ja suhteliselt igav, siis ilmselgelt seal midagi väga huvitavat ei juhtunud. Nalja hakkas alles saama, kui pärast neljatunnist ootamist ja kolmetunnist lennukisõitu leidsime end Istanbuli Ataturk lennujaamast.
Istanbuli maandumine oli suurepärasne - õues oli korralikult soe ilm ning päike oli väljas - meie plaan minna uudistama ka Istanbuli kesklinna oli lootustandev... kuni me jõudsime passikontrolli järjekorrani.
Järjekorda seistes näitas kell 18:45 kohalikku (ja ka Eesti) aega. Kui ma lõpuks oma templi passi sain oli kell 20:01. Kõik see järjekorras ootamine ilmselt tasus end kokkuvõttes ära- tempel oli olemas. Kena aktsendiga härrasmees küsis minult vaid kas ma olen enne Türgis käinud ja miks ma täna Türki lähen - võite vaid ette kujutada kuidas ma talle tülpinud näoga pärast pikka päeva seletada üritasin, et ma lähen vaid hotelli magama et homme varahommikul jälle lennukile istuda. Pärast seda pikka ootamist sai selgeks, et kesklinna me sel korral ei jõua. Lootsime vähemalt, et leiame mõne mõnusa koha hotelli lähedal kus veidi lõõgastuda ja midagi korralikku süüa... lootsime.
Pärast passikontrolli tuli meil aga üles leida Turkish Airlines Hotel Desk. Kui keegi teist on Istanbuli lennujaamas viibinud siis ilmselt teate, et kohe väljapääsu juures on tuhandeid hotellide registratuure. Mida meie aga ei leidnud oli see, mida meil tegelikult vaja oli. Küsisime kokku viielt inimeselt ning nad kõik juhatasid meid erinevatesse kohtadesse ja eri suundadesse- super! Pärast pooletunnist otsimist me siiski leidsime selle kauaotsitud Tukish Airlinesi Hotel Deski. Seisime siis järjekordselt järjekorda. Pärast kümmet minutit tuli aga välja, et vene rahvusest inimesed kes meie ees seisid tegelikult ei olnudki järjekorras- ole sa tänatud Kaur, et sa vene keelt mõistad!
Järgnes veidi ootamist, aga lõpuks leidsime end lennufirma poolt organiseeritud bussis, mis meid siis lennujaamast hotelli viis. Selleks ajaks valitses väljas juba kottpimedus ja aina selgemaks sai see, et tegelikult tahame me kõik lihtsalt magama minna... või pigem pesema ja siis magama.
Hotell, kuhu me lõpuks välja jõudsime viis meid kõiki hämmingusse- viie tärniga superilus hotell. Ja mis meie- kui eestlaste- jaoks kõige tähtsam? INTERNET! Niisiis saime pärast (veelkord) ooteaega oma hotellitubadesse võtmed ning esimese asjana viskasime end Lauraga voodisse pikali- võite kujutleda meie rõõmu!
Pärast kõike seda jalgadel seismist ja koti vedamist (millest mu õlale jäid verevalumid) olime me lõpuks kohale jõudnud! Me olime Istanbulis!
Kuna kõht oli tühi siis tsekkisime üle ka kohaliku baari ja restorani- hinnad olid laes. Küsisime retseptsioonist, et ehk on mõni supermarket lähedal ning avatud. Vastuseks saime: "oil-station- around the corner" ja nii me siis sammud sinna seadsimegi.
Mis on kõige pikem aeg mis te kunagi olete veetnud bensiinijaamas? Meie veetsime seal esimese käiguga hea 15 minutit ja teise käiguga hea 20 minutit. Valik oli nii suur ja hindu oli nii vähe. Müüja, kes tegi näo nagu teaks kus on Eesti, hoidis kramplikult käes oms taskukalkulaatorit et meile öelda misasi kui palju makdab- keeleliselt ta seda võimeline tegema ei olnud. Aga oma küpsised ja veed ja kommid saime kätte.
Magada saime sel ööl täpselt kolm tundi - kuni hotelli valvelauast meie tuppa kell pool neli helistati ja öeldi kibekiirelt "good morning", et telefonitoru hargile visata. Poole tunni pärast sõitsime juba jälle lennujaama poole- Istanbulis valitses pimedus.
Mis aga naljakaks osutus oli too kiirtee mida mööda meie buss lennujaama poole vuras- esiteks oli sinna äärde juurde tekkinud maju.. ning teiseks nägime me hobust vankriga, kes tuimalt omaniku sunnil mööda kiirteed jalutas... Võimalik ainult Türgis?
Pärast seda järjekordset magamata ööd algas ilmselgelt järjekordne ootamine. Saaks aga lõpuks Makedooniasse! Kui pärast kohutavat hommikusööki lennujaamas lõpuks oma värava teada saime ning sinna läksime siis ühine otsus oli lihtsalt magama.
Mingil ajahetkel, pärast umbes tunniajast und ühel kõval lennujaamapingil, kuulsin äkki kuidas me peame väravat vahetama. Ning sel hetkel sai mul sellest kõigest villand- ausaltöeldes olin vihane kogu süsteemi peale. Ma olin väsinud, hiiglasliku unevõlaga, tülpinud kõigest sellest kõndimisest ja ootamisest ja nüüd äkki pidime veel uue värava juurde minema. Oeh!
Lõppude lõpuks olime me viiekesi siiski viimaks lennukil ja teel Makedooniasse- oli ka aeg!
Ainuke asi mis lennukis vahvat juhtus oli hommikusöök lennufirma poolt. Ärge saage valesti aru- Turkish Airline on ilmselgelt mu lemmik lennufirma ja nad on väga lahedad ja ülicool et me süüa saime. Probleem oli lihtsalt nendes juustudes! Üks, saia peale panemiseks mõeldud juust, oli feta juust. Aga mitte tavaline feta juust (või siis ma ei tea mis on tavaline feta juust), vaid kõva, pudenev ja üleliia soolane. Pärast noaotsaga selle proovimist olin reaalselt üllatunud. Ilmselgelt oli sellel oma käsi mängus ka üleväsimusel. Too teine juust mis sinna juurde oli lõigatud oli üks korralik ketsitald. Lauraga reaalselt ei suutnud välja mõelda täpsemat kirjeldust- ilmselt pole seda vajagi. Toda ketsitalda oli võimatu närida ja süüa, aplaus nendele vanadele makedoonlastele üle vahekäigu kes seda suutsid!
Meie esimene reaktsioon nähes Skopje Alexander the Great Airporti oli ilmselge hämming. Lennukiangaar oli plekist ja kohe kokku varisemas, lennukid mis muidu lennujaamas seisid olid imepisikesed ja väiksemgi torm lükkaks nad ümber, lennuraja plaatide vahel kasvas muru ja lennujaama hoone tagumine osa ei olnud ka just midagi suurepärast- hiljem märkasime et eestpoolt on see reaalselt ilusam kui näiteks Tallinna lennujaam.
Kohe kui lennujaama sisse astusime märkasime igasuguseid erinevaid vigureid- nii alumiiniumist juhtmete vedamiseks ehitatud kolmekorruselised redelid lae all kui makedoonia keele eripära. Silt oleks nagu vene keeles aga kuskile vahele on topitud j-täht. Kus muidu on pärast kaldkriipsu inglise keelne sõna siis seal on makedoonia keelne(?), aga ladina tähestikuga... what's up with that?
Pärast viimast passikontrolli leidsime, oma üllatuseks, et meie kotid ja kohvrid on alles ja vigastusteta- ole sa tänatud Turkish Airlines - ning edasi viis meie tee, jälgides meile saadetud instruktsioone, õue ja bussile, et saaksime Skopjesse tulla.
Bussireis oli vapustav! Proovin teile täpselt kirjeldada seda, milline on Makedoonia:
Kui maja ei ole peldik (ehk- kokku vajumise äärel kividest ehitatud "maja") siis on see võiks öelda, et üles löödud, tavaliselt kas punastest tellistest või kollaseks värvitud mingist muust kivist suurepäraselt kaunis maja. Ja kui see maja on ilus, siis 100% hooldamata on jäetud nii aed, puukuur, värav, õu, auto jnejnejne. Ehk- maja on väljast küll kaunis, kuid need lagunenud puukuurid (ma isegi ei tea kas puukuur on õige sõna- need on pigem kaheksa lauda taotud nelinurkseks logudikuks ning eterniiti peale visatud) nende kaunite rõdudega kollaste majade juures on küll vapustavalt kole.
Teiseks- makedoonias on väga levinud kasvuhooned. Ainult, et nende kasvuhooned on pigem kilega kaetud onnid, kui korralikud nagu meil Eestimaal tavaks. Kolm vaia on pandud kahele poole otstesse ja üle nende on loobitud kile- mõlemal pool otsas on auk ja ust ei ole. Ilmselt on kliima piisavalt soe.
Kui Martin mulle paar päeva tagasi ütles, et Skopje on kui Teemapark, kus kujusid on rohkem kui inimesi siis ilmselgelt ma väga tõsiselt seda ei võtnud. Seda kuni selleni, kui sellesamuse bussiga Skopjesse jõudsime- meile sõitsid vastu nii punased kahekorruselised bussid- justnagu London! - kui veel Nõukogude Ajast roostetama jäänud bussid. Mõlemad vedasid inimesi!
Skopje äär meenutab pigem mõnd suvalist väikelinna - naabritel on ilus maja, aga mina elan peldikus. Rõdud, mis tegelikkuses ilusaid kortermaju ideejärgi ehtima peaksid olid kõik lagunemise äärel. Annan 100 dinaari sellele, kes sinna peale julgeb astuda!
Skopje bussi- ja rongijaam on jällegi üks omaette elamus. Inglise keelt siin keegi isegi mõistab ja oskab ka kehakeeles vastu rääkida, kuid enamik inimesi kes meile vastu tulid küsisid meilt otse "Taxi? You need taxi? Cheap cash money taxi!" Õnneks olime saanud instruktsioonid oma Makedoonia noortevahetuse peakorraldajalt, kes ütles et jätke aga oma kohvrid bussijaama ning minge linna uurima- ja seda me tegime!
Linnakaardist ei olnud seal keegi vist midagi kuulnud ning suure kaardi pealt, mis rippus seinal, ei suutnud me viie minutiga iseenda asukohtagi üles leida. Järgmiseks käiguks mõtlesime, et kui bussijaamas linnakaarti ei ole siis ehk leidub seda postkontoris ning selle suunas oma sammud seadsime. Meie üllatuseks astusime postkontorist sisse ja saime aru, et kuigi see on (ka) postkontor, on põhirõhk sellel kohal siiski maksete tasumine ja maksmine üleüldiselt. Ehk- Makedoonlased internetipanka ei kasuta. Veider? Jah! Peale selle oli kogu see saal jälle samasugune omamoodi nagu kogu ülejäänud Makedoonia- paremal pool lagi vaid hallitas ja lagunes- vasakul pool puudus see üleüldse! Kogu suur saal meenutas mõnd nõukaaegset kohta- alustades nii ribikardinatest ja lõpetades üleüldise sisustusega. Ja- nagu Makedooniale juba omaseks- tehes asja veel lambisemaks ei puudunud sealt seinalt üks hiiiiiglaslik maal! Ja kui ma ütlen hiiglaslik siis ma mõtlen- HIIGLASLIK!
Kuna ka "postkontoris" linnakaarti ei olnud otsustasime bussijaama tagasi minna ja küsida, et kas saame mõne bussiga siis kesklinna. Tuli välja, et peame vaid otse mööda teed kõndima ja 15min pärast olemegi kesklinnas.
Skopje tänavad on praegu kaetud valimisplakatitega. Aga need pole mitte kohe üldse sellised nagu Eestis- kui Eesti poliitikud vaatavad otse kaamerasse, siis Makedoonia omad "vaatavad tulevikku". Peale selle on kõik nende pildid photoshopiga nii tugevalt üle lastud, et kõik poliitikud on sama nägu! Elagu Makedoonia valimised!
Linna poole kõndides nägime aga jälle neid imeilusaid puukuure, üldiselt korralikke maju ("korralikke") ning jõudsime välja ka päris Euroopa kaubanduskeskusesse- väiksem küll kui Viru keskus, aga ütleme et Kristiine keskuse mõõdu peaaegu annab välja. Või pigem mitte.. Võibolla rohkem kui Port Artur Pärnus! Aga veider oli selle juures pigem see, et kui ühel pool teed oli jällegi lagunemise äärel puust aknaraamidega "pilvelõhkuja" (kus- muideks - iga akna all oma konditsioneerijahuti) siis üle tee kõndides oli seal kohe päris oma kaubanduskeskus. Räägi veel sellest et Makedoonia ei suuda otsustada misasi ta on.
Saime aru, et oleme kesklinna jõudnud kui meie silme ette jõudis esimene päris monument. Sel hetkel oli teada, et oleme lähedal. Mida me siiski leida ei suutnud oli too suur "Warrior on a Horse" monument, mis tegelikult on Aleksander Suure mälestuseks (ta sündis Makedoonias). Tegime juba omavahel nalju, et kuna Makedoonia keel on nii sarnane vene keelele, siis ilmselt peame lihtsalt kellegi käest küsima "gde sasha?" ja suund on käes. Naljast sai reaalne elu- kui politseinikult küsisime kus on peaväljak (main square) siis ei saanud ta meist mõhkugi aru. Seletasin siis "Alexander the Great" ja äkki oli kohe suund käes- no näed siis! гдe caша?
Edasi kõndisime siis ringi Skopje kesklinnas. Need inimesed (loe: valitsus) on nii palju raha investeerinud sellesse, et aina ehitada ja ehitada ja et kõik oleks ikka superilus. Terve kesklinn on kujusid täis- ja kui ma ütlen et kujusid täis siis ma mõtlen et kujusid täis! Vaatad- üks kuju.. keerad end ringi ja seal on juba teine!
Esmaspäeva varahommikul oli Tartus ilus ilm- nii palju kui kell kuus seda ilma oli. Esmaspäeva varahommikul kell 6:20 lahkusime Tartust kauni Lux Expressi bussiga ning neli tundi hiljem algas meie suurepärane reis koos kohutavalt pikkade ooteaegadega Riiast. Kuna Riia lennujaam on väike ja suhteliselt igav, siis ilmselgelt seal midagi väga huvitavat ei juhtunud. Nalja hakkas alles saama, kui pärast neljatunnist ootamist ja kolmetunnist lennukisõitu leidsime end Istanbuli Ataturk lennujaamast.
Istanbuli maandumine oli suurepärasne - õues oli korralikult soe ilm ning päike oli väljas - meie plaan minna uudistama ka Istanbuli kesklinna oli lootustandev... kuni me jõudsime passikontrolli järjekorrani.
Järjekorda seistes näitas kell 18:45 kohalikku (ja ka Eesti) aega. Kui ma lõpuks oma templi passi sain oli kell 20:01. Kõik see järjekorras ootamine ilmselt tasus end kokkuvõttes ära- tempel oli olemas. Kena aktsendiga härrasmees küsis minult vaid kas ma olen enne Türgis käinud ja miks ma täna Türki lähen - võite vaid ette kujutada kuidas ma talle tülpinud näoga pärast pikka päeva seletada üritasin, et ma lähen vaid hotelli magama et homme varahommikul jälle lennukile istuda. Pärast seda pikka ootamist sai selgeks, et kesklinna me sel korral ei jõua. Lootsime vähemalt, et leiame mõne mõnusa koha hotelli lähedal kus veidi lõõgastuda ja midagi korralikku süüa... lootsime.
Pärast passikontrolli tuli meil aga üles leida Turkish Airlines Hotel Desk. Kui keegi teist on Istanbuli lennujaamas viibinud siis ilmselt teate, et kohe väljapääsu juures on tuhandeid hotellide registratuure. Mida meie aga ei leidnud oli see, mida meil tegelikult vaja oli. Küsisime kokku viielt inimeselt ning nad kõik juhatasid meid erinevatesse kohtadesse ja eri suundadesse- super! Pärast pooletunnist otsimist me siiski leidsime selle kauaotsitud Tukish Airlinesi Hotel Deski. Seisime siis järjekordselt järjekorda. Pärast kümmet minutit tuli aga välja, et vene rahvusest inimesed kes meie ees seisid tegelikult ei olnudki järjekorras- ole sa tänatud Kaur, et sa vene keelt mõistad!
Järgnes veidi ootamist, aga lõpuks leidsime end lennufirma poolt organiseeritud bussis, mis meid siis lennujaamast hotelli viis. Selleks ajaks valitses väljas juba kottpimedus ja aina selgemaks sai see, et tegelikult tahame me kõik lihtsalt magama minna... või pigem pesema ja siis magama.
Hotell, kuhu me lõpuks välja jõudsime viis meid kõiki hämmingusse- viie tärniga superilus hotell. Ja mis meie- kui eestlaste- jaoks kõige tähtsam? INTERNET! Niisiis saime pärast (veelkord) ooteaega oma hotellitubadesse võtmed ning esimese asjana viskasime end Lauraga voodisse pikali- võite kujutleda meie rõõmu!
Pärast kõike seda jalgadel seismist ja koti vedamist (millest mu õlale jäid verevalumid) olime me lõpuks kohale jõudnud! Me olime Istanbulis!
Kuna kõht oli tühi siis tsekkisime üle ka kohaliku baari ja restorani- hinnad olid laes. Küsisime retseptsioonist, et ehk on mõni supermarket lähedal ning avatud. Vastuseks saime: "oil-station- around the corner" ja nii me siis sammud sinna seadsimegi.
Mis on kõige pikem aeg mis te kunagi olete veetnud bensiinijaamas? Meie veetsime seal esimese käiguga hea 15 minutit ja teise käiguga hea 20 minutit. Valik oli nii suur ja hindu oli nii vähe. Müüja, kes tegi näo nagu teaks kus on Eesti, hoidis kramplikult käes oms taskukalkulaatorit et meile öelda misasi kui palju makdab- keeleliselt ta seda võimeline tegema ei olnud. Aga oma küpsised ja veed ja kommid saime kätte.
Magada saime sel ööl täpselt kolm tundi - kuni hotelli valvelauast meie tuppa kell pool neli helistati ja öeldi kibekiirelt "good morning", et telefonitoru hargile visata. Poole tunni pärast sõitsime juba jälle lennujaama poole- Istanbulis valitses pimedus.
Mis aga naljakaks osutus oli too kiirtee mida mööda meie buss lennujaama poole vuras- esiteks oli sinna äärde juurde tekkinud maju.. ning teiseks nägime me hobust vankriga, kes tuimalt omaniku sunnil mööda kiirteed jalutas... Võimalik ainult Türgis?
Pärast seda järjekordset magamata ööd algas ilmselgelt järjekordne ootamine. Saaks aga lõpuks Makedooniasse! Kui pärast kohutavat hommikusööki lennujaamas lõpuks oma värava teada saime ning sinna läksime siis ühine otsus oli lihtsalt magama.
Mingil ajahetkel, pärast umbes tunniajast und ühel kõval lennujaamapingil, kuulsin äkki kuidas me peame väravat vahetama. Ning sel hetkel sai mul sellest kõigest villand- ausaltöeldes olin vihane kogu süsteemi peale. Ma olin väsinud, hiiglasliku unevõlaga, tülpinud kõigest sellest kõndimisest ja ootamisest ja nüüd äkki pidime veel uue värava juurde minema. Oeh!
Lõppude lõpuks olime me viiekesi siiski viimaks lennukil ja teel Makedooniasse- oli ka aeg!
Ainuke asi mis lennukis vahvat juhtus oli hommikusöök lennufirma poolt. Ärge saage valesti aru- Turkish Airline on ilmselgelt mu lemmik lennufirma ja nad on väga lahedad ja ülicool et me süüa saime. Probleem oli lihtsalt nendes juustudes! Üks, saia peale panemiseks mõeldud juust, oli feta juust. Aga mitte tavaline feta juust (või siis ma ei tea mis on tavaline feta juust), vaid kõva, pudenev ja üleliia soolane. Pärast noaotsaga selle proovimist olin reaalselt üllatunud. Ilmselgelt oli sellel oma käsi mängus ka üleväsimusel. Too teine juust mis sinna juurde oli lõigatud oli üks korralik ketsitald. Lauraga reaalselt ei suutnud välja mõelda täpsemat kirjeldust- ilmselt pole seda vajagi. Toda ketsitalda oli võimatu närida ja süüa, aplaus nendele vanadele makedoonlastele üle vahekäigu kes seda suutsid!
Meie esimene reaktsioon nähes Skopje Alexander the Great Airporti oli ilmselge hämming. Lennukiangaar oli plekist ja kohe kokku varisemas, lennukid mis muidu lennujaamas seisid olid imepisikesed ja väiksemgi torm lükkaks nad ümber, lennuraja plaatide vahel kasvas muru ja lennujaama hoone tagumine osa ei olnud ka just midagi suurepärast- hiljem märkasime et eestpoolt on see reaalselt ilusam kui näiteks Tallinna lennujaam.
Kohe kui lennujaama sisse astusime märkasime igasuguseid erinevaid vigureid- nii alumiiniumist juhtmete vedamiseks ehitatud kolmekorruselised redelid lae all kui makedoonia keele eripära. Silt oleks nagu vene keeles aga kuskile vahele on topitud j-täht. Kus muidu on pärast kaldkriipsu inglise keelne sõna siis seal on makedoonia keelne(?), aga ladina tähestikuga... what's up with that?
Pärast viimast passikontrolli leidsime, oma üllatuseks, et meie kotid ja kohvrid on alles ja vigastusteta- ole sa tänatud Turkish Airlines - ning edasi viis meie tee, jälgides meile saadetud instruktsioone, õue ja bussile, et saaksime Skopjesse tulla.
Bussireis oli vapustav! Proovin teile täpselt kirjeldada seda, milline on Makedoonia:
Kui maja ei ole peldik (ehk- kokku vajumise äärel kividest ehitatud "maja") siis on see võiks öelda, et üles löödud, tavaliselt kas punastest tellistest või kollaseks värvitud mingist muust kivist suurepäraselt kaunis maja. Ja kui see maja on ilus, siis 100% hooldamata on jäetud nii aed, puukuur, värav, õu, auto jnejnejne. Ehk- maja on väljast küll kaunis, kuid need lagunenud puukuurid (ma isegi ei tea kas puukuur on õige sõna- need on pigem kaheksa lauda taotud nelinurkseks logudikuks ning eterniiti peale visatud) nende kaunite rõdudega kollaste majade juures on küll vapustavalt kole.
Teiseks- makedoonias on väga levinud kasvuhooned. Ainult, et nende kasvuhooned on pigem kilega kaetud onnid, kui korralikud nagu meil Eestimaal tavaks. Kolm vaia on pandud kahele poole otstesse ja üle nende on loobitud kile- mõlemal pool otsas on auk ja ust ei ole. Ilmselt on kliima piisavalt soe.
Kui Martin mulle paar päeva tagasi ütles, et Skopje on kui Teemapark, kus kujusid on rohkem kui inimesi siis ilmselgelt ma väga tõsiselt seda ei võtnud. Seda kuni selleni, kui sellesamuse bussiga Skopjesse jõudsime- meile sõitsid vastu nii punased kahekorruselised bussid- justnagu London! - kui veel Nõukogude Ajast roostetama jäänud bussid. Mõlemad vedasid inimesi!
Skopje äär meenutab pigem mõnd suvalist väikelinna - naabritel on ilus maja, aga mina elan peldikus. Rõdud, mis tegelikkuses ilusaid kortermaju ideejärgi ehtima peaksid olid kõik lagunemise äärel. Annan 100 dinaari sellele, kes sinna peale julgeb astuda!
Skopje bussi- ja rongijaam on jällegi üks omaette elamus. Inglise keelt siin keegi isegi mõistab ja oskab ka kehakeeles vastu rääkida, kuid enamik inimesi kes meile vastu tulid küsisid meilt otse "Taxi? You need taxi? Cheap cash money taxi!" Õnneks olime saanud instruktsioonid oma Makedoonia noortevahetuse peakorraldajalt, kes ütles et jätke aga oma kohvrid bussijaama ning minge linna uurima- ja seda me tegime!
Linnakaardist ei olnud seal keegi vist midagi kuulnud ning suure kaardi pealt, mis rippus seinal, ei suutnud me viie minutiga iseenda asukohtagi üles leida. Järgmiseks käiguks mõtlesime, et kui bussijaamas linnakaarti ei ole siis ehk leidub seda postkontoris ning selle suunas oma sammud seadsime. Meie üllatuseks astusime postkontorist sisse ja saime aru, et kuigi see on (ka) postkontor, on põhirõhk sellel kohal siiski maksete tasumine ja maksmine üleüldiselt. Ehk- Makedoonlased internetipanka ei kasuta. Veider? Jah! Peale selle oli kogu see saal jälle samasugune omamoodi nagu kogu ülejäänud Makedoonia- paremal pool lagi vaid hallitas ja lagunes- vasakul pool puudus see üleüldse! Kogu suur saal meenutas mõnd nõukaaegset kohta- alustades nii ribikardinatest ja lõpetades üleüldise sisustusega. Ja- nagu Makedooniale juba omaseks- tehes asja veel lambisemaks ei puudunud sealt seinalt üks hiiiiiglaslik maal! Ja kui ma ütlen hiiglaslik siis ma mõtlen- HIIGLASLIK!
Kuna ka "postkontoris" linnakaarti ei olnud otsustasime bussijaama tagasi minna ja küsida, et kas saame mõne bussiga siis kesklinna. Tuli välja, et peame vaid otse mööda teed kõndima ja 15min pärast olemegi kesklinnas.
Skopje tänavad on praegu kaetud valimisplakatitega. Aga need pole mitte kohe üldse sellised nagu Eestis- kui Eesti poliitikud vaatavad otse kaamerasse, siis Makedoonia omad "vaatavad tulevikku". Peale selle on kõik nende pildid photoshopiga nii tugevalt üle lastud, et kõik poliitikud on sama nägu! Elagu Makedoonia valimised!
Linna poole kõndides nägime aga jälle neid imeilusaid puukuure, üldiselt korralikke maju ("korralikke") ning jõudsime välja ka päris Euroopa kaubanduskeskusesse- väiksem küll kui Viru keskus, aga ütleme et Kristiine keskuse mõõdu peaaegu annab välja. Või pigem mitte.. Võibolla rohkem kui Port Artur Pärnus! Aga veider oli selle juures pigem see, et kui ühel pool teed oli jällegi lagunemise äärel puust aknaraamidega "pilvelõhkuja" (kus- muideks - iga akna all oma konditsioneerijahuti) siis üle tee kõndides oli seal kohe päris oma kaubanduskeskus. Räägi veel sellest et Makedoonia ei suuda otsustada misasi ta on.
Saime aru, et oleme kesklinna jõudnud kui meie silme ette jõudis esimene päris monument. Sel hetkel oli teada, et oleme lähedal. Mida me siiski leida ei suutnud oli too suur "Warrior on a Horse" monument, mis tegelikult on Aleksander Suure mälestuseks (ta sündis Makedoonias). Tegime juba omavahel nalju, et kuna Makedoonia keel on nii sarnane vene keelele, siis ilmselt peame lihtsalt kellegi käest küsima "gde sasha?" ja suund on käes. Naljast sai reaalne elu- kui politseinikult küsisime kus on peaväljak (main square) siis ei saanud ta meist mõhkugi aru. Seletasin siis "Alexander the Great" ja äkki oli kohe suund käes- no näed siis! гдe caша?
Edasi kõndisime siis ringi Skopje kesklinnas. Need inimesed (loe: valitsus) on nii palju raha investeerinud sellesse, et aina ehitada ja ehitada ja et kõik oleks ikka superilus. Terve kesklinn on kujusid täis- ja kui ma ütlen et kujusid täis siis ma mõtlen et kujusid täis! Vaatad- üks kuju.. keerad end ringi ja seal on juba teine!
Küsimus suurele ringile: mida teeksite te 250 000 euroga? Ilmselt investeeriks? ei? ... Makedoonia valitsus näiteks otsustas keset jõge panna kolm puud kasvama - investeering omaette! Kujutage ette, et kõnnite mööda imelilusat kümnete kujude ja monumentidega kaunistatud ning marmorist voolitud aiaga promenaadi ning vaadates jõe poole on seal äkki kolm puud kasvamas...??? Tõsi ta on- keset jõge on ehitatud kolm metallist piiret, mille otsas kasvavad kolm puud. (üks makedoonlane hiljem seletas meile, et need puud tähistavad vabadust..)
Rääkides veel sellest kui suvaline ja lamp on Skopje (ja makedoonia üldse) siis jõuame välja meie kauaoodatud bussireisini Skopjest Kruševosse... (vahepeale jäävad veel meie külastused basaaril ning mees kes meile ütles et "I know what you girls want- you want to come to my shop- free wifi!", meessoost teenindaja kes oma põlle näppis ja hinda suvalisel ajal tõstis, kõige koledamini kriiksuv ratas mis maailmas kunagi leidunud on ning restoranis jäätise kõrvale pakutav klaasike vett)
Bussireisist- teadsin et Kruševo on 1350m merepinnast - ehk siis no päris kõrgel teine (Balkani kõige kõrgemal asuv linn siiski) ja seepärast ka juba eeldasin, et järelikult tuleb see bussisõit ülesmäge. Millega ma ei arvestanud oli see mis päriselt juhtus.
Esimesena oli vaja meie kohvrid ja kotid bussi mahutada - katsumus omaette, sest bussis (nagu hiljem selgus) olid ka teised projektist osa võtjad ja nende kohvrid ja muud asjad. Meie kottide peale surumine lõppes sellega, et lootsime kõik elu eest et bussi tagumised uksed surve all keset sõitu lahti ei paisku ja meie asjad keset teed (või kuristikust alla) ei veere.
Bussi pilku heites ütlesin Laurale, et "mina istun sinu kõrval"... reaalsus läks teistmoodi - Laura kõrvale ma ei saanud, sest ta leidis omale ühe teise pinginaabri, kes juhtumisi oli makedoonlane ja võttis bussis väga palju ruumi. Seepärast pidin mina ronima kõige taha ja istuma keskele - ühe (nagu hiljem selgus) Türgist pärit projektist osaleja ja Makedooniast pärit isa vahele. Okei.
Rääkides bussist - kujutage nüüd ette bussi, kuhu mahub täpselt 24 inimest (koos juhiga) Ja täpselt 24 meid oli ka! Meile öeldi, et bussisõit kestab kolm tundi - tule taevas appi! Kolm tundi seal palavas kitsas bussis... no ei! Palavus aga ei olnud kõik mis selle bussiga juhtus.
Nagu eelnevalt juba ütlesin siis Kruševo on kõrgel. Mis tähendab, et siia saamiseks pidime ka sõitma ülesmäge, ja seda palju rohkem kui ma alguses arvasin. Kiirusepiirangud selle ühelt poolt kuristikuga ääristatud teel (ning teiselt poolt kaljuseinaga) jäid (nii palju kui ma nägin) umbes 70 km/h kanti. Selge oli aga see, et bussijuht nii aeglaselt küll ei sõida! Too bussijuht littis ikka täiega ja igas kurvis. Igas kurvis oli selline tunne, et nüüd me sõidame siit alla ja niipalju siis sellest Makedoonia reisist või üldse elust!
Ühesõnaga too bussijuht oli hull. Peaaegu sama hull kui see uni mis mulle peale tikkus. Magama jääda siiski ju ei saanud, sest ega need kurvid väga lauged ka ei olnud. Igas kurvis ehmusin ikka ja jälle aga üles ja nii umbes tund aega, kuni äkitselt buss seisma jäi - vahepeatus. Sellesama vahepeatuse ajal küsisime ühelt makedoonlaselt, et miks kaks plastikust aiapinki küll bussis on. Selle peale saime korraliku vastuse - bussis on 20 kohta, aga pileteid müüakse tavaliselt umbes 30 - iga lisapink on kasuks. Hingasime rahulikult, sest meie bussis olid küll kõik 24 inimest olemas ja ei rohkem ega vähem.
Pärast pausi sõitsime aga edasi ca 30 minutit kui äkki buss jäi seisma ja peale ronisid veel 5 inimest. Ja siis jäime me jälle seisma, et ikka uusi inimesi peale võtta. Ma ei olnud päris kindel mis meist saab ja kuidas me kõik tervena ükskord sinna linna jõuame, aga vähemalt oli mul istekoht ja ma ei pidanud neis vallatutes kurvides seistes tasakaalu hoidma - minu elu oli rahulik.
Kui me lõpuks Kruševosse siis jõudsime (vahepeal jälle hinge kinni hoides, et see buss ikka igast sellest mäest end üles veab) manööverdas toosama bussijuht kui üks õige makedoonlane. Ilma suunatuledeta ning ka kõige väiksemast vahest end läbi pressidest. Need autojuhid siin on ikka superhead - peavad olema! Ja kui toosama hull bussijuht lõpuks meid bussist välja lasi, siis me tormasime sealt välja, sest ta jättis rahulikult selle bussi umbes 45 kraadise nurga alla külg ees. Hoidsin hinge kinni et see buss jumala eest küllili ei lendaks. Aga kõik läks hästi ja paanitsemiseks pole põhjust.
Kokkuvõtteks- ME JÕUDSIME KOHALE!
Makedoonia liikluskultuurist:
- ilma signaalita ära liiklusesse tule
- suunatuled on mõttetud ja nõrkadele
- mis liiklusmärgid? meil neid EI OLE!
- jalakäiad peavad ise vaatama et auto alla ei jää (ka siis, kui neil on roheline tuli)
- peidame jalakäiate jaoks kõik valgusfoorid järgmise kõige lähima posti külge, et neid ikka võimalikult liiklusohtlikesse olukordadesse panna
- kui kahe pargitud auto vahel on auk kust ma võibolla oma autoga läbi pääsen siis ma lähen
- kes ette jääb siis tema on liiklusõnnetuses süüdi
- mis kiirusepiirang?
- kui keset linna on vaba ala siis see on parkla
- kõnniteed on parklad
palju õnne, kui sa lõpuni jõudsid!
kista
Kruševo, Makedoonia
23.04.14 (kell on kohaliku aja järgi 00:10)
Thursday, April 17, 2014
Vabandust? Mida?
ehk kuidas ma ei mõista ja nemad ei saa aru...
Mul oli harukordne võimalus eile sõita bussiga Tartust Mustveesse. Ilmselge oli see, et seesama buss läks tegelikult läbi Jõhvi edasi Narva- kogu Ida-Virumaa ühe bussisõiduga!
Pärast endale pileti soetamist avastasin pigem kurvastusega, et bussi väljumiseni on veel aega umbestäpselt 13 minutit ja 43 sekundit. Niisiis lükkasin oma kohvri ühe pingi äärde ja võtsin oma telefoni välja- 21. sajand siiski, ei?
Mis köitis minu tähelepanu olid need inimesed kes samuti, sellele samale bussile, pileteid ostsid. Nahhaalsus! Kujutage nüüd ette inimest, kes läheb piletimüügikassa juurde ja laisalt ütleb vene keeles "MA TAHAN PILETIT".. (kirjutaksin seda vene keeles kui ma midagigi selles keeles oskaksin). Ja caps lockiga kirjutasin ma seda lihtsal põhjusel, et eelnimetatud meesterahvas reaalselt kisendas- ausalt!
Järgmised neiud läksid samamoodi otse kassa juurde ja - üritamatagi küsida seda piletit riigikeeles - lihtsalt vuristasid oma vene keelse teksi kassapidajale ette.
Ja sealt edasi hakkasin mõtlema, et kui raske on küsida seda eesti keeles, selle riigi riigikeeles.. "Palun üks pilet Jõhvi"?? Tundub tõesti ületamatu takistusena! Ja sealt edasi - AITÄH?! Kui, reaalselt, KUI raske on öelda eesti keeles aitäh? Või pigem - kui raske on üldse aitäh öelda? (selle teemani jõuan ilmselt mõnes teises postituses)
Mis Tartu bussijaamas edasi juhtus oli pigem halenaljakas. Narva buss roomas platvorm number kuue juurde, kus igasugused karvased ja sulelised seda juba ootasid. Enne, kui bussijuht üldse ukse jõudis lahti teha olid kaks tädikest oma kilekottidega juba põhimõtteliselt bussis. Ilmselt arvasid, et buss jõuab enne ära sõita kui nad peale saavad.
Edasi ei olnud mitte ükski inimene seal bussis ilmselt kuulnud elementaarsest viisakusest või normaalsest järjekorrast. Kõik trügisid nii mis hirmus - äkki sõidab buss kohe kohe KOHE minema? Olles pigem rahumeelne põhjamaalane ootasin oma kohvriga teistest veidi kaugemal - milleks vaja kiirustada? Kohti oli enam ja veel.
Ja lõpuks kui ma viimasena seal järjekorras seisin küsisin bussijuhilt viisakalt et äkki ma saaksin oma kohvri alla panna... vastus? Ausaltöeldes mul ei ole õrna aimugi mida too bussijuht mulle vastas, sest ilmselgelt eesti keelt ta ei rääkinud. Vaikselt kõndisin tol mehel järel ning luugi tegi ta lahti. Oma kohvri pidin ise sinna sisse toppima - vene keele saatel. Mul ei ole tõesti õrna aimugi mida too mees mulle selgeks üritas teha, aga mina temast tõesti aru ei saanud. Midagi ta küsis, ning kui ma selle peale ütlesin Vabandust? siis lõi ta käega ja viipas et ma bussi läheks.
Mis tundeid see minus tekitas? Täpselt sellist tunnet nagu keegi oleks oma kodus sind pussitama kukkunud. Fakt on see, et me oleme Eestis. Eesti Vabariigis. Selle riigi üheks ja ainsaks riigikeeleks on eesti keel. Ja kui mina ei saa selles keeles suhelda, siis ilmselt on midagi veidi valesti.
Mind ei ole kunagi häirinud see, et ma ei oska vene keelt. Mind ei ole kunagi häirinud see, et vene rahvusest inimesed räägivad vene keelt. Ma kasvasin üles Ida-Virumaal - kui palju selline asi mind reaalselt häirida saabki? See, et vene keelt räägitakse on midagi mille vastu ma ei saa midagi teha. Samamoodi nagu tahan rääkida mina oma emakeelt tahavad ka teised rahvused rääkida oma emakeelt.
Aga probleem tekib siis kui ma ei saa oma riigis oma riigikeelega hakkama. Probleem tekib siis kui ma ei saa aru mida bussijuht minu käest küsib. Probleem tekib siis kui selle riigi keelt ei austata. Probleem tekib siis, kui selle riigi keel ei ole enam midagi väärt. Probleem on see, kui inimesed enam ei ürita. Ja suurem probleem on see, kui nad pole kunagi üritanudki.
Mul on siiralt kahju, et ma ei saa aru mida too bussijuht mulle öelda tahtis ja mul on veel rohkem kahju sellest, et tema ei saanud ilmselt ka aru mida mina talle öelda tahtsin. Mul on siiralt kahju, et meie riigis on nii tugev keelebarjäär ja kõige rohkem kahju on mul sellest, et mina ei ole midagi valesti teinud.
kista
Mul oli harukordne võimalus eile sõita bussiga Tartust Mustveesse. Ilmselge oli see, et seesama buss läks tegelikult läbi Jõhvi edasi Narva- kogu Ida-Virumaa ühe bussisõiduga!
Pärast endale pileti soetamist avastasin pigem kurvastusega, et bussi väljumiseni on veel aega umbestäpselt 13 minutit ja 43 sekundit. Niisiis lükkasin oma kohvri ühe pingi äärde ja võtsin oma telefoni välja- 21. sajand siiski, ei?
Mis köitis minu tähelepanu olid need inimesed kes samuti, sellele samale bussile, pileteid ostsid. Nahhaalsus! Kujutage nüüd ette inimest, kes läheb piletimüügikassa juurde ja laisalt ütleb vene keeles "MA TAHAN PILETIT".. (kirjutaksin seda vene keeles kui ma midagigi selles keeles oskaksin). Ja caps lockiga kirjutasin ma seda lihtsal põhjusel, et eelnimetatud meesterahvas reaalselt kisendas- ausalt!
Järgmised neiud läksid samamoodi otse kassa juurde ja - üritamatagi küsida seda piletit riigikeeles - lihtsalt vuristasid oma vene keelse teksi kassapidajale ette.
Ja sealt edasi hakkasin mõtlema, et kui raske on küsida seda eesti keeles, selle riigi riigikeeles.. "Palun üks pilet Jõhvi"?? Tundub tõesti ületamatu takistusena! Ja sealt edasi - AITÄH?! Kui, reaalselt, KUI raske on öelda eesti keeles aitäh? Või pigem - kui raske on üldse aitäh öelda? (selle teemani jõuan ilmselt mõnes teises postituses)
Mis Tartu bussijaamas edasi juhtus oli pigem halenaljakas. Narva buss roomas platvorm number kuue juurde, kus igasugused karvased ja sulelised seda juba ootasid. Enne, kui bussijuht üldse ukse jõudis lahti teha olid kaks tädikest oma kilekottidega juba põhimõtteliselt bussis. Ilmselt arvasid, et buss jõuab enne ära sõita kui nad peale saavad.
Edasi ei olnud mitte ükski inimene seal bussis ilmselt kuulnud elementaarsest viisakusest või normaalsest järjekorrast. Kõik trügisid nii mis hirmus - äkki sõidab buss kohe kohe KOHE minema? Olles pigem rahumeelne põhjamaalane ootasin oma kohvriga teistest veidi kaugemal - milleks vaja kiirustada? Kohti oli enam ja veel.
Ja lõpuks kui ma viimasena seal järjekorras seisin küsisin bussijuhilt viisakalt et äkki ma saaksin oma kohvri alla panna... vastus? Ausaltöeldes mul ei ole õrna aimugi mida too bussijuht mulle vastas, sest ilmselgelt eesti keelt ta ei rääkinud. Vaikselt kõndisin tol mehel järel ning luugi tegi ta lahti. Oma kohvri pidin ise sinna sisse toppima - vene keele saatel. Mul ei ole tõesti õrna aimugi mida too mees mulle selgeks üritas teha, aga mina temast tõesti aru ei saanud. Midagi ta küsis, ning kui ma selle peale ütlesin Vabandust? siis lõi ta käega ja viipas et ma bussi läheks.
Mis tundeid see minus tekitas? Täpselt sellist tunnet nagu keegi oleks oma kodus sind pussitama kukkunud. Fakt on see, et me oleme Eestis. Eesti Vabariigis. Selle riigi üheks ja ainsaks riigikeeleks on eesti keel. Ja kui mina ei saa selles keeles suhelda, siis ilmselt on midagi veidi valesti.
Mind ei ole kunagi häirinud see, et ma ei oska vene keelt. Mind ei ole kunagi häirinud see, et vene rahvusest inimesed räägivad vene keelt. Ma kasvasin üles Ida-Virumaal - kui palju selline asi mind reaalselt häirida saabki? See, et vene keelt räägitakse on midagi mille vastu ma ei saa midagi teha. Samamoodi nagu tahan rääkida mina oma emakeelt tahavad ka teised rahvused rääkida oma emakeelt.
Aga probleem tekib siis kui ma ei saa oma riigis oma riigikeelega hakkama. Probleem tekib siis kui ma ei saa aru mida bussijuht minu käest küsib. Probleem tekib siis kui selle riigi keelt ei austata. Probleem tekib siis, kui selle riigi keel ei ole enam midagi väärt. Probleem on see, kui inimesed enam ei ürita. Ja suurem probleem on see, kui nad pole kunagi üritanudki.
Mul on siiralt kahju, et ma ei saa aru mida too bussijuht mulle öelda tahtis ja mul on veel rohkem kahju sellest, et tema ei saanud ilmselt ka aru mida mina talle öelda tahtsin. Mul on siiralt kahju, et meie riigis on nii tugev keelebarjäär ja kõige rohkem kahju on mul sellest, et mina ei ole midagi valesti teinud.
kista
Thursday, March 13, 2014
ühiskondlik surve
Hakkasin mõtlema. Ja kohe päriselt istusin ja mõtlesin ja järeldasin oma mõtisklusest üht- miks ma üksi mõtlen. Miks ma ei jaga kohe terve Internetiga seda MIDA ma mõtlen.
See kõik algas ühest tobedast pildist mille Liisa mulle saatis. Aga olles juba tänase päevaga saanud korralikult IB õppe lainele otsustasin siis juba veidi edasi mõelda. Pilt oli armastusest. Armastus kui parim tunne maailmas- in a nutshell.
Ja sealt edasi läks mu mõte sellele, kuidas kõigile alati öeldakse, et "ole see kes sa oled!"; "ära hooli sellest mida teised arvavad!"; "tee seda mida sina tahad- see on sinu elu!"... Mõelgem nüüd veidike. Ükskõik MIDA ma oma eluga teen- ma ei ole ju reaalselt üksi. Mul on alati ümberringi kümneid, sadu, tuhandeid, MILJONEID inimesi, keda minu otsused otsesemalt või kaudsemalt puudutavad.
Hetkel siin ei taha ma mitte mingi hinna eest vastu vaielda sellele, et inimesed peaksid tegema seda mida nad tahavad ja mitte kuulama oma eluliselt suurte otsuste langetamisel vanemaid või õpetajaid või sõpru või ükskõik mida. Ma ei vaidle vastu sellele, et inimesed peaksidki mõtlema iseseisvalt - hell no! - ma arvan et inimesed peaksid ROHKEM mõtlema iseseisvalt.
Võtkem mingi suvaline näide: ütleme et värskelt gümnaasiumi lõpetanud noor otsustab minna õppima näiteks filosoofiat - midagi millele tavaliselt vaadatakse ülevalt alla. Mis on need küsimused mis see noor kuuleb? "miks? mida sa sellega edasi teed? kuhu sa tööle lähed? mis tööd sa sellega loodad saada? kas sa tahad elu lõpuni vanemate hoole alla jääda? mis sul viga on?" ... ja siis on paar inimest kes ütlevad "oh kui lahe! mulle meeldib et sa otsustasid ise mida sa teha tahad..." MIKS KURADI PÄRAST?!
Kõigepealt need esimesed vennad, kes ise on samamoodi esimesel kursusel. Kes ise on samamoodi just teinud elulise valiku ja läinud õigust või arsti või keeli või taara-teab-mida õppima. Vabandust, aga kas teie teate mis tööle te lõpuks maandute? Ilmselt on teil töö valik mõnevõrra lihtsam, aga uskuge mind, teil on veel paaaaaaaaalju valikuid ees.
Ja siis need teised hullud, kes annavad respekti selle eest et mõni inimene suudab ise oma peaga mõelda ja teha ise neid valikuid. Miks? Kas me ei peaks juba sellest ajast ammu möödas olema? Kas maailm ei peaks juba keerlema sedapidi, et kõik teevad lõpuks ise otsuseid?
Ja siis on muidugi need nõudlikud vanemad. Needsamad kes veel kümme aastat tagasi rääkisid sulle sellest kui oluline on jääda kindlaks iseendale. Kui oluline on alati olla enda ja oma põhimõtete eest väljas ja mitte kunagi vanduda alla ühiskonna survele. Kuidas oluline on alati mõelda enda peaga ja teha omi otsuseid. Ja nüüd äkki- olles 20-aastane ei luba nad siiski sul oma otsust teha. "Mis filosoofia?", "mis humanitaarteadused?", "mis vaba aasta?", "mis reisimine?"... Ja äkki on nemad needsamad inimesed kes sinu otsustusvõimet tahavad kahandada... või hoopiski kaotada.
Kas me ei peaks juba ammu olema möödas sellest hetkest kui meil on luba üldse kellegi valikuid kritiseerida? ... aga see oli vale valik? Las ta siis olla vale valik - oma vigadest õpib kõige paremini. Ja tõsi ta on - inimestel ongi vaja enda vigu teha, sest teate mis nendest saavad? KOGEMUSED. Iga kogemus ei ole viga - otseloomulikult mitte - kuid nii mõnedki vead on tegelikult kogemused mida on meil vaja. Ma tahan näha üht inimest kes terve oma elu jooksul ei ole teinud mitte ühtegi viga. Palun.
Ja tulles tagasi selle teema alguse juurde - mis õigus on üldse ühiskonnal mõista hukka KEDA me armastame? Või kuidas me armastame? Ja kust üldse võetakse seda, et iga inimese jaoks ongi olemas maailmas see üks ja ainuke teine... see üks ja ainuke teine kellega nad peaksidki terve ülejäänud elu koos olema. Kust kuradi pärast on selline tagurlik käitumine pärit?
Siinjuures mainin jälle, et ma ei mõista hukka inimesi kes arvavadki et soulmate on olemas ja nad ei ole enda oma veel leidnud. Või neid kes on enda soulmate'i juba leidnud ja on 100% kindel, et neid kaht ei lahuta siin maailmas enam miski. Tore, kui inimesed jäävad oma põhimõtetele kindlaks ja usuvad puhtasse armastusse.
Mis mind selle teema juures pigem vihastab on see, et ühiskonna poolt peab olema igale.. IGALE inimesele määratud see keegi. See üks ja ainus. Miks? Ja keda mõistetakse pigem hukka? Kas neid kes on neli-viis korda abiellunud sest "sellest ei tulnud lihtsalt midagi välja".. või hoopis neid kes pole kunagi abiellumiseni jõudnud, vaid on lihtsalt ühe partneri juurest teise juurde oma tee leidnud, vahepeal olles vaba suhtestaatusega kohe kuid ja aastaid? Keda mõistetakse hukka? Hea küsimus- eks?!
Miks... MIKS on ühiskonnal meie elule nii suur mõju? Võin kihla vedada et isegi neil, kes on väidetavalt vabad kõigest ja keda ei huvita see mida teised neist arvavad... et isegi nemad on mingil määral ohvriks sellele ühiskonnale. Ja hukkamõistu siinjuures ei ole vaja. Mida ma ütlen tähendab seda, et me kõik oleme ühel või teisel määral ühiskonna survele pidanud alla vanduma. Ja mille nimel?
Mille nimel?
-kista.
See kõik algas ühest tobedast pildist mille Liisa mulle saatis. Aga olles juba tänase päevaga saanud korralikult IB õppe lainele otsustasin siis juba veidi edasi mõelda. Pilt oli armastusest. Armastus kui parim tunne maailmas- in a nutshell.
Ja sealt edasi läks mu mõte sellele, kuidas kõigile alati öeldakse, et "ole see kes sa oled!"; "ära hooli sellest mida teised arvavad!"; "tee seda mida sina tahad- see on sinu elu!"... Mõelgem nüüd veidike. Ükskõik MIDA ma oma eluga teen- ma ei ole ju reaalselt üksi. Mul on alati ümberringi kümneid, sadu, tuhandeid, MILJONEID inimesi, keda minu otsused otsesemalt või kaudsemalt puudutavad.
Hetkel siin ei taha ma mitte mingi hinna eest vastu vaielda sellele, et inimesed peaksid tegema seda mida nad tahavad ja mitte kuulama oma eluliselt suurte otsuste langetamisel vanemaid või õpetajaid või sõpru või ükskõik mida. Ma ei vaidle vastu sellele, et inimesed peaksidki mõtlema iseseisvalt - hell no! - ma arvan et inimesed peaksid ROHKEM mõtlema iseseisvalt.
Võtkem mingi suvaline näide: ütleme et värskelt gümnaasiumi lõpetanud noor otsustab minna õppima näiteks filosoofiat - midagi millele tavaliselt vaadatakse ülevalt alla. Mis on need küsimused mis see noor kuuleb? "miks? mida sa sellega edasi teed? kuhu sa tööle lähed? mis tööd sa sellega loodad saada? kas sa tahad elu lõpuni vanemate hoole alla jääda? mis sul viga on?" ... ja siis on paar inimest kes ütlevad "oh kui lahe! mulle meeldib et sa otsustasid ise mida sa teha tahad..." MIKS KURADI PÄRAST?!
Kõigepealt need esimesed vennad, kes ise on samamoodi esimesel kursusel. Kes ise on samamoodi just teinud elulise valiku ja läinud õigust või arsti või keeli või taara-teab-mida õppima. Vabandust, aga kas teie teate mis tööle te lõpuks maandute? Ilmselt on teil töö valik mõnevõrra lihtsam, aga uskuge mind, teil on veel paaaaaaaaalju valikuid ees.
Ja siis need teised hullud, kes annavad respekti selle eest et mõni inimene suudab ise oma peaga mõelda ja teha ise neid valikuid. Miks? Kas me ei peaks juba sellest ajast ammu möödas olema? Kas maailm ei peaks juba keerlema sedapidi, et kõik teevad lõpuks ise otsuseid?
Ja siis on muidugi need nõudlikud vanemad. Needsamad kes veel kümme aastat tagasi rääkisid sulle sellest kui oluline on jääda kindlaks iseendale. Kui oluline on alati olla enda ja oma põhimõtete eest väljas ja mitte kunagi vanduda alla ühiskonna survele. Kuidas oluline on alati mõelda enda peaga ja teha omi otsuseid. Ja nüüd äkki- olles 20-aastane ei luba nad siiski sul oma otsust teha. "Mis filosoofia?", "mis humanitaarteadused?", "mis vaba aasta?", "mis reisimine?"... Ja äkki on nemad needsamad inimesed kes sinu otsustusvõimet tahavad kahandada... või hoopiski kaotada.
Kas me ei peaks juba ammu olema möödas sellest hetkest kui meil on luba üldse kellegi valikuid kritiseerida? ... aga see oli vale valik? Las ta siis olla vale valik - oma vigadest õpib kõige paremini. Ja tõsi ta on - inimestel ongi vaja enda vigu teha, sest teate mis nendest saavad? KOGEMUSED. Iga kogemus ei ole viga - otseloomulikult mitte - kuid nii mõnedki vead on tegelikult kogemused mida on meil vaja. Ma tahan näha üht inimest kes terve oma elu jooksul ei ole teinud mitte ühtegi viga. Palun.
Ja tulles tagasi selle teema alguse juurde - mis õigus on üldse ühiskonnal mõista hukka KEDA me armastame? Või kuidas me armastame? Ja kust üldse võetakse seda, et iga inimese jaoks ongi olemas maailmas see üks ja ainuke teine... see üks ja ainuke teine kellega nad peaksidki terve ülejäänud elu koos olema. Kust kuradi pärast on selline tagurlik käitumine pärit?
Siinjuures mainin jälle, et ma ei mõista hukka inimesi kes arvavadki et soulmate on olemas ja nad ei ole enda oma veel leidnud. Või neid kes on enda soulmate'i juba leidnud ja on 100% kindel, et neid kaht ei lahuta siin maailmas enam miski. Tore, kui inimesed jäävad oma põhimõtetele kindlaks ja usuvad puhtasse armastusse.
Mis mind selle teema juures pigem vihastab on see, et ühiskonna poolt peab olema igale.. IGALE inimesele määratud see keegi. See üks ja ainus. Miks? Ja keda mõistetakse pigem hukka? Kas neid kes on neli-viis korda abiellunud sest "sellest ei tulnud lihtsalt midagi välja".. või hoopis neid kes pole kunagi abiellumiseni jõudnud, vaid on lihtsalt ühe partneri juurest teise juurde oma tee leidnud, vahepeal olles vaba suhtestaatusega kohe kuid ja aastaid? Keda mõistetakse hukka? Hea küsimus- eks?!
Miks... MIKS on ühiskonnal meie elule nii suur mõju? Võin kihla vedada et isegi neil, kes on väidetavalt vabad kõigest ja keda ei huvita see mida teised neist arvavad... et isegi nemad on mingil määral ohvriks sellele ühiskonnale. Ja hukkamõistu siinjuures ei ole vaja. Mida ma ütlen tähendab seda, et me kõik oleme ühel või teisel määral ühiskonna survele pidanud alla vanduma. Ja mille nimel?
Mille nimel?
-kista.
Sunday, January 26, 2014
kõigest ja mittemillestki
... ehk lühidalt sõprusest. Mis võib sule kergusega segamini minna sõnaga "õnnelikkus".
Ilmselt algas kõik sellest kui mu peas ükspäev lahvatas (täie tõsidusega) mõte, et ma ei lähegi laia maailma pärast seda aastat. Olin ma muretsenud selle pärast juba poolteist aastat. Kust ma saan raha. Kust ma saan toa. Kust ma saan raha. Kust ma saan... raha. Kuidas ma saan sinna sisse. Kuidas ma saan sinna. Ilmselgelt oli mu pea täis kõiksugu koledaid ja raskeid mõtteid. Ja uskuge või mitte, aga need küsimused tõid pimedust ja mu muidu ilmselgelt valgesse suhtumisse ellu.
Igatahes sel saatuslikul päeval läks kõik teistmoodi. Ühtäkki valdas mind täielik rahulolu ja... õnnetunne. Ja miks? Sest ma ei lähe laia maailma. Sest ma ei pea muretsema selle pärast, kas mul on piisavalt raha et ära minna. Ma ei pea mõtlema sellele, kuidas ma sinna saan. Ma ei muretse selle pärast kas ma saan sisse. Ja see kõik tegi mind sekundi murdosaga lihtsalt õnnelikuks.
Ilmselt mõtlete nüüd, et oota, kuhu see sõpruse jutt siis jääb? Küll ta tuleb... kohe tuleb. Sest sõprus ja see kõik on tihedalt ühendatud. Sest ilma nende vapustavate nädalavahetusteta Tallinnas ei oleks ma kunagi isegi suutnud uskuda, et ma võiks Tallinnas elades õnnelik olla. Ma ei oleks suutnud ette kujutadag, et Tallinnas olek on hea. Või et Tallinnas olek on midagi minu jaoks. Ja just enda pärast ma ju elan.
Kogu mu õnneotsimine algas eelkõige mu enda seest. Kuigi ajakirjandust ja inglise kirjandus on midagi, mis mind siiani kohutavalt huvitab ja mille õppimisest ma olen tõesti südamepõhjani huvitatud, siis ilmselgelt kaalus selle üles fakt, et ma saaks õppida midagi mis on üdini ja läbinisti mina.
Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma ei taha Tartu jääda. Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma tahan India kultuurilugu õppida. Et ma tahan Indiat õppida. Ma lihtsalt teadsin kohe, et õppides midagi, millega ilmselgelt mu vanemad väga rahul ei ole toob mind automaatselt lähemale sellele, kes ma tegelikult olen. Lõppkokkuvõttes elame kõik enda jaoks, eksole?
Ja faktiks jääb see, et ilma selle pilguta, millega olen viimased neli kuud Tallinna näinud, ei oleks ma kunagi osanud mõeldagi, et Tallinn võibki olla just see koht kus ma saan lõpuks õnnelikuks. Miks? Sest ma olen alati arvanud, puhtast südamest, et Tallinn on kole suur, kole kiire, kole ilusate inimestega ja kole ülbe. Ja ma suutsin selles kõiges nii valesti pakkuda. Tallinn on väike. Tallinnas, nagu igas linnas, on inimesi kes kiirustavad ja samas on inimesi kellel on südamest ükskõik. Tallinna inimesed ei ole vaid ülbed ja väljast ilusad. Tallinnas- nagu jällegi igas linnas- on inimesi kes näevad välja kui kodutud ja samas on kõige huvitavamad inimesed kellega üldse võimalik kohtuda.
Ja just selliste inimestega olen mina kokku saanud. Eelkõige on selles süüdi küll YFU, aga lõpuks sõpruse toob inimestes välja ikka see hea tunne kui sa nendega koos oled. YFU oli lihtsalt seal, et me tuttavaks saaksime. Ja uskude või mitte, aga nende inimestega koos me ükskord päästame maailma.
Ja need inimesed, kes on vaid mõne kuuga (või mõne puhul aastaga) pugenud mulle sügavamale südamesse kui mõni teine inimene kümne aastaga, ongi põhjuseks miks ma olen rahul. Ja miks ma olen rahul Tallinnaga. Ja miks ma olen rahul sellega, et ma saangi olla ja jääda (mingiks ajaks) Tallinnasse elama ja õppima. Sest ma tean et mind juba praegu ootab seal kodu.
Ükskord olemegi meie need kes maailma päästavad.
kista
Ilmselt algas kõik sellest kui mu peas ükspäev lahvatas (täie tõsidusega) mõte, et ma ei lähegi laia maailma pärast seda aastat. Olin ma muretsenud selle pärast juba poolteist aastat. Kust ma saan raha. Kust ma saan toa. Kust ma saan raha. Kust ma saan... raha. Kuidas ma saan sinna sisse. Kuidas ma saan sinna. Ilmselgelt oli mu pea täis kõiksugu koledaid ja raskeid mõtteid. Ja uskuge või mitte, aga need küsimused tõid pimedust ja mu muidu ilmselgelt valgesse suhtumisse ellu.
Igatahes sel saatuslikul päeval läks kõik teistmoodi. Ühtäkki valdas mind täielik rahulolu ja... õnnetunne. Ja miks? Sest ma ei lähe laia maailma. Sest ma ei pea muretsema selle pärast, kas mul on piisavalt raha et ära minna. Ma ei pea mõtlema sellele, kuidas ma sinna saan. Ma ei muretse selle pärast kas ma saan sisse. Ja see kõik tegi mind sekundi murdosaga lihtsalt õnnelikuks.
Ilmselt mõtlete nüüd, et oota, kuhu see sõpruse jutt siis jääb? Küll ta tuleb... kohe tuleb. Sest sõprus ja see kõik on tihedalt ühendatud. Sest ilma nende vapustavate nädalavahetusteta Tallinnas ei oleks ma kunagi isegi suutnud uskuda, et ma võiks Tallinnas elades õnnelik olla. Ma ei oleks suutnud ette kujutadag, et Tallinnas olek on hea. Või et Tallinnas olek on midagi minu jaoks. Ja just enda pärast ma ju elan.
Kogu mu õnneotsimine algas eelkõige mu enda seest. Kuigi ajakirjandust ja inglise kirjandus on midagi, mis mind siiani kohutavalt huvitab ja mille õppimisest ma olen tõesti südamepõhjani huvitatud, siis ilmselgelt kaalus selle üles fakt, et ma saaks õppida midagi mis on üdini ja läbinisti mina.
Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma ei taha Tartu jääda. Mind tabas kui välk selgest taevast teadmine, et ma tahan India kultuurilugu õppida. Et ma tahan Indiat õppida. Ma lihtsalt teadsin kohe, et õppides midagi, millega ilmselgelt mu vanemad väga rahul ei ole toob mind automaatselt lähemale sellele, kes ma tegelikult olen. Lõppkokkuvõttes elame kõik enda jaoks, eksole?
Ja faktiks jääb see, et ilma selle pilguta, millega olen viimased neli kuud Tallinna näinud, ei oleks ma kunagi osanud mõeldagi, et Tallinn võibki olla just see koht kus ma saan lõpuks õnnelikuks. Miks? Sest ma olen alati arvanud, puhtast südamest, et Tallinn on kole suur, kole kiire, kole ilusate inimestega ja kole ülbe. Ja ma suutsin selles kõiges nii valesti pakkuda. Tallinn on väike. Tallinnas, nagu igas linnas, on inimesi kes kiirustavad ja samas on inimesi kellel on südamest ükskõik. Tallinna inimesed ei ole vaid ülbed ja väljast ilusad. Tallinnas- nagu jällegi igas linnas- on inimesi kes näevad välja kui kodutud ja samas on kõige huvitavamad inimesed kellega üldse võimalik kohtuda.
Ja just selliste inimestega olen mina kokku saanud. Eelkõige on selles süüdi küll YFU, aga lõpuks sõpruse toob inimestes välja ikka see hea tunne kui sa nendega koos oled. YFU oli lihtsalt seal, et me tuttavaks saaksime. Ja uskude või mitte, aga nende inimestega koos me ükskord päästame maailma.
Ja need inimesed, kes on vaid mõne kuuga (või mõne puhul aastaga) pugenud mulle sügavamale südamesse kui mõni teine inimene kümne aastaga, ongi põhjuseks miks ma olen rahul. Ja miks ma olen rahul Tallinnaga. Ja miks ma olen rahul sellega, et ma saangi olla ja jääda (mingiks ajaks) Tallinnasse elama ja õppima. Sest ma tean et mind juba praegu ootab seal kodu.
Ükskord olemegi meie need kes maailma päästavad.
kista
Thursday, December 12, 2013
Talv
Paar päeva tagasi avastasin endalegi üllatuseks et kätte on jõudnud talv. Päris talv kohe. Ja nüüd on see mingil põhjusel jälle kadunud. -Vähemalt oli ta paar päevagi meiega.
Talvega tuleb igal aastal see mõnus pehme-teki-kuuma-tee-hea-raamatu hõngus kaasa. Isegi praegu- olenemata sellest et olen päris õiged raamatud mõneks ajaks vahetanud koledate tarkust paksult täis topid prantsuskeelsete õpikute vastu - tahaksin selle kõige asemel hoopistükkis olla maal, istuda kamina ees villased sokid jalas ja tekk ümber ning lugeda hoopistükkis raamatut.
Tahaks olla hästi laisk.
Samas pole see ka päris tõsi, sest hetkeolukorras ma ei lea, et oleksin hullupööra tubli. Viimasel ajal tähendab tubli olemine minu jaoks juba seda, kui ma olen mõne õpiku avanud. Ja teisest küljest on kindlasti vähemalt viis inimest, kes minu nime kuulmise peale ütleksid otsekohe, et olen tubli ja vastutustundlik.
Okei- kuidas see kõik talvega seotud on?
- Imelihtne- talv ongi see kohutav laisk hooaeg, kus ma aastast-aastasse olen ja käitun mõnel pool nagu usin päkapikk ja teisel pool nagu magav pruun karu.
Miks nii?
- Mõelge ise- kui teil oleks valida uskumatu piinana tunduva paigalistumise asemel hoopis ringijooksmine, maailmaparandamine või lihtsalt teki sees volasklemine siis ausalt, kumma te valiks? Minu valikut teavad ilmselt paljud.
Siinkohal tahan teiski tekitada seda korralikku talve- ja jõulutunnet jagades teiega mõnda mõnusalt ja pehmelt talvist pilti. Ja kui mitte talvist, siis vähemalt sellist, mis mulle alati mõnusa talvetunde peale ajavad. Let's face it- suvel ju villaseid sokke väga tihti jalga ei pane?
-kista
Talvega tuleb igal aastal see mõnus pehme-teki-kuuma-tee-hea-raamatu hõngus kaasa. Isegi praegu- olenemata sellest et olen päris õiged raamatud mõneks ajaks vahetanud koledate tarkust paksult täis topid prantsuskeelsete õpikute vastu - tahaksin selle kõige asemel hoopistükkis olla maal, istuda kamina ees villased sokid jalas ja tekk ümber ning lugeda hoopistükkis raamatut.
Tahaks olla hästi laisk.
Samas pole see ka päris tõsi, sest hetkeolukorras ma ei lea, et oleksin hullupööra tubli. Viimasel ajal tähendab tubli olemine minu jaoks juba seda, kui ma olen mõne õpiku avanud. Ja teisest küljest on kindlasti vähemalt viis inimest, kes minu nime kuulmise peale ütleksid otsekohe, et olen tubli ja vastutustundlik.
Okei- kuidas see kõik talvega seotud on?
- Imelihtne- talv ongi see kohutav laisk hooaeg, kus ma aastast-aastasse olen ja käitun mõnel pool nagu usin päkapikk ja teisel pool nagu magav pruun karu.
Miks nii?
- Mõelge ise- kui teil oleks valida uskumatu piinana tunduva paigalistumise asemel hoopis ringijooksmine, maailmaparandamine või lihtsalt teki sees volasklemine siis ausalt, kumma te valiks? Minu valikut teavad ilmselt paljud.
Siinkohal tahan teiski tekitada seda korralikku talve- ja jõulutunnet jagades teiega mõnda mõnusalt ja pehmelt talvist pilti. Ja kui mitte talvist, siis vähemalt sellist, mis mulle alati mõnusa talvetunde peale ajavad. Let's face it- suvel ju villaseid sokke väga tihti jalga ei pane?
Ma igatahes südamest loodan, et kallis lumekene kavatseb siiski lähipäevadel uuesti maha tulla, sest muidu on see harvaesinev jõulu- ja talvetunne jälle kadunud ja asendunub depressiivselt märja sügisega.
Ae, aee! Lumii!
Ilusat talveaega!
Friday, November 1, 2013
HALLOWEEN
ehk kõige lahedam pidu mis sel aastal maha peetud on.
Halloween on rohkemat kui lihtsalt õudsed kostüümid, nõiad, zombied ja kõik muu. Halloween (või halloo, viin?) on päev (ja eelkõige õhtu) kus inimesed võivad välja näha nagu idioodid ja see on väga okei. Räägin täiesti enda kogemusest, sest uskuge mind- normaalsel päeval ma nii linnas ei käiks. Minu kostüümiks oli siis üleni kollane onesie. Olin siiski Jake the Dog Adventure Time'ist, vaatamata sellele et nii mõnedki inimesed arvasid et ma olen Pikachu, sest ma olin kollane.
Olen siiani imestuses, et inimesed, ja veel nii paljud, võtsid vaevaks ja panid omale mingi kostüümi selga. Olgu selleks siis midagi nii väikest kui mask, või midagi nii suurt kui kaks-kolm tundi aega võttev meik et zombie/luukere olla. Uskumatu! Eesti noortel siiski on midagi tarka teha! Kuigi ma ei ole kindel, et vanemad inimesed võtavad kella nelja-viieni Tartu kesklinnas pidutsemist kui millegi targa tegemist. Siiski tahan tänada kõiki (kuigi neist võibolla keegi seda ei näe ega loe) kes eile võtsid vaevaks ja omale kostüüümi selga panid. Õhtu oli super ja tore ja ilus ja.. õudne.
Eriti meeldis mulle näha seda, et nii baarid nägid vaeva ja seda just Halloweeni jaoks. Nimetan ära eriti Möku, mis oli läbi käinud drastilise muudatuse ja baaridaamid nägid superlahedad välja!
Mida see Möku kohta ütleb? Või Kivi kohta? JAAA, need baarid hoolivad inimestest, sest vähemalt Mökus sain küll kohe sisse astudes ühe kauni, maitsva ja punase ning peale selle TASUTA shoti, sest olin kostümeeritult. SUPER! Ilmselgelt lähevad inimesed sinna tagasi.
Ütlen ausalt et ma olin väga üllatunud kui palju erinevaid rahvaid eile Rüütli tänaval liikus. Nägin paljusid zombiesid, kaht Darth Vader'it, KAELKIRJAKUT, piraate. Rääkimata erinevatest libahuntidest ja muudest koledate maskidega tegelastest. Ise liikusin ringi French Maid'i ja Lady GaGaga. Super! Eriti tore oli see kui inimesed tulevad su juurde ja tahavad sinust piilti teha sest sa nägid vaeva.
Maailm on imeline.
Halloween on imeline.
Mulle ei mahu pähe kuidas kellelegi küll Halloween ei meeldi? Super super super püha! Ja mis on selle puhul veel kõige lahedam on just see, et inimesed naudivad seda. Peale selle on kõik need kostüümid väga korralikud ice breakerid.
Halloween on rohkemat kui lihtsalt õudsed kostüümid, nõiad, zombied ja kõik muu. Halloween (või halloo, viin?) on päev (ja eelkõige õhtu) kus inimesed võivad välja näha nagu idioodid ja see on väga okei. Räägin täiesti enda kogemusest, sest uskuge mind- normaalsel päeval ma nii linnas ei käiks. Minu kostüümiks oli siis üleni kollane onesie. Olin siiski Jake the Dog Adventure Time'ist, vaatamata sellele et nii mõnedki inimesed arvasid et ma olen Pikachu, sest ma olin kollane.
Olen siiani imestuses, et inimesed, ja veel nii paljud, võtsid vaevaks ja panid omale mingi kostüümi selga. Olgu selleks siis midagi nii väikest kui mask, või midagi nii suurt kui kaks-kolm tundi aega võttev meik et zombie/luukere olla. Uskumatu! Eesti noortel siiski on midagi tarka teha! Kuigi ma ei ole kindel, et vanemad inimesed võtavad kella nelja-viieni Tartu kesklinnas pidutsemist kui millegi targa tegemist. Siiski tahan tänada kõiki (kuigi neist võibolla keegi seda ei näe ega loe) kes eile võtsid vaevaks ja omale kostüüümi selga panid. Õhtu oli super ja tore ja ilus ja.. õudne.
Eriti meeldis mulle näha seda, et nii baarid nägid vaeva ja seda just Halloweeni jaoks. Nimetan ära eriti Möku, mis oli läbi käinud drastilise muudatuse ja baaridaamid nägid superlahedad välja!
Mida see Möku kohta ütleb? Või Kivi kohta? JAAA, need baarid hoolivad inimestest, sest vähemalt Mökus sain küll kohe sisse astudes ühe kauni, maitsva ja punase ning peale selle TASUTA shoti, sest olin kostümeeritult. SUPER! Ilmselgelt lähevad inimesed sinna tagasi.
Ütlen ausalt et ma olin väga üllatunud kui palju erinevaid rahvaid eile Rüütli tänaval liikus. Nägin paljusid zombiesid, kaht Darth Vader'it, KAELKIRJAKUT, piraate. Rääkimata erinevatest libahuntidest ja muudest koledate maskidega tegelastest. Ise liikusin ringi French Maid'i ja Lady GaGaga. Super! Eriti tore oli see kui inimesed tulevad su juurde ja tahavad sinust piilti teha sest sa nägid vaeva.
Maailm on imeline.
Halloween on imeline.
Mulle ei mahu pähe kuidas kellelegi küll Halloween ei meeldi? Super super super püha! Ja mis on selle puhul veel kõige lahedam on just see, et inimesed naudivad seda. Peale selle on kõik need kostüümid väga korralikud ice breakerid.
Tuesday, October 8, 2013
Extended fucking Essay
ehk what the fuck is social life?
Mis on Extended Essay ehk EE?
Tegemist on kõige ebameeldivama aspektiga IBs (International Baccalaureate) õppimisel. See on üks tore kuni 4000 sõnaline sügav uurimustöö, mille teema saab iga õpilane ise valida. Kõlab suhteliselt normaalsena, eksole? Aiuke probleem on see, et viitamine, bibliograafia ja kust sa kõik need faktid saanud oled peavad olema tehtud ülikooli teadustööde standardite järgi. Ehk siis: see on üks kole pain in the ass.
Tegelikult on üldse nii, et kogu kirjutamise protsessist selle kõige suurema ja pikema osa võtab ära just viitamine ja nende õigeks saamine. Samas- vähemalt olen mina seda juba keskkoolis teinud mida teised alles ülikoolis õppima hakkavad.. #jehhuu??
Oma EEga alustasin ma juba eelneval sügisel, kui pidime välja mõtlema mis aines me seda teeme ja mis teemal. Minu aineks juba algusest peale oli Inglise keel ja pealkirjaks lõpuks sai "The influence of friendship between J. R. R. Tolkien and C. S. Lewis on their depiction of friendship in The Lord of the Rings and The Chronicles of Narnia" (see natukene lühendatud versioon).
Põhimõtteliselt materjali kogumiseks läks terve eelmine aasta ja suvel sain ma siis lõpuks kirjutama hakata. Kui sisu olen ma alates esimesest mustandist suhteliselt vähe muutnud, siis just viitamine on see, mis muutub iga korraga kui ma selle kuradima wordi dokumendi jälle avan.
Kui ausalt öelda siis siiski kõige hullem asi EE juures on see, kui palju see stressi tekitab! Teate kui õudne on minna magama teades, et EE ootab tegemist ja seda peab veel nii palju tegema ja nii ilusti. Lihtsalt ei taha. Liiga palju on teha ja see pigem viskab kopa ette. pigem jah.
Lihtsalt uskumatu on see, kui palju ma (vabatahtlikult) pean tegema selle IB jaoks, eriti võrreldes nendega, kes Eesti õppekavas õpivad. Lihtsalt loodan et see kogu stressamine ja magamatus tasub end ära. Ja kui ei tasu eks te siis ka sellest kuulete, eksole :)
Aga nii palju siiis sellest. Mul ei olegi rohkem aega et midagi kirjutada, sest.. üllatus-üllatus, ma pean minema oma EEd veel parandama, enne kui oma peaaegu kõige viimasema drafti oma õpetajale saadan.
#fuckme
kista.
Mis on Extended Essay ehk EE?
Tegemist on kõige ebameeldivama aspektiga IBs (International Baccalaureate) õppimisel. See on üks tore kuni 4000 sõnaline sügav uurimustöö, mille teema saab iga õpilane ise valida. Kõlab suhteliselt normaalsena, eksole? Aiuke probleem on see, et viitamine, bibliograafia ja kust sa kõik need faktid saanud oled peavad olema tehtud ülikooli teadustööde standardite järgi. Ehk siis: see on üks kole pain in the ass.
Tegelikult on üldse nii, et kogu kirjutamise protsessist selle kõige suurema ja pikema osa võtab ära just viitamine ja nende õigeks saamine. Samas- vähemalt olen mina seda juba keskkoolis teinud mida teised alles ülikoolis õppima hakkavad.. #jehhuu??
Oma EEga alustasin ma juba eelneval sügisel, kui pidime välja mõtlema mis aines me seda teeme ja mis teemal. Minu aineks juba algusest peale oli Inglise keel ja pealkirjaks lõpuks sai "The influence of friendship between J. R. R. Tolkien and C. S. Lewis on their depiction of friendship in The Lord of the Rings and The Chronicles of Narnia" (see natukene lühendatud versioon).
Põhimõtteliselt materjali kogumiseks läks terve eelmine aasta ja suvel sain ma siis lõpuks kirjutama hakata. Kui sisu olen ma alates esimesest mustandist suhteliselt vähe muutnud, siis just viitamine on see, mis muutub iga korraga kui ma selle kuradima wordi dokumendi jälle avan.
Kui ausalt öelda siis siiski kõige hullem asi EE juures on see, kui palju see stressi tekitab! Teate kui õudne on minna magama teades, et EE ootab tegemist ja seda peab veel nii palju tegema ja nii ilusti. Lihtsalt ei taha. Liiga palju on teha ja see pigem viskab kopa ette. pigem jah.
Lihtsalt uskumatu on see, kui palju ma (vabatahtlikult) pean tegema selle IB jaoks, eriti võrreldes nendega, kes Eesti õppekavas õpivad. Lihtsalt loodan et see kogu stressamine ja magamatus tasub end ära. Ja kui ei tasu eks te siis ka sellest kuulete, eksole :)
Aga nii palju siiis sellest. Mul ei olegi rohkem aega et midagi kirjutada, sest.. üllatus-üllatus, ma pean minema oma EEd veel parandama, enne kui oma peaaegu kõige viimasema drafti oma õpetajale saadan.
#fuckme
kista.
Thursday, September 5, 2013
"nädala sees väljas ei käi"
ja kui kaugele ma selle ütlusega jõudnud olen.
Natuke naljakas, et inimesed käivad ja viskavad ja loobivad sõnu tuulde- iga päev. Mina samamoodi. Kord ma luban et tulen koolist koju ja õpin kohe kõik mis õppida annab ja siis luban, et nädala sees väljas ei käi. Aualtöeldes imestan, et niigi kaugele jõudsin. Samas kui on kõik tasuta siis ei saa ära öelda. Lihtsalt ei ole seda tugevust, et öelda et "SORRI MA EI TULE".
Tegelikult on nädala sees väljas käimine üks kuradima saatanast asi. Omaarust oled väljas ja võtad paar jooki ja siis avastad järgmisel päeval kell üheksa, et ei jõudnud tundidesse ja enesetunne on nii halb et ei tahagi enam kuskie jõuda.
Vähemalt nii juhtus eelmisel aastal. Tahtsin, et sel aastal nii enam ei juhtuks. Ja ennäe... peaaegu ei juhtunudki. Tegelt on mul väga halb tunne, et täna hommikul lihtsalt ei suutnud end voodist välja ajada.
Ja sellepärast ma nüüdsest ei teegi enam nii lolle valikuid. Ees ootab siiski (parandus: on juba alanud) kõige kohutavam aasta miu elust siiani, nii et ma ootan iseendalt austust iseenda vastu.
Te ei arva, et see on vaid õige? Kuidas ma saan üldse austada kedagi teist kui mul on endalgi sellega raskusi. Väga kole. Aeg on käituda nagu inimene. Nädalavahetused on puhkamiseks. Vähemalt sel nädalavahetusel on plaanis vaid head ja paremat.. 160 kilomeetrit rattasõitu ja korralik kodune söök. Mu, et kuskile hiljaksei pea muretsema sellepärast, et kuskile hiljaks jään.
Ilusat kooliaasta algust kõigile. Loodan et see on olnud kõik ee kõige parem ja huvitavam, kui te kunagi lootsite.
kista.
Natuke naljakas, et inimesed käivad ja viskavad ja loobivad sõnu tuulde- iga päev. Mina samamoodi. Kord ma luban et tulen koolist koju ja õpin kohe kõik mis õppida annab ja siis luban, et nädala sees väljas ei käi. Aualtöeldes imestan, et niigi kaugele jõudsin. Samas kui on kõik tasuta siis ei saa ära öelda. Lihtsalt ei ole seda tugevust, et öelda et "SORRI MA EI TULE".
Tegelikult on nädala sees väljas käimine üks kuradima saatanast asi. Omaarust oled väljas ja võtad paar jooki ja siis avastad järgmisel päeval kell üheksa, et ei jõudnud tundidesse ja enesetunne on nii halb et ei tahagi enam kuskie jõuda.
Vähemalt nii juhtus eelmisel aastal. Tahtsin, et sel aastal nii enam ei juhtuks. Ja ennäe... peaaegu ei juhtunudki. Tegelt on mul väga halb tunne, et täna hommikul lihtsalt ei suutnud end voodist välja ajada.
Ja sellepärast ma nüüdsest ei teegi enam nii lolle valikuid. Ees ootab siiski (parandus: on juba alanud) kõige kohutavam aasta miu elust siiani, nii et ma ootan iseendalt austust iseenda vastu.
Te ei arva, et see on vaid õige? Kuidas ma saan üldse austada kedagi teist kui mul on endalgi sellega raskusi. Väga kole. Aeg on käituda nagu inimene. Nädalavahetused on puhkamiseks. Vähemalt sel nädalavahetusel on plaanis vaid head ja paremat.. 160 kilomeetrit rattasõitu ja korralik kodune söök. Mu, et kuskile hiljaksei pea muretsema sellepärast, et kuskile hiljaks jään.
Ilusat kooliaasta algust kõigile. Loodan et see on olnud kõik ee kõige parem ja huvitavam, kui te kunagi lootsite.
kista.
Thursday, August 1, 2013
Kohustuslik kirjandus all the way
Mis juhtub kui sa avastad alles juuli lõpus et suveks on üks korralik persetäis raamatuid jäetud lugeda? Jah- hakkad neid kõiki korraga augustis lugeda. Ja kui sa arvad, et see on hea idee then you're gonna have a bad time. See juhtus minuga...
Kaks nädalat tagasi teadsin ma vaid et pean läbi lugema oma raamatud Extended Essay (IB asi, let it be) jaoks. Siis äkki tuli avastus et inglise keele õpetaja jättis ka 4 raamatut (pluss veel lugematul hulgal soovituslikku kirjandust) läbi lugemiseks. Takkaotsa tuli mul ka meelde prantsuse keele kohustuslik kirjandus. No mida veel!
Nii ma siis istun- kalender augustiks kohutavalt täis planeeritud ja pakitud ning 7 raamatut käeulatuses. Hetkel ei ole mul mingit motivatsioon neid lugema hakata. Kohutav. Võibolla annaks midagi teha kui need raamatud oleksid kõik umbes 100-leheküljelised, aga looda sa vaid. Keskmine lehekülgede arv jääb kuskile 250-300 kanti julgen pakkuda. Miks ma küll nii tegin?
Vastus on lihtne- ma lihtsalt ei teadnud! Suvega oli mu peas vaid see tobe Extended Essay ja kõik need muud uurimustööd, ning see ongi põhjuseks miks need raamatud kuidagi tahaplaanile jäid. Peale selle- kellele üldse meeldib suvel kooli peale mõelda. Mulle tulevad judinad peale kui oma koolisõrmustki näen.
Tagatipuks räägivad kõik minu sõbrad ja sõbrannad sellest mida nad järgmisel aastal õppima lähevad. Kes juurat, kes sai arstiteaduskonda sisse. Kes läheb reisima või tööle ja kes kõik Tallinna kolivad. Ja siin olen mina- üks aasta gümnaasiumi veel jäänud. See on kohutavalt imelik tunne ja veel imelikumaks läheb see kõik siis kui ka minult küsitakse mida ma siis järgmisel aastal teen. "Lõpetan loodetavasti gümnaasiumi." on see üks ja ainuke vastus.
Mu vanemad küsisid mida ma augustis teen, sest nende jaoks olen ma ju terve suve lihtsalt istunud. Ega neil asjad väga valesti polegi läinud. Kuigi päris viltu küll. Esiteks ei ole ma lihtsalt istunud- uskuge või mitte aga oma CAS diary olen ma peaaegu valmis saanud (kuni siiamaani) ning YFUga olen ma ka väga palju juba koos teinud. Kuigi eks august on YFU tipp kindlasti.
Peale selle- nagu ma juba ka enne mainisin- on mul veel igas aines üks tore uurimustöö vaja kirjutada ja ma olen isegi suutnud neid mõelda. Mis tuletab mulle hetkel meelde et ma peaks ka inglise keeles 3 esseed ära kirjutama mida ma kevadel ei jõudnud.
Siit aga järeldus- miks õpetatakse lastele juba väiksest peale sisse et suvi on puhkamiseks. Mäletan kui viiendas-kuuendas klassis naersime septembris, et kellel kõige kohutavam käekiri on sest keegi ei olnud 3 kuud pastakatki kätte võtnud. Või kui keset juulikuud nägid oma klassiõdesid-vendi ning imestasid et kus nad küll viimased poolteist kuud end peitnud on. Nüüd on kõik teistmoodi.
IB eeldab, et need kolm kuud on eelmisel aastal õpitu kordamiseks ja siis veel miljoni uue asja tegemiseks. Kuhu jääb puhkus? Ilmselt ei ole ma ainuke, kes terve oma täispakendatud augustikuu igal vabal päeval, õhtul ja ööl mõnd koolitööd teeb.
Kohutav kui suve viimane kuu läheb mööda nii et kui käes on september siis mõtled et kuhu see august küll jäi. Minu aju on igatahes omadega juba sügises ja ärkab igal hommikul koletu vara üles ja tuletab mulle meelde et ma pean raamatuid lugema, selle asemel et internetist kassipilte naerda.
kista.
Kaks nädalat tagasi teadsin ma vaid et pean läbi lugema oma raamatud Extended Essay (IB asi, let it be) jaoks. Siis äkki tuli avastus et inglise keele õpetaja jättis ka 4 raamatut (pluss veel lugematul hulgal soovituslikku kirjandust) läbi lugemiseks. Takkaotsa tuli mul ka meelde prantsuse keele kohustuslik kirjandus. No mida veel!
Nii ma siis istun- kalender augustiks kohutavalt täis planeeritud ja pakitud ning 7 raamatut käeulatuses. Hetkel ei ole mul mingit motivatsioon neid lugema hakata. Kohutav. Võibolla annaks midagi teha kui need raamatud oleksid kõik umbes 100-leheküljelised, aga looda sa vaid. Keskmine lehekülgede arv jääb kuskile 250-300 kanti julgen pakkuda. Miks ma küll nii tegin?
Vastus on lihtne- ma lihtsalt ei teadnud! Suvega oli mu peas vaid see tobe Extended Essay ja kõik need muud uurimustööd, ning see ongi põhjuseks miks need raamatud kuidagi tahaplaanile jäid. Peale selle- kellele üldse meeldib suvel kooli peale mõelda. Mulle tulevad judinad peale kui oma koolisõrmustki näen.
Tagatipuks räägivad kõik minu sõbrad ja sõbrannad sellest mida nad järgmisel aastal õppima lähevad. Kes juurat, kes sai arstiteaduskonda sisse. Kes läheb reisima või tööle ja kes kõik Tallinna kolivad. Ja siin olen mina- üks aasta gümnaasiumi veel jäänud. See on kohutavalt imelik tunne ja veel imelikumaks läheb see kõik siis kui ka minult küsitakse mida ma siis järgmisel aastal teen. "Lõpetan loodetavasti gümnaasiumi." on see üks ja ainuke vastus.
Mu vanemad küsisid mida ma augustis teen, sest nende jaoks olen ma ju terve suve lihtsalt istunud. Ega neil asjad väga valesti polegi läinud. Kuigi päris viltu küll. Esiteks ei ole ma lihtsalt istunud- uskuge või mitte aga oma CAS diary olen ma peaaegu valmis saanud (kuni siiamaani) ning YFUga olen ma ka väga palju juba koos teinud. Kuigi eks august on YFU tipp kindlasti.
Peale selle- nagu ma juba ka enne mainisin- on mul veel igas aines üks tore uurimustöö vaja kirjutada ja ma olen isegi suutnud neid mõelda. Mis tuletab mulle hetkel meelde et ma peaks ka inglise keeles 3 esseed ära kirjutama mida ma kevadel ei jõudnud.
Siit aga järeldus- miks õpetatakse lastele juba väiksest peale sisse et suvi on puhkamiseks. Mäletan kui viiendas-kuuendas klassis naersime septembris, et kellel kõige kohutavam käekiri on sest keegi ei olnud 3 kuud pastakatki kätte võtnud. Või kui keset juulikuud nägid oma klassiõdesid-vendi ning imestasid et kus nad küll viimased poolteist kuud end peitnud on. Nüüd on kõik teistmoodi.
IB eeldab, et need kolm kuud on eelmisel aastal õpitu kordamiseks ja siis veel miljoni uue asja tegemiseks. Kuhu jääb puhkus? Ilmselt ei ole ma ainuke, kes terve oma täispakendatud augustikuu igal vabal päeval, õhtul ja ööl mõnd koolitööd teeb.
Kohutav kui suve viimane kuu läheb mööda nii et kui käes on september siis mõtled et kuhu see august küll jäi. Minu aju on igatahes omadega juba sügises ja ärkab igal hommikul koletu vara üles ja tuletab mulle meelde et ma pean raamatuid lugema, selle asemel et internetist kassipilte naerda.
kista.
Tuesday, July 30, 2013
I don't need this kind of negativity in my life..
... ehk kuidas oma sõpradest kaugeks jääda 3 nädalaga.
Sõprus on miski mis nõuab aega. Ma peaks ju teadma- olles olnud vahetusõpilane ja kolinud ühest kohast teise. Sõprus võib alata ühe tühise õllega ning sestpeale kesta terve igaviku. Samas kas pole mitte naljakas kui kiiresti see kõik lõppeda võib? Sõprus tõesti vajab aega ja pühendumust. Kahenädalasest sõbrast on ilmselgelt lihtsam lahku kasvada kui eluaegsest, kuid kõik on võimalik.
Järgnev lugu ei tähenda, et need sõbrad keda ma silmas pean ei ole enam minu sõbrad. Lihtsalt hetkel ei ole ma neist nii suures vaimustuses kui ma varemalt olnud olen. Ja see kõik on tõesti väga naljakas ning ma siiralt tean ka ise, et minust ilmselt jääb mulje kui tühisest tiinekast, aga see kõik on tõsi.
Kindlasti ei ole selles süüdi otseselt mitte keegi. Või pigem on õigem öelda, et mul ei ole kedagi peale enda süüdistada. Aga midagi siiski on juhtunud. Ükskõik kui palju ma ka ei prooviks, need inimesed ei ole minu jaoks enam samad mis nad olid enne.
Siit rändame minevikku. 11. juuli 2012. Ma tulin tagasi oma vahetusaastalt. Lennujaamas olid mul vastas ema, isa ning kaks minu parimat sõpra- Jörgen ja Jüri. YFUkad. Nendega koos olemine oli lihtne. Terve suve olin ma nendega koos- enamjaolt Tallinnas. Sinna alla lähevad ka kõik YFU üritused kus me koos käisime ja olime. Kõik oli korras. Jätsin piisavalt aega ka oma vanadele sõpradele ning eelkõige sugulastele, et nad kuulaksid kõigest mis ma Norras läbi elasin. Minu elust ei puudunud midagi.
Nüüd rändame olevikku. Kolmekümnes juuli kaks tuhat kolmteist. Ja kõik on muutunud. Ja mitte selle koha pealt, et mul ei ole enam oma parimaid sõpru YFUst, vaid just selle koha pealt et YFUs ongi minu ainukesed sõbrad. Omaarust tegin kõik nii nagu enne- jätsin piisavalt aega kõigile. Aga ilmselgelt pole see nii nagu ma arvasin.
Sellest järeldus- sõpradest lahku kasvamine võtab peaaegu vaid murdosa sekundist. Ja mul on kahju. Mul on kahju eelkõige endast, et midagi sellist juhtus ja just et ma lasin sellel juhtuda. Või pigem et ma lasen end sellest nii palju mõjutada. Aga midagi juhtus.
Sõbrad, kellega ma viimasel aastal olen kogu aeg koos olnud ja pidutsenud, ei ole enam need samad kes nad olid talvel ja kevadel. Ma ei vaata neid enam samamoodi. Nad on nii muutunud- minu jaoks. Mõtlesin just kuidas selline asi üldse juhtuda sai?
Ilmselt tean vastust. ELU. Või pigem.. YFU? Kas on võimalik pühendada end liiga palju ühele seltskonnale ning seepärast kasvada lahku teisest? Elav näide on olemas.
Mul on palju sõpru. Aga nad on muutunud. Või siiski olen mina muutunud ja kõik on teistmoodi. Kõige õigem on vist öelda et mõlemad osapooled on muutnud.
---
Nagu te aru saate on see blogi saanud uue kujunduse. Sisu on uus. Blogi hääl on uus. Inimene kes seda kirjutab on uus. Kõik on uus.. septembrikuus? Hetkel on küll veel juuli, aga plaanin seda blogi hakata pidama nädalatekaupa. Ehk siis luban (kasvõi iseendale) et ei möödu nädalatki kui see blogi midagi uut ei näe. Olgu selleks siis mistahes- minu mõtted ja elu, muusika, restoraniarvustus või niisama tühi jutt. Kirjutamine vajab harjumust. Samas ilmselt leiab siit edaspidi nii mõndagi ingliskeelset kirjatükki.
kista.
Sõprus on miski mis nõuab aega. Ma peaks ju teadma- olles olnud vahetusõpilane ja kolinud ühest kohast teise. Sõprus võib alata ühe tühise õllega ning sestpeale kesta terve igaviku. Samas kas pole mitte naljakas kui kiiresti see kõik lõppeda võib? Sõprus tõesti vajab aega ja pühendumust. Kahenädalasest sõbrast on ilmselgelt lihtsam lahku kasvada kui eluaegsest, kuid kõik on võimalik.
Järgnev lugu ei tähenda, et need sõbrad keda ma silmas pean ei ole enam minu sõbrad. Lihtsalt hetkel ei ole ma neist nii suures vaimustuses kui ma varemalt olnud olen. Ja see kõik on tõesti väga naljakas ning ma siiralt tean ka ise, et minust ilmselt jääb mulje kui tühisest tiinekast, aga see kõik on tõsi.
Kindlasti ei ole selles süüdi otseselt mitte keegi. Või pigem on õigem öelda, et mul ei ole kedagi peale enda süüdistada. Aga midagi siiski on juhtunud. Ükskõik kui palju ma ka ei prooviks, need inimesed ei ole minu jaoks enam samad mis nad olid enne.
Siit rändame minevikku. 11. juuli 2012. Ma tulin tagasi oma vahetusaastalt. Lennujaamas olid mul vastas ema, isa ning kaks minu parimat sõpra- Jörgen ja Jüri. YFUkad. Nendega koos olemine oli lihtne. Terve suve olin ma nendega koos- enamjaolt Tallinnas. Sinna alla lähevad ka kõik YFU üritused kus me koos käisime ja olime. Kõik oli korras. Jätsin piisavalt aega ka oma vanadele sõpradele ning eelkõige sugulastele, et nad kuulaksid kõigest mis ma Norras läbi elasin. Minu elust ei puudunud midagi.
Nüüd rändame olevikku. Kolmekümnes juuli kaks tuhat kolmteist. Ja kõik on muutunud. Ja mitte selle koha pealt, et mul ei ole enam oma parimaid sõpru YFUst, vaid just selle koha pealt et YFUs ongi minu ainukesed sõbrad. Omaarust tegin kõik nii nagu enne- jätsin piisavalt aega kõigile. Aga ilmselgelt pole see nii nagu ma arvasin.
Sellest järeldus- sõpradest lahku kasvamine võtab peaaegu vaid murdosa sekundist. Ja mul on kahju. Mul on kahju eelkõige endast, et midagi sellist juhtus ja just et ma lasin sellel juhtuda. Või pigem et ma lasen end sellest nii palju mõjutada. Aga midagi juhtus.
Sõbrad, kellega ma viimasel aastal olen kogu aeg koos olnud ja pidutsenud, ei ole enam need samad kes nad olid talvel ja kevadel. Ma ei vaata neid enam samamoodi. Nad on nii muutunud- minu jaoks. Mõtlesin just kuidas selline asi üldse juhtuda sai?
Ilmselt tean vastust. ELU. Või pigem.. YFU? Kas on võimalik pühendada end liiga palju ühele seltskonnale ning seepärast kasvada lahku teisest? Elav näide on olemas.
Mul on palju sõpru. Aga nad on muutunud. Või siiski olen mina muutunud ja kõik on teistmoodi. Kõige õigem on vist öelda et mõlemad osapooled on muutnud.
---
Nagu te aru saate on see blogi saanud uue kujunduse. Sisu on uus. Blogi hääl on uus. Inimene kes seda kirjutab on uus. Kõik on uus.. septembrikuus? Hetkel on küll veel juuli, aga plaanin seda blogi hakata pidama nädalatekaupa. Ehk siis luban (kasvõi iseendale) et ei möödu nädalatki kui see blogi midagi uut ei näe. Olgu selleks siis mistahes- minu mõtted ja elu, muusika, restoraniarvustus või niisama tühi jutt. Kirjutamine vajab harjumust. Samas ilmselt leiab siit edaspidi nii mõndagi ingliskeelset kirjatükki.
kista.
Wednesday, November 21, 2012
Aeg ja selle raiskamine
Eile oli minu jaoks üks üllatavalt tore päev. Nimelt võtsin osa sellisest konverentsist nagu "Lahe Koolipäev". Jah- ta oli tõesti lahe, aga kas see oli seda kõike väärt, mis ma selle asemel oleks teha saanud? Seda ma veel öelda ei oska. Mõnele ehk oli, mõnele mitte. Ka mina tundsin vahel, et võiks ju tegelikult midagi paremat teha kui seal kuulata, kuidas käsi õlani lehmale sisse läheb ja kuidas siis seal sees hea soe on.
Millele ma aga tegelikult pärast seda mõtlema hakkasin oli see, et kuidas ma isiklikult oma aega raiskan? Või mida ma teen tõesti selle vähesega, mida mulle antud on. Mis ma siis välja mõtlesin? Ma olen kohutav ajaraiskaja. Ma istun ja ei tee mitte midagi. Ma istun ja ma tean, et 9 päeva pärast peab mul olema kirjutatud 50 000 sõna- aga ma ei suuda seda teha. Ma istun ja mõtlen, et ma peaks ära õppima- aga ma lihtsalt ei tee. Facebookis istumine või Redditis naermine on tõesti vaid aja raiskamine. Miks ma seda teen? Miks keegi seda teeb?
Mida saaks teha selle kõige ajaga, mille ma Facebookis maha istun? Kohutavalt palju! Selle ajaga oleks saanud läbi lugeda kümneid raamatuid. Selle asemel, et telekast järjekordset FRIENDSi osa vaadata (mida ma nagunii juba näinud olen) võiksin ma ära teha oma kodutööd. Selle asemel, et lihtsalt istuda ja mõelda, mida kõike teha saaks võiksin ma reaalselt midagi TEHA!
Ükski Suur Inimene ei ole lihtsalt istunud ja MÕELNUD mida teha ja selle peale oma aega raisanud. Nad kõik on tegutsenud. Aeg ka mul tegutsema hakata.
Ma ei nimeta aja raiskamiseks kõike seda vabatahtlikutööd mida ma senini juba teinud olen. Ma isegi ei saa aru inimestest, kes seda teevad. Miks küll? Vabatahtlik on lahe olla ja ma soovitan oma kõiki kahe käe ja kümne sõrmega selleks hakkamist. Võta midagi ette! Tee midagi lahedat! Ära lihtsalt istu vaid muuda seda maailma, mis su ümber on!
Isegi kui selleks on uute vahetusõpilaste vahetusaastale saatmine. Lihtsalt tee ja aita! Kõigil on abi vaja, miks siis seda neile mitte pakkuda.
Ma ei ole ainuke noor, kes arvab, et lihtsalt Facebookis istumine on NÕME! Meie maailmas on nii palju mida avastada, nii palju mida teha ja miks ma jätan selle tegemata seepärast, et mu tugitool on mugavam ja läpakas on lähemal? Mida see kõik mulle tulevikuks kokku annab? Annab see üldse midagi?
Jah- sooje suhteid üle maailma, aga kas tõesti on selleks iga päev vaja istuda ja aega raisata? Kindlasti mitte. Ehk peab tõesti midagi targemat ette võtma. Või mitte EHK, vaid PEABKI!
Aega magada on siis, kui ma surnud olen.
Minge vabatahtlikeks! Selleks ei pea Eestist välja minema. Minge aidake korraldada erinevaid üritusi. Minge aidake vanainimene üle tee, minge, tehke! Ärge lihtsalt istuge.
-kista.
Millele ma aga tegelikult pärast seda mõtlema hakkasin oli see, et kuidas ma isiklikult oma aega raiskan? Või mida ma teen tõesti selle vähesega, mida mulle antud on. Mis ma siis välja mõtlesin? Ma olen kohutav ajaraiskaja. Ma istun ja ei tee mitte midagi. Ma istun ja ma tean, et 9 päeva pärast peab mul olema kirjutatud 50 000 sõna- aga ma ei suuda seda teha. Ma istun ja mõtlen, et ma peaks ära õppima- aga ma lihtsalt ei tee. Facebookis istumine või Redditis naermine on tõesti vaid aja raiskamine. Miks ma seda teen? Miks keegi seda teeb?
Mida saaks teha selle kõige ajaga, mille ma Facebookis maha istun? Kohutavalt palju! Selle ajaga oleks saanud läbi lugeda kümneid raamatuid. Selle asemel, et telekast järjekordset FRIENDSi osa vaadata (mida ma nagunii juba näinud olen) võiksin ma ära teha oma kodutööd. Selle asemel, et lihtsalt istuda ja mõelda, mida kõike teha saaks võiksin ma reaalselt midagi TEHA!
Ükski Suur Inimene ei ole lihtsalt istunud ja MÕELNUD mida teha ja selle peale oma aega raisanud. Nad kõik on tegutsenud. Aeg ka mul tegutsema hakata.
Ma ei nimeta aja raiskamiseks kõike seda vabatahtlikutööd mida ma senini juba teinud olen. Ma isegi ei saa aru inimestest, kes seda teevad. Miks küll? Vabatahtlik on lahe olla ja ma soovitan oma kõiki kahe käe ja kümne sõrmega selleks hakkamist. Võta midagi ette! Tee midagi lahedat! Ära lihtsalt istu vaid muuda seda maailma, mis su ümber on!
Isegi kui selleks on uute vahetusõpilaste vahetusaastale saatmine. Lihtsalt tee ja aita! Kõigil on abi vaja, miks siis seda neile mitte pakkuda.
Ma ei ole ainuke noor, kes arvab, et lihtsalt Facebookis istumine on NÕME! Meie maailmas on nii palju mida avastada, nii palju mida teha ja miks ma jätan selle tegemata seepärast, et mu tugitool on mugavam ja läpakas on lähemal? Mida see kõik mulle tulevikuks kokku annab? Annab see üldse midagi?
Jah- sooje suhteid üle maailma, aga kas tõesti on selleks iga päev vaja istuda ja aega raisata? Kindlasti mitte. Ehk peab tõesti midagi targemat ette võtma. Või mitte EHK, vaid PEABKI!
Aega magada on siis, kui ma surnud olen.
Minge vabatahtlikeks! Selleks ei pea Eestist välja minema. Minge aidake korraldada erinevaid üritusi. Minge aidake vanainimene üle tee, minge, tehke! Ärge lihtsalt istuge.
-kista.
Thursday, February 2, 2012
Kui kuus kuud on lihtsalt mööda lennanud
Päriselt veel kuus kuud ei ole. Täpselt nädala aja pärast võin öelda, et olen kuus kuud Norras elanud. Seniks? Peaaegu kuus kuud.
See aeg on lennanud kui linnutiivul. Tundub, nagu ei oleks ma mitte midagi teinud, aga tegelikult olen teinud, näinud, kogenud ja nautinud nii paljut. Mu mõtted on praegu selle poole aastaga, eriti kisuvad mu mõtted sinnapoole, sest nädalake tagasi lõppes YFU keskaastaseminar.
Ausaltöeldes ei olnud ma üldsegi vaimustusest keskaastaseminarist. Mõtlesin, et seeo n lihtsalt järgmine laager, kuhu pean minema. Oleksin parema meelega olnud kodus, käinud koolis ja olnud koos oma Norra sõpradega. Kui ma tagasi vaatan, siis usun, et see madal ootus tegi sellest lihtsalt veelgi suurepärasema neljapäevase laagri.
Kui me istusime seal laagirs, kirikus, teisel korrusel "lebotamistoas" katkisel rohelisel diivanil, mis kriuksus ja kräuksus ning rääkisime oma väärtustest sain äkki aru, kui palju ma muutunud olen selle lühikese ajaga. Viis ja pool kuud on piisavalt lühike aeg. Ja uskuge või mitte- see tunne oli veider.
See pool aastat, mis ma siin Norras juba elanud olen on olnud lihtsalt super. Mul on neli maailma kõige paremat sõpra, keda ma ei oleks mitte kunagi unistanudki endale. Nendega koos olen naernud ja nutnud nii mis hirmus ja mis mind eeloleva poole aasta juures kõige rohkem hirmutab on see, kui mu vahetusaasta ongi äkki läbi ja ma ei saa enam sügisel nendega koos kooli minna. Kui veider see on?
Ma ei oleks mitte kunagi lootnud, et mu perekond on nii mõistev, tore, abivalmis ja igatpidi lihtsalt super. Kui õnnelik saab üks vahetusõpilane lihtsalt olla, kui tal on selline perekond? Mitte keegi ei saagi nende juures õnnetu olla, sest see kõik on lihtsalt liiga super, mis sinu ümber toimub.
Kui ma alguses ei arvanud ka sellest koolist midagi- kindlasti oli kõik veidi kultuurišokk, kui nägin, kuidas siin koolis asjad käivad, olles ise harjunud Eesti koolisüsteemiga, siis praguseks olen nii ära harjunud, et kardan pigem seda, mis Eesti koolis jälle juhtuma hakkab. Tuleb jälle ümber harjuda?
Tean südamest, et neid viimast viit kuud pean nautima täiega. Ja seda ma ka teen. Mu kuud on nii täis planeeritud, kui veel olla saab ja olen kindel, et see kõik kukub välja lihtsalt superhästi. Kõigepealt algab meil mõne nädala pärast talvevaheaeg, ning siis lähen Rootsi lumelauatama. Pärast seda mõne nädala pärast lähen juba Pariisi ning kohe Oslosse, et teised vahetusõpilased veel üle vaadata. Aprillis on mul plaanis nädalavahetus Trondheimis veeta ning siis veel sõbrannadega minna mägimajakesse matkale.
Ja siis ongi mai ja juuni. Viimased kaks kuud Norras. Nendeks mõtlesin, et võiks Trøndelagi veits paremini tundma õppida ja siin veidi ringi seigelda.
Ja kõik need plaanid viivad mu tagasi selle ühe asja juurde- aeg lendab liiga kiirelt ja seda peatada ei ole võimalik.
Ma kardan, et ühel ilusal juunikuu eelviimasel päeval vaatan veel viimast korda Steinkjeri peale, kui vahetusõpilane ning mõtlen, et ma ei võtnud sellest vahetusaastast kõike. Sügaval sisimas tean, et võtan ja seni olen võtnud nii palju, kui saan, aga ma siiski kardan seda mõtet.
Mis mind veel hirmutab on see, kui ma äkki ärkan suvel üles omaenda voodis omaenda toas ja siiski ei tundu ta muenda oma, sest ta on Eestis. Ja siis ongi tühjus. See on see samasugune tühjus, mida ma kartsin siis, kui ma tulin Norra. Mõtlesin, et 10. august astun lennukile ning pärast seda... tühjus. 10. august oli kui mu surmakuupäev, ning pärast seda tuli tundmatu. Ma ei pannudki väga mööda. Kõike seda, mis on juhtunud pärast 10. augustit 2011 ei oleks osanud keegi ette näha. Ka surmakuupäevaga oli mul õigus, sest seda inimest, kes 10. augustil Tallinna lennujaamas sõpradega hüvasti jättis enam ei eksisteeri. Tema kehas elab kellegi teise hing. Kellegi teise, kes on palju mõistvam, aksepteerivam, usaldavam, ja armastavam.
See uus hing oskab lithsalt hinnata kõike, mida tema heaks tehtud on. Kõiki, kes on ta ümber. Iga väiksemgi asi tundub tema jaoks lihtsalt maailmaime.
Ma armastan seda uut inimest.
Küllap hakkate teiegi.
Minu uus surmakuupäev on 29. juuni, kui tõusen lennukiga Norra pinnalt ning hakkan kõlkuma kuskil Eesti-Norra vahepealses staadiumis. Saksamaal.
-kista.
See aeg on lennanud kui linnutiivul. Tundub, nagu ei oleks ma mitte midagi teinud, aga tegelikult olen teinud, näinud, kogenud ja nautinud nii paljut. Mu mõtted on praegu selle poole aastaga, eriti kisuvad mu mõtted sinnapoole, sest nädalake tagasi lõppes YFU keskaastaseminar.
Ausaltöeldes ei olnud ma üldsegi vaimustusest keskaastaseminarist. Mõtlesin, et seeo n lihtsalt järgmine laager, kuhu pean minema. Oleksin parema meelega olnud kodus, käinud koolis ja olnud koos oma Norra sõpradega. Kui ma tagasi vaatan, siis usun, et see madal ootus tegi sellest lihtsalt veelgi suurepärasema neljapäevase laagri.
Kui me istusime seal laagirs, kirikus, teisel korrusel "lebotamistoas" katkisel rohelisel diivanil, mis kriuksus ja kräuksus ning rääkisime oma väärtustest sain äkki aru, kui palju ma muutunud olen selle lühikese ajaga. Viis ja pool kuud on piisavalt lühike aeg. Ja uskuge või mitte- see tunne oli veider.
See pool aastat, mis ma siin Norras juba elanud olen on olnud lihtsalt super. Mul on neli maailma kõige paremat sõpra, keda ma ei oleks mitte kunagi unistanudki endale. Nendega koos olen naernud ja nutnud nii mis hirmus ja mis mind eeloleva poole aasta juures kõige rohkem hirmutab on see, kui mu vahetusaasta ongi äkki läbi ja ma ei saa enam sügisel nendega koos kooli minna. Kui veider see on?
Ma ei oleks mitte kunagi lootnud, et mu perekond on nii mõistev, tore, abivalmis ja igatpidi lihtsalt super. Kui õnnelik saab üks vahetusõpilane lihtsalt olla, kui tal on selline perekond? Mitte keegi ei saagi nende juures õnnetu olla, sest see kõik on lihtsalt liiga super, mis sinu ümber toimub.
Kui ma alguses ei arvanud ka sellest koolist midagi- kindlasti oli kõik veidi kultuurišokk, kui nägin, kuidas siin koolis asjad käivad, olles ise harjunud Eesti koolisüsteemiga, siis praguseks olen nii ära harjunud, et kardan pigem seda, mis Eesti koolis jälle juhtuma hakkab. Tuleb jälle ümber harjuda?
Tean südamest, et neid viimast viit kuud pean nautima täiega. Ja seda ma ka teen. Mu kuud on nii täis planeeritud, kui veel olla saab ja olen kindel, et see kõik kukub välja lihtsalt superhästi. Kõigepealt algab meil mõne nädala pärast talvevaheaeg, ning siis lähen Rootsi lumelauatama. Pärast seda mõne nädala pärast lähen juba Pariisi ning kohe Oslosse, et teised vahetusõpilased veel üle vaadata. Aprillis on mul plaanis nädalavahetus Trondheimis veeta ning siis veel sõbrannadega minna mägimajakesse matkale.
Ja siis ongi mai ja juuni. Viimased kaks kuud Norras. Nendeks mõtlesin, et võiks Trøndelagi veits paremini tundma õppida ja siin veidi ringi seigelda.
Ja kõik need plaanid viivad mu tagasi selle ühe asja juurde- aeg lendab liiga kiirelt ja seda peatada ei ole võimalik.
Ma kardan, et ühel ilusal juunikuu eelviimasel päeval vaatan veel viimast korda Steinkjeri peale, kui vahetusõpilane ning mõtlen, et ma ei võtnud sellest vahetusaastast kõike. Sügaval sisimas tean, et võtan ja seni olen võtnud nii palju, kui saan, aga ma siiski kardan seda mõtet.
Mis mind veel hirmutab on see, kui ma äkki ärkan suvel üles omaenda voodis omaenda toas ja siiski ei tundu ta muenda oma, sest ta on Eestis. Ja siis ongi tühjus. See on see samasugune tühjus, mida ma kartsin siis, kui ma tulin Norra. Mõtlesin, et 10. august astun lennukile ning pärast seda... tühjus. 10. august oli kui mu surmakuupäev, ning pärast seda tuli tundmatu. Ma ei pannudki väga mööda. Kõike seda, mis on juhtunud pärast 10. augustit 2011 ei oleks osanud keegi ette näha. Ka surmakuupäevaga oli mul õigus, sest seda inimest, kes 10. augustil Tallinna lennujaamas sõpradega hüvasti jättis enam ei eksisteeri. Tema kehas elab kellegi teise hing. Kellegi teise, kes on palju mõistvam, aksepteerivam, usaldavam, ja armastavam.
See uus hing oskab lithsalt hinnata kõike, mida tema heaks tehtud on. Kõiki, kes on ta ümber. Iga väiksemgi asi tundub tema jaoks lihtsalt maailmaime.
Ma armastan seda uut inimest.
Küllap hakkate teiegi.
Minu uus surmakuupäev on 29. juuni, kui tõusen lennukiga Norra pinnalt ning hakkan kõlkuma kuskil Eesti-Norra vahepealses staadiumis. Saksamaal.
-kista.
Wednesday, July 20, 2011
"Vaata ma pildistasin seent"
ehk "mul on Nikon ja ma olen nüüd fotograaf" ehk palun lõpetage, teenagerid!
Okei, ma saan aru et kõik peavad kuskilt alustama ja ega ma ei ole ka mingi hull fotograaf ja ma tean, milliseid pilte mina alguses tegin. Aga see asi hakkas mind huvitama ja ma olen väga palju arenenud võrreldes mõne inimesega, kes on pigem taandarenenud kui kuskile edasi läinud oma "fotograafiaga".
Hakkasin mõtlema, et mis sellist suhtumist julgustaks. Noor inimene ostab omale "hullu pilli", ehk siis päris korraliku peegelkaamera ja peale "rohelise ruudu" ja "selle ülemise nupu su parema nimetissõrme all" ei oskagi muud kaameraga teha. Pildistab siis oma automaatrežiimi ja välguga seent, tirib selle mingit juhtmetpidi läbi arvutisse ja kuhu ta selle siis maailmale vaatamiseks üles paneb?
Vanasti pandi need vähemalt eestis fotoalbum.ee'sse, siis juba orkutisse, sest "orkutis võid panna pilte, kus sind ennast peal ei ole mitte nagu rates" ja siis.. mis järgmiseks tuli? No eks ikka Facebook.
Terve Facebook on täis pilte "vaata ma pildistasin seent" ja "tegin endast pilti aga ma näen siin nii kole välja lol". Vahel paneb kohe muigama, et mis küll maailmal viga on.
Jah, ma panen ka oma pildid Facebooki, aga mitte kõik pildid. Ma suudan kriitiliselt oma pilte vaadata ja otsustada, kas neid isegi kõlbab kuskile üles panna või võin need kohe ära kustutada, et nad ruumi ei võtaks.
Tüüpilised pildid mida näeb Facebookis: udune, udune, udune, juba vähem udusem, ülesäri, vale valge tasakaal.. tule taevas appi. Ning siis hakkavad silmad juba verd jooksma ja sa tunned, et su jalad liiguksid kiiremini kui su sõrmed klaviatuuril.
Vahel mulle reaalselt tundub, et inimene on pime või on ta lihtsalt silmad kinni pildistanud. No ma ei tea, tänapäeval on ju kogu see tehnika nii lihtne: teravusta seal, kus näitab punane tuluke ja vajuta nuppu. Isegi sellega ei saada hakkama!
Minu väga südamlik ja soe soovitus: võta siis tõesti alguses oma automaatrežiim (see on see roheline ruut sellel kettakesel, mis asub kas paremal või vasakul pool sinu fotokaamera peal sellest keskmisest asjast ja see keskmine asi on see, kust välk vahel välja hüppab ;) ) ja tee paar test klõpsu. Siis vaata oma pilte ja võrdle neid mõne fotograafi omaga (võta näiteks Andrew Hefter, ta on minu lemmik) ja kui see pilt tundub miljon korda udusem kui tema oma siis kustuta see ära ja proovi mõne aja pärast uuesti. kui see tundub veidi udusem siis pane see kuskile hästi vaikselt üles (oma blogisse näiteks) ja vaata, kas inimesed kommenteerivad seda. Kui mitte, siis proovi mõne aja pärast uuesti.
Nad hakkavad siis kommenteerima, kui sa heaks oled läinud.. ja usu mind, see juhtub, kui sa kogu aeg proovid ja uurid ja katsetad.
Vahepeal võiksid seda ratast jälle keerata ja panna mõne muu reziimi peale.. ja lõpuks Manuali peale, sest siis saad ise kõike reguleerida.
Võtab aega, aga tulemus on parem kui "vaata, ma pildistasin seent"
Aitäh.
-kista.
Okei, ma saan aru et kõik peavad kuskilt alustama ja ega ma ei ole ka mingi hull fotograaf ja ma tean, milliseid pilte mina alguses tegin. Aga see asi hakkas mind huvitama ja ma olen väga palju arenenud võrreldes mõne inimesega, kes on pigem taandarenenud kui kuskile edasi läinud oma "fotograafiaga".
Hakkasin mõtlema, et mis sellist suhtumist julgustaks. Noor inimene ostab omale "hullu pilli", ehk siis päris korraliku peegelkaamera ja peale "rohelise ruudu" ja "selle ülemise nupu su parema nimetissõrme all" ei oskagi muud kaameraga teha. Pildistab siis oma automaatrežiimi ja välguga seent, tirib selle mingit juhtmetpidi läbi arvutisse ja kuhu ta selle siis maailmale vaatamiseks üles paneb?
Vanasti pandi need vähemalt eestis fotoalbum.ee'sse, siis juba orkutisse, sest "orkutis võid panna pilte, kus sind ennast peal ei ole mitte nagu rates" ja siis.. mis järgmiseks tuli? No eks ikka Facebook.
Terve Facebook on täis pilte "vaata ma pildistasin seent" ja "tegin endast pilti aga ma näen siin nii kole välja lol". Vahel paneb kohe muigama, et mis küll maailmal viga on.
Jah, ma panen ka oma pildid Facebooki, aga mitte kõik pildid. Ma suudan kriitiliselt oma pilte vaadata ja otsustada, kas neid isegi kõlbab kuskile üles panna või võin need kohe ära kustutada, et nad ruumi ei võtaks.
Tüüpilised pildid mida näeb Facebookis: udune, udune, udune, juba vähem udusem, ülesäri, vale valge tasakaal.. tule taevas appi. Ning siis hakkavad silmad juba verd jooksma ja sa tunned, et su jalad liiguksid kiiremini kui su sõrmed klaviatuuril.
Vahel mulle reaalselt tundub, et inimene on pime või on ta lihtsalt silmad kinni pildistanud. No ma ei tea, tänapäeval on ju kogu see tehnika nii lihtne: teravusta seal, kus näitab punane tuluke ja vajuta nuppu. Isegi sellega ei saada hakkama!
Minu väga südamlik ja soe soovitus: võta siis tõesti alguses oma automaatrežiim (see on see roheline ruut sellel kettakesel, mis asub kas paremal või vasakul pool sinu fotokaamera peal sellest keskmisest asjast ja see keskmine asi on see, kust välk vahel välja hüppab ;) ) ja tee paar test klõpsu. Siis vaata oma pilte ja võrdle neid mõne fotograafi omaga (võta näiteks Andrew Hefter, ta on minu lemmik) ja kui see pilt tundub miljon korda udusem kui tema oma siis kustuta see ära ja proovi mõne aja pärast uuesti. kui see tundub veidi udusem siis pane see kuskile hästi vaikselt üles (oma blogisse näiteks) ja vaata, kas inimesed kommenteerivad seda. Kui mitte, siis proovi mõne aja pärast uuesti.
Nad hakkavad siis kommenteerima, kui sa heaks oled läinud.. ja usu mind, see juhtub, kui sa kogu aeg proovid ja uurid ja katsetad.
Vahepeal võiksid seda ratast jälle keerata ja panna mõne muu reziimi peale.. ja lõpuks Manuali peale, sest siis saad ise kõike reguleerida.
Võtab aega, aga tulemus on parem kui "vaata, ma pildistasin seent"
Aitäh.
-kista.
Friday, July 15, 2011
Remarque "Arc de Triomphe"
Ma vist ei ole kirjutanud teile raamatusoovitusi aga siit ta tuleb: Remarque'i Triumfikaar. Kui võrdlen teda teise enda poolt loetud Remarque'i raamatuga, milleks oli "Jumalal ei ole soosikuid" siis mulle meeldis ta sellest veidi vähem.
Tegelikult minu soovitusest ongi kõik, sest selle raamatu lugemine ei tule teile kahjuks mitte mingil moel. Remarque kirjutab väga hästi, mulle väga meeldib. Pärast raamatu lõppu tuleb 5 minutit rahulikult istuda ja mõelda, mida see kõik nüüd tähendas, ja kõigile tähendab ta erinevalt.
Kui te ka seda lugeda ei viitsi, siis kirjutan ma teile välja vähemalt mõned laused, mis ma sealt leidsin, sest terve raamat on neid täis.
- Vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad.
- Kui oled surnud oled kohe tähtis - kui elad, ei hooli sust keegi.
- Alle siis, kui sul enam midagi ei ole, mille nimel elada oled vaba.
- Maailmas jätkub kõige jaoks kohta, ainult mitte inimese jaoks.
- ... on kergem mehega magada, kui teda eesnime pidi nimetada.
- Meil peab südant olema, kui see meil võimalik on ja niikaua kui me seda suudame, sest me saadame oma elus veel mõned niinimetatud kuriteod korda.
- Elada- tähendab teistest elada.
- Midagi ei saa tagasi tuua. Midagi ei saa heaks teha. Muidu leksime me kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täieslikeks teha. Täiuslikkus kuulub muuseumi.
- Neitsilikkus ei tee veel selgeltnägijaks.
- Võim on kõige nakkavam haigus maailmas.
- Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus ja võlu.
- Miski ei näi enam raskena, sa usud, et suudad kõike, ja seda, mida ei suuda, asendad unistustega.
- Meil on meie unistused, sest nendeta ei suuda me tegelikkust taluda.
- Tänapäeva suureks seikluseks on rahulik ja selge elu.
- Kuid see, mida ei unusta, teeb elu põrguks.
- Ravic istus laua taha ja hakkas sööma. Mitte miski ei maitsenud õieti. Ta tõusis püsti ja sõi seistes. Nii maitses paremini.
- Kes suudaks teist inimest mõista? Sellest kõik arusaamatused sessinases maailmas tulenevadki.
- Nii palju kui mina tead, oli ainult vanadel kreeklastel jumalaid joomise ja elulusti jaoks: Bakhos ja Dionüsos. Nende asemel on meil Freud, alaväärsuskompleksid ja psühhoanalüüs- kartus kõlavate sõnade eest armastuses ja kalduvus liiga kõlavateks sõnadeks poliitikas. Kurb sugu?
- ... sülitagem meeleheitele külmavereliselt vastu sihverplaati.
- Loomulikult on see lollus. Aga lollustest me ju emale, mitte tõsiasjade kuivast leivast. Kuhu jääks muidu armastus?
- Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid. Aga pärlid lebavad sügaval.
- Kes midagi ei oota ei saa ka pettuda.
- Kuis saab armastus olla täiuslik, kui ainuüksi juba uni sind igal ööl mu käest röövib?
- Sa näed välja nagu ühe mehe kõik soovid ja veel üks lisaks, mida ta enne ei teadnud.
- Armastus teeb naise teravmeelseks, mehe aga võtab juhmiks.
- Ela ohtlikult ütles Nietzsche. Emigrandid teevad seda- vastu tahtmist.
- "Arstidel on alati head põhjused."
"Naistel samuti, Joan. Meie võimuses on surm, teil- armastus. Need ongi maailma kõik põhjused ja kõik õigustused.
- Sa ei jää minu juurde. Tuult ei saa luku ja riivi taha panna, vett ka mitte. Kui seda teha, nad riknevad. Suluksis tuul on läppunud õhk. Sina pole selleks loodud, et kellegi juurde jääda.
- Ära mine, ära mine, me sureme valus ja elame valus, ära mine, ära mine, mis jääks mulle veel muidu? Mida annab mulle nudi julgus? Kuhu me triivime? Ainult sina oled tõeline! Erksaim unenägu!
- Armukadedus. Ei teadnud ta tõesti sellest midagi? Aga ehk teadis ta midagi armastuse ebatäiuslikkusest? Kas polnud see valu ürgsem, vaigistamatum kui see tühine isiklik häda: armukadedus? Kas ei alanud see juba teadmisest, et üks sureb varem kui teine?
Igatahes ma südamest loodan, et te seda raamatut loete. Seda, ja "Taeval ei ole soosikuid" ka veel takkaotsa. Väärt kirjandus, tõsiselt väärt.
-kista.
Tegelikult minu soovitusest ongi kõik, sest selle raamatu lugemine ei tule teile kahjuks mitte mingil moel. Remarque kirjutab väga hästi, mulle väga meeldib. Pärast raamatu lõppu tuleb 5 minutit rahulikult istuda ja mõelda, mida see kõik nüüd tähendas, ja kõigile tähendab ta erinevalt.
Kui te ka seda lugeda ei viitsi, siis kirjutan ma teile välja vähemalt mõned laused, mis ma sealt leidsin, sest terve raamat on neid täis.
- Vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad.
- Kui oled surnud oled kohe tähtis - kui elad, ei hooli sust keegi.
- Alle siis, kui sul enam midagi ei ole, mille nimel elada oled vaba.
- Maailmas jätkub kõige jaoks kohta, ainult mitte inimese jaoks.
- ... on kergem mehega magada, kui teda eesnime pidi nimetada.
- Meil peab südant olema, kui see meil võimalik on ja niikaua kui me seda suudame, sest me saadame oma elus veel mõned niinimetatud kuriteod korda.
- Elada- tähendab teistest elada.
- Midagi ei saa tagasi tuua. Midagi ei saa heaks teha. Muidu leksime me kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täieslikeks teha. Täiuslikkus kuulub muuseumi.
- Neitsilikkus ei tee veel selgeltnägijaks.
- Võim on kõige nakkavam haigus maailmas.
- Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus ja võlu.
- Miski ei näi enam raskena, sa usud, et suudad kõike, ja seda, mida ei suuda, asendad unistustega.
- Meil on meie unistused, sest nendeta ei suuda me tegelikkust taluda.
- Tänapäeva suureks seikluseks on rahulik ja selge elu.
- Kuid see, mida ei unusta, teeb elu põrguks.
- Ravic istus laua taha ja hakkas sööma. Mitte miski ei maitsenud õieti. Ta tõusis püsti ja sõi seistes. Nii maitses paremini.
- Kes suudaks teist inimest mõista? Sellest kõik arusaamatused sessinases maailmas tulenevadki.
- Nii palju kui mina tead, oli ainult vanadel kreeklastel jumalaid joomise ja elulusti jaoks: Bakhos ja Dionüsos. Nende asemel on meil Freud, alaväärsuskompleksid ja psühhoanalüüs- kartus kõlavate sõnade eest armastuses ja kalduvus liiga kõlavateks sõnadeks poliitikas. Kurb sugu?
- ... sülitagem meeleheitele külmavereliselt vastu sihverplaati.
- Loomulikult on see lollus. Aga lollustest me ju emale, mitte tõsiasjade kuivast leivast. Kuhu jääks muidu armastus?
- Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid. Aga pärlid lebavad sügaval.
- Kes midagi ei oota ei saa ka pettuda.
- Kuis saab armastus olla täiuslik, kui ainuüksi juba uni sind igal ööl mu käest röövib?
- Sa näed välja nagu ühe mehe kõik soovid ja veel üks lisaks, mida ta enne ei teadnud.
- Armastus teeb naise teravmeelseks, mehe aga võtab juhmiks.
- Ela ohtlikult ütles Nietzsche. Emigrandid teevad seda- vastu tahtmist.
- "Arstidel on alati head põhjused."
"Naistel samuti, Joan. Meie võimuses on surm, teil- armastus. Need ongi maailma kõik põhjused ja kõik õigustused.
- Sa ei jää minu juurde. Tuult ei saa luku ja riivi taha panna, vett ka mitte. Kui seda teha, nad riknevad. Suluksis tuul on läppunud õhk. Sina pole selleks loodud, et kellegi juurde jääda.
- Ära mine, ära mine, me sureme valus ja elame valus, ära mine, ära mine, mis jääks mulle veel muidu? Mida annab mulle nudi julgus? Kuhu me triivime? Ainult sina oled tõeline! Erksaim unenägu!
- Armukadedus. Ei teadnud ta tõesti sellest midagi? Aga ehk teadis ta midagi armastuse ebatäiuslikkusest? Kas polnud see valu ürgsem, vaigistamatum kui see tühine isiklik häda: armukadedus? Kas ei alanud see juba teadmisest, et üks sureb varem kui teine?
Igatahes ma südamest loodan, et te seda raamatut loete. Seda, ja "Taeval ei ole soosikuid" ka veel takkaotsa. Väärt kirjandus, tõsiselt väärt.
-kista.
Sunday, June 12, 2011
Punk laulupidu
EI, ärge arvake, et mul on midagi selle toreda ürituse vastu, sest kui mul oleks siis ma ju ei käiks seal, või mis? Mulle meeldivad need laulud ja need toredad seltskonnad ja inimesed, kes seda korraldavad. Samas on seal midagi, mis mulle lihtsalt üldse ei meeldi ja selleks on need "punkarid" kes sinna kohale laulma lähevad.
Absoluutselt ei räägi ma praegu päris punkaritest, kes teavad neid laule niigi peast ja kes sinna lihtsat lähevad, et kõigi tuttavatega kokku saada, kuulata head muusikat ja lihtsalt õlut juua. Praegu jäid mulle ette need "ägedad" kes on oma juustesse mingit ajutist värvilisust toppinud, lakiga omale "pungisoengu" teinud, selga pannud mingid väga "punk" riided ja siis läinud laulma. Nad on lihtsalt suurimad punkarid, nii palju kui mina aru sain. Üks muidugi ütles et "Ma ei saa aru, miks need punkarid nii palju õlut peavad jooma?" ja ma kõndisin mööda ja mul oli nagu "Iga teine mees Eestis joob nii palju õlut, mida sa ajad?" Lihtsalt ulme kui valesti nad kõike näevad. MA kohe üldse ei saa aru.
Mida nad panevad omale seda värvi ja laki segu pähe, kui neile tegelikult päriselus punkarid kohe üldse ei meeldigi. Käivad aga ainult punklaulupeol ja arvavad, et on selle värvi pärast juustes suurimad punkarid, kes kunagi elanud on. MIKS?
Mu ema arvas ka et ta on hullult äge kui ta mulle õhtul lakiga vastu tuleb ja küsib, et kas ma pean oma soengut värskendama. No mida? Ma ei näe põhjust oma juukseid püsti ajada vaid seepärast, et veerand Eestit seda teeb ja siis punklaulupeole läheb.
Tõesti, mul ei ole punklaulupeo kohta midagi halba öelda, see oli tore, seal oli hea muusika ja tõesti, ilme oli ilus ja Rakvere on väga ilus koht. Lihtsalt minu mõistus jääb pidama sinna nende riiete ja soengute taha.. miks see vajalik on? Las seda teevad inimesed, kes teavad miks nad seda teevad.. mitte need, kes lihtsalt tahavad ägedad välja näha, panevad omale kilodeviisi haaknõelu külge ja siis jooksevad lavale karjudes ANARHIA!! järgmisel korral küsin neilt definitsiooni sellele sõnale.
Siiski ootan juba järgmist laulupidu.
-kista.
Absoluutselt ei räägi ma praegu päris punkaritest, kes teavad neid laule niigi peast ja kes sinna lihtsat lähevad, et kõigi tuttavatega kokku saada, kuulata head muusikat ja lihtsalt õlut juua. Praegu jäid mulle ette need "ägedad" kes on oma juustesse mingit ajutist värvilisust toppinud, lakiga omale "pungisoengu" teinud, selga pannud mingid väga "punk" riided ja siis läinud laulma. Nad on lihtsalt suurimad punkarid, nii palju kui mina aru sain. Üks muidugi ütles et "Ma ei saa aru, miks need punkarid nii palju õlut peavad jooma?" ja ma kõndisin mööda ja mul oli nagu "Iga teine mees Eestis joob nii palju õlut, mida sa ajad?" Lihtsalt ulme kui valesti nad kõike näevad. MA kohe üldse ei saa aru.
Mida nad panevad omale seda värvi ja laki segu pähe, kui neile tegelikult päriselus punkarid kohe üldse ei meeldigi. Käivad aga ainult punklaulupeol ja arvavad, et on selle värvi pärast juustes suurimad punkarid, kes kunagi elanud on. MIKS?
Mu ema arvas ka et ta on hullult äge kui ta mulle õhtul lakiga vastu tuleb ja küsib, et kas ma pean oma soengut värskendama. No mida? Ma ei näe põhjust oma juukseid püsti ajada vaid seepärast, et veerand Eestit seda teeb ja siis punklaulupeole läheb.
Tõesti, mul ei ole punklaulupeo kohta midagi halba öelda, see oli tore, seal oli hea muusika ja tõesti, ilme oli ilus ja Rakvere on väga ilus koht. Lihtsalt minu mõistus jääb pidama sinna nende riiete ja soengute taha.. miks see vajalik on? Las seda teevad inimesed, kes teavad miks nad seda teevad.. mitte need, kes lihtsalt tahavad ägedad välja näha, panevad omale kilodeviisi haaknõelu külge ja siis jooksevad lavale karjudes ANARHIA!! järgmisel korral küsin neilt definitsiooni sellele sõnale.
Siiski ootan juba järgmist laulupidu.
-kista.
Thursday, April 14, 2011
Fotokonkursid.. lastest!
Eks ole ju igal aastal sellised fotokonkursse nagu "Vali jõululaps 2010" või "Kõige armsam tüdrukuke" jaaaniiiedasiii.. Kas pole see mitte kerge debiilsus?
Mina isiklikult ei mõista, miks peaks keegi panema internetti üles pildi oma väikesest lapsest ja laskma teistel inimestel punkte panna selle eest, kui nunnu ta välja näeb? Miks on vaja kohe väikesest peale laps ära rikkuda ja miks peab tema prioriteediks olema välimus?
Mina ei teeks mitte kunagi nii, et laseksin teistel inimestel (võõrastel veel pealekauba) otsustada, kas minu laps on armsam kui naabri maali laps. Ma tean ise väga täpselt kui armas ta on, mul ei ole vaja seda teada saada inimeselt, kes istub päevadläbi arvutis ja uurib lapsi. Jah, pedofiilid on need sellised.
Tahan, muidugi tahan, et mingi neljakümnendates "korralik" mees avastaks minu lapse (kes on võib-olla 5-6-aastane) internetist mingilt täiesti ajuvabalt konkursilt, mis isegi ei tähenda midagi ja siis äkki leiaks ta üles (nimi on ju ka olemas, nii lihtsaks me asjad teemegi) pakuks talle kommi ja nii ma oma lapse siis ära kaotaksin. Kelle süüks ma selle ajan? No eks ikka konkursi-inimeste süüks, sest ega mina ju süüdi ei ole, et mu lapse nimi (eelkõige pilt) kuskil internetis üleval rippus. Ilusti kõigile nähtaval.
Kas inimesed üldse mõtlevad enne tagajärgedele (liialdagu nad siis kui palju tahes, parem karta kui kahetseda!) mida internet enda taga peidab? Jah, saan aru kui Facebookis on pilt sinust lapsega kui see on vaid sõpradele nähtaval. Või kui üldse on internetis pildid üleval, aga miks on vaja väike, süütu lapseke panna osalema konkursile, kus tema ilu üle otsustavad täiesti tundmatud ja anonüümsed inimesed?
Internet ei ole tagahoov, mida lihtsalt kontrollida saab. Palun ajusid selle kasutamisel!
-kista.
Mina isiklikult ei mõista, miks peaks keegi panema internetti üles pildi oma väikesest lapsest ja laskma teistel inimestel punkte panna selle eest, kui nunnu ta välja näeb? Miks on vaja kohe väikesest peale laps ära rikkuda ja miks peab tema prioriteediks olema välimus?
Mina ei teeks mitte kunagi nii, et laseksin teistel inimestel (võõrastel veel pealekauba) otsustada, kas minu laps on armsam kui naabri maali laps. Ma tean ise väga täpselt kui armas ta on, mul ei ole vaja seda teada saada inimeselt, kes istub päevadläbi arvutis ja uurib lapsi. Jah, pedofiilid on need sellised.
Tahan, muidugi tahan, et mingi neljakümnendates "korralik" mees avastaks minu lapse (kes on võib-olla 5-6-aastane) internetist mingilt täiesti ajuvabalt konkursilt, mis isegi ei tähenda midagi ja siis äkki leiaks ta üles (nimi on ju ka olemas, nii lihtsaks me asjad teemegi) pakuks talle kommi ja nii ma oma lapse siis ära kaotaksin. Kelle süüks ma selle ajan? No eks ikka konkursi-inimeste süüks, sest ega mina ju süüdi ei ole, et mu lapse nimi (eelkõige pilt) kuskil internetis üleval rippus. Ilusti kõigile nähtaval.
Kas inimesed üldse mõtlevad enne tagajärgedele (liialdagu nad siis kui palju tahes, parem karta kui kahetseda!) mida internet enda taga peidab? Jah, saan aru kui Facebookis on pilt sinust lapsega kui see on vaid sõpradele nähtaval. Või kui üldse on internetis pildid üleval, aga miks on vaja väike, süütu lapseke panna osalema konkursile, kus tema ilu üle otsustavad täiesti tundmatud ja anonüümsed inimesed?
Internet ei ole tagahoov, mida lihtsalt kontrollida saab. Palun ajusid selle kasutamisel!
-kista.
Tuesday, March 15, 2011
Robyn- Body Talk (2010)
Kogu sellest blogist on jäänud vist mulje, et mulle kohe hullupööra meeldib inimeste kallal vinguda ja neile halvasti öelda- kohe üldse pole nii! Ma oskan hästi ka öelda (jah tõsi- seda üldjuhul veidi halvemini)
Rpbyni kohta pole mul lihtsalt mitte midagi halvasti öelda. Kuulasin ta kõige värskema plaadi siis ka läbi ja.. no lihtsalt ei oska mitte midagi isegi poole sõnaga halvasti öelda. Mulle meeldivad absoluutselt kõik laulud!
Mida eriti soovitan kuulata:
1) Dancing on my own- kuulsaim lugu plaadilt. Veidi mainstreami hõngu, kuid Robyn jääb Robyniks ja elektrooniline biit taga on lihtsalt asendamatu!
2) Fembot- midagi suuremale elektroonikafännile. Algus ei saa vedama pärast ei saa pidama.. Tekitab tunde, et seda lugu lihtsalt peab kuulama ja kuulama ja kuulama. Jällegi on elektroonika kuidagi eriti hästi välja töötatud ja ka ilma vokaalita kuulasin (vähemalt mina) seda mitukümmend korda järjest! Kuid kuulake ka sõnu- armas!
3) Hang with me- veel üks tuntud lugu. Minu ammuilmane lemmiklugu Robynilt (või üks mitmest) Natuke softim ja kulunum elektroonika. Selle kohta ütleks mina elektroonikaballaad, naerge kui tahate! Kuid sõnad on nagu ballaad (ilmselgelt on tehtud ka mitmeid päris ballaadiversioone juba ammu!) ja elektroonika on täpselt nii softcore, et annab elektroonikaballaadi küll välja!
4) Don't fucking tell me what to do- selline väga toredate sõnadega lugu (põhimõtteliselt ongi sõnad põhilised). Pole selline elektrooniline, mida saaks kuulata ilma vokaalita, sest vokaal lihtsalt muudab selle tervikuks. Elektrooniline biit taga on korduv (mõneti häirivalt korduv) kuid sõnad pehmendavad kukkumist. Peale selle paneb see laul mõtlema- mida me üldse veel tänapäeval teha võime, kõik on ju tappev!!??
Nende nelja lugude kuulamine annab päris hea ülevaate. (Tegin nende leidmise sinu jaoks veel eriti lihtsaks-vajuta loo nimele ja satu YouTube'i kanalile neid kuulama, palun!)
Kuid Robyn on minu jaoks lihtsalt super. Ta pole enam oma esimeses nooruses kuid teeb oma muusikat, ajab oma rada ja teab täpselt, mis talle sobib. Ta on lihtsalt vapustav ja see peegeldub ka tema viimaselt albumilt!
Ootan juba järgmist, sest ta on lihtsalt fantastiline!
- kista.
Rpbyni kohta pole mul lihtsalt mitte midagi halvasti öelda. Kuulasin ta kõige värskema plaadi siis ka läbi ja.. no lihtsalt ei oska mitte midagi isegi poole sõnaga halvasti öelda. Mulle meeldivad absoluutselt kõik laulud!
Mida eriti soovitan kuulata:
1) Dancing on my own- kuulsaim lugu plaadilt. Veidi mainstreami hõngu, kuid Robyn jääb Robyniks ja elektrooniline biit taga on lihtsalt asendamatu!
2) Fembot- midagi suuremale elektroonikafännile. Algus ei saa vedama pärast ei saa pidama.. Tekitab tunde, et seda lugu lihtsalt peab kuulama ja kuulama ja kuulama. Jällegi on elektroonika kuidagi eriti hästi välja töötatud ja ka ilma vokaalita kuulasin (vähemalt mina) seda mitukümmend korda järjest! Kuid kuulake ka sõnu- armas!
3) Hang with me- veel üks tuntud lugu. Minu ammuilmane lemmiklugu Robynilt (või üks mitmest) Natuke softim ja kulunum elektroonika. Selle kohta ütleks mina elektroonikaballaad, naerge kui tahate! Kuid sõnad on nagu ballaad (ilmselgelt on tehtud ka mitmeid päris ballaadiversioone juba ammu!) ja elektroonika on täpselt nii softcore, et annab elektroonikaballaadi küll välja!
4) Don't fucking tell me what to do- selline väga toredate sõnadega lugu (põhimõtteliselt ongi sõnad põhilised). Pole selline elektrooniline, mida saaks kuulata ilma vokaalita, sest vokaal lihtsalt muudab selle tervikuks. Elektrooniline biit taga on korduv (mõneti häirivalt korduv) kuid sõnad pehmendavad kukkumist. Peale selle paneb see laul mõtlema- mida me üldse veel tänapäeval teha võime, kõik on ju tappev!!??
Nende nelja lugude kuulamine annab päris hea ülevaate. (Tegin nende leidmise sinu jaoks veel eriti lihtsaks-vajuta loo nimele ja satu YouTube'i kanalile neid kuulama, palun!)
Kuid Robyn on minu jaoks lihtsalt super. Ta pole enam oma esimeses nooruses kuid teeb oma muusikat, ajab oma rada ja teab täpselt, mis talle sobib. Ta on lihtsalt vapustav ja see peegeldub ka tema viimaselt albumilt!
Ootan juba järgmist, sest ta on lihtsalt fantastiline!
- kista.
Subscribe to:
Posts (Atom)